"Idülliline suhe osutus lihtlabaseks petuskeemiks, kuid võitsin sellest midagi hindamatut"
„Kasvasin tavaliste ametnike peres provintsilinnas, lõpetasin keskkooli ja majanduskooli ja sain raamatupidaja-ökonomisti tunnistuse. Mind peeti keskmisest nutikamaks. Töötasin edukalt mitmes erinevas asutuses, kuni maandusin erafirmas. Seal hinnati mind tõesti vääriliselt, juhtkonnaga rääkisime n-ö ühist keelt ja olime seal kõik ausalt kollektiivi maine ja edu eest igati väljas. Aga siis rikkusin ise kõik ära. Armusin 26aastaselt nagu viimane loll omaniku nn paremasse käesse. Lasin end mässida võltsingutesse, mille tulemusena tuli firmal palju vaeva näha oma hea maine päästmiseks ja „minu varguste“ selgitamiseks. Loomulikult sain sule sappa ja see oli mulle nagu maailma lõpp, minu vanematele aga veelgi hullem.
Vähesed sugulased, kel juba edukad lapsed, hoidsid aastaid viisakat distantsi ehk täpsemalt öeldes ei suhelnud. Kui kõigest juhtunust enesele küllalt reaalse pildi sain, otsustasin mitte halada ega kaevelda ja mitte abi paluda. Jäin neutraalselt viisakaks igaühega, kes mind veel suhtlemisvääriliseks pidasid. See andis teatud hingerahu.
Tegin lepingute põhjal tellijatele ikka oma tööd, aitasin finantsküsimustes väheseid ustavaid tuttavaid ja nende tuttavaid pealinna erinevatest firmadest. Harisin ka meie aeda ning müüsin lilli ja juurekraami. Püsisin pinnal keskmisest pareminigi. Mingit n-ö isiklikku elu mul polnud ja minevikku mitte meenutada suutsin aja jooksul küllalt hästi. Hakkasin oma mainet taas normaalseks pidama. Olin väga rahul sellegagi, et kohalikud mehed, olgu vabad või seotud, minuga vaid tavapäraste tervituste vahetamise tasemel suhtlesid. Naised, isegi mõned kunagised klassiõed, suhtusid minusse erinevalt - kes haletsevalt, kes üleolevalt.
Ühel novembriõhtul, kui olin tavalisest suuremate pakkidega teel poest koju, peatus mu kõrval üks auto. Sellest astus välja täiesti tavalise välimusega päris pikk mees ja pakkus abi, sest tal olevat mind kahju vaadata. Kuna mu linnaäärse koduni oli veel oma kilomeeter ja võõras tundus väga sõbralik, olin heameelega nõus.
Sellest algas kõik ja kestis viis aastat. Kaks esimest aastat ilusat armastust, suisa idülli. Leidsin temas hingesugulase nagu tema minuski. Mees sattus meie kanti juhuslikult seoses tööasjadega. Ta oli samuti üksik, armastuses ja naistes pettunud ega kavatsenud enam perekonda luua. Ta lihtsalt kinnitas, et tunneb end minu seltsis hästi, veel justkui ja taas vajalikuna... Seda kõike sain teada mõistagi meie järgnenud kohtumiste käigus. Ta elas üksi oma poissmehekorteris ja oli oma säärase sesundiga rahul. Me mõlemad saime aru, et naistele mõttega „kuni surm meid lahutab” ta ju ei sobigi. Tema aususes ei kahelnud ma hetkegi, kuigi mitmel suvel järjest olin ma mitu kuud ilma temata, sest ta käis Venemaal oma kaugete sugulaste juures rasket raha teenimas. Ega ma selle kohta palju uurinud, mingite masinatega ta metsas töötas. Facebookis ikka suhtlesime ja sõnumeid vahetasime. Ma usaldasin teda. Kui ta tagasi tuli, andis ta ka minu majapidamisse ikka mingi panuse ja oli minu suhtes hooliv. Vähehaaval hakkas mu ahtake tutvuskond temast sellisena aina rohkem lugu pidama.
