Raamatus kirjutab Hodorkovski:
„Oli minu sünnipäev - sain 35 aastat vanaks. Ette olid valmistatud üritused, milles pidid osalema äripartnerid, valitsuse liikmed, auväärsed inimesed...
Hommikul heliseb telefon: Juganski linnapea on tapetud. Oli selge, et paljud linnas hakkavad mõtlema Jukose peale. Ja oli sama selge, et meie vastased püüavad seda fakti meie vastu maksimaalselt ära kasutada.
Tunne