Jim Jarmuschi film „Paterson": Argiste pisiasjade maagia.

Kas tikutoos suudab inspireerida armastusluulet kirjutama? Ning kuidas saab argipäevastes, tülpimuseni korduvates tegevustes näha rutiini asemel romantikat?

Äratus kell 6:15, põsemusi und jätkavale elukaaslasele, hommikukrõbuskid köögis, jalutuskäik tööle, ühed ja samad näod ning liinitööna korduvad liigutused, õhtul sama teed mööda koju tagasi, eine elukaaslasega, koerajalutus, klaas õlut kohalikus baaris. Iga päev üks ja seesama. Vähemastki piisaks, et oma elu ängistavalt halliks pidada.

Kuid Patersoni linna bussijuht Patersoni tema päevades korduv rutiin ei morjenda. Vastupidi, hommikusöögilauas tikutoosi näppude vahel veeretades sünnivad luuleread leegist, mida süütavad karbis peituvad tikud ning armastatu kaunidus.

“…Kui sa kunagi mu maha jätaks rebiksin ma endal südame seest ega paneks seda kunagi tagasi…”

See vaikne vaatlus igapäevaelu võitudest ja kaotustest toob totaalse „ahaa“-elamuse, et meil ei olegi vaja end süüdi tunda, kui me Nobeli preemiat pälvivaid leiutisi ei loo või elusid ei päästa. Igaühes meist võib peituda kunstnik, pruugib vaid maailma märgata ning seda mõtestada.