Me ei rääkinud tegelikult kunagi armastusest, mis oli mulle meelepärane ja süvendas usaldust. Me kumbki ei kahtlustanud, et lahus olles me teineteist petta võiks. Noh, lihtsalt kohtusid kaks üksindust... Vähemalt toona olime õnnelikud.
Kuni siis ükskord, pärast järjekordset suvehooaega, tuli ta ilma rahata. Teatud vaikimisperioodi järel tunnistas ausalt, et põhjustas mingi õnnetuse ja rikkus kalli tehnika ja nüüd nõutakse temalt ligi 10 000 eurot. Ta oli täiesti kokku vajumas murekoorma all. Kuna see summa minu isiklikku seni puutumata tagavara ei ületanud, siis pärast asjade arutamist tuleviku vaagimist tegin talle ise ettepaneku, et laenan talle selle raha määramata ajaks. Kui paremale järjele saab, hakkab jaohaaval tagasi maksma. Alguses punnis ta vastu, aga lõpuks jäi nõusse.
Keeldusin temalt allkirja võtmast vaatamata ta pealekäimisele. Järgmisel päeval sõitis ta Tallinna, öeldes, et saab asja seal ära klaarida ja firma inimesele raha üle anda.
Tagasi ta enam ei tulnud. Mu kõnedele, sõnumitele ja kohtumispalvetele ta ei vastanud, Facebookis ei käinud. Jäin vaikides ootele, samas kasvas hirm, et temaga ikkagi juhtus midagi, hoolimata sellest, et ta kogu nõutud summa tagasi maksis.
Mõned tuttavad küsisid otse, kas läksime lahku, mõned küsisid, mis lahti on. Vastavalt ka vastasin – läksime küll lahku või et ausalt öeldes ei tea... Krimiuudistes polnud temast igatahes kuulda. Kedagi polnud kadunuks kuulutatud. Ausalt öelda mõtlesin ka politseisse kadumisavalduse teha, aga kartsin end naeruväärseks teha. Mees ei taha minuga suhelda ja mina kuulutan ta kadunuks...
Nii see aasta möödus. Hakkasin teda unustama ja kõike juhtunut just nagu unenäoks pidama. Ma isegi ei halanud oma raha pärast. Aasta jooksul siiski mõtlesin, et mida ma temast üldse tean. Ja pidin tõdema, et tegelikult ei tea peaaegu mitte midagi. Seni olin tal Tallinnas külas käinud ainult ühe korra tema vanas ja remontimata puumajas asuvas ühetoalises korteris. Olin toona liigutatud, et mulle oli varem tunnistanud, et häbeneb mind külla kutsuda. Üldiselt ei kippunud ma temaga iialgi Tallinnasse kaasa, sest juba räägitud häbiloost saati otse pelgasin seda kohta ja ka linnas elavate väheste tuttavatega olid suhted ammu unarusse jäänud. Mul polnudki tahtmist kellelegi midagi oma elust jutustada.
Aga siis ühel sügispäeval, kui mehest polnud juba rohkem kui aasta midagi kuulda ja ma olin ta täiesti oma elust välja kirjutanud, otsustasin uudishimu pärast, et käin sel ainsal mulle teada olevas korteris siiski ära. No ja eks ma tahtsin ikka suurest summast rahast ka rääkida, kui teda kohtan.
Ilmnes, et seal elas noor abielupaar väikese lapsega. Nemad olid korteri saanud pärandusena vanalt sugulaselt, kelle nimi mulle täitsa tundmatu oli. Neile oli jälle täitsa tundmatu selle mehe nimi, keda mina otsisin. Nad küll teadsid, et seda elamist üüriti korduvalt välja, aga neil pole mingeid andmeid neist, kes seal vahepeal olid elanud. Ah siis sedamoodi.
Üks majas elav vanaproua, kes korteri uksest mööda läks, mäletas küll minu kirjeldatud meest, aga väitis, et too elas seal vast mõned kuud või pool aastat, mitte kauem. Ja nõnda jäigi – otsi tuult väljal...
Oli mõttetu teda üldse otsida, kuigi südames ju ikka kripeldas, mis temaga juhtus. Aga ma jätkasin oma endist elu, viksilt ja vaikselt. Vahel haletsesin ka end, vahel jälle irvitasin enda üle – kuidas ma küll selline ohmu olin. Meeles oli ta paratamatult ikka, aga kindel olin ühes: kõik, meessugu minu jaoks isiklikus mõttes enam ei eksisteeri. Seda tõotust oli kerge pidada, sest polnud märkigi, et mina mõnesse mehesse kuidagi oleksin puutunud. Oli aegu, mil oma eluga lausa rahul olin ja imestasin, mis mis neist vanatüdrukutest põlata või haletseda – ei ole ju mingeid muresid ega kohustusi, mis üle jõu käiksid!
Kuni kaks aastat tagasi saabus mulle ootamatu külaline – väga ilus, ujedavõitu, sümpaatne noor preili.
Ebalevalt tutvustas ta end selle mehe tütrena, keda olin julgesti aastat viis oma õnneloosiks pidanud. Meie vaevaliselt alguse saanud jutuajamine kestis järgmise hommikuni, segane ja põnev nagu bulvariromaan, mis aga tõi lõpuks meile mõlemale kauaoodatud selguse.
Lugu oli nii, et tema, temast kaks aastat noorem vend ja nende ema said mingist ajast aru, et nende armsa isaga pole kõik päris korras. Hea ja hoolitsev küll, aga mida suuremaks lapsed said, seda harvemini isa kodus viibis. Oma Venemaal töötamise kohta olnud ta kahtlaselt napisõnaline napi rahaga. Sügiseti ja talviti ehk siis, kui ta minu katuse all elas, olla ta Lõuna-Eestis ja Lätis ehitamas käinud... Kui neiu ja tema venna ema lõpuks lahutamisega ähvardas ja nõudis ülestunnistust, millega mees õigupoolest raha teenib, ütles mees, et tegelikult on ta kaitsepolitsei teenistuses ning abikaasal ja lastel läheb õige sandisti, kui nad sellest kellelegi räägivad. Muidugi nad ei iitsatanudki sellest, aga naine algatas lahutuse pärast seda, kui üks võõras käre naine Põlvamaalt käis meest korduvalt taga otsimas ja ütles, et too on tema elukaaslane. Ja siis veel üks, kes nõudis tagasi oma raha, mille oli mehele andnud. Need võisid olla vaid üksikud, kes olid jälitamises eriti andekad ja mehe tõelisele isikule ja asukohale jälile jõudsid.
Kust nende ema minu nime ja aadressi teada sai, jäigi saladuseks, sest ema oli hiljuti surnud ega jõudnudki minuni, nagu oli plaaninud. Võib-olla suutis ta näiteks oma mehe e-kirju lugeda. Lõpuks rääkis neiu, et oma kuulsusrikkast isast on neil vennaga tänaseks teada niipalju, et kas istub Rootsis vangis taga või on ära Venemaale läinud. Üldiselt käis loo juurde veel palju mõistatuslikke asjaolusid, muuhulgas ka see, kuidas ühe naise juurest teise juurde käimise süsteem tegelikult nii kaua ja nii hästi töötas. Uskumatu, kuidas niisugused arutelud ja ühine petetute staatus meid liitis!
Sestsaadik on need armsad lapsed minu perekond. Tütar on juba ise abielus ja lapse ema. Tunneme end ausalt lausa sugulastena, meie kodud on vastastikku avatud ja meie koosolemised on alati toredad. Peategelasest „õnneloosist” pole me enam midagi kuulnud, aga olgu mis oli, kokkuvõttes ta selleks osutuski ja jutumärkideta. Nii mulle kui ka mu uutele lastele, praegusele ja tulevastele lastelastele!
Lugu on varem ilmunud Elutargas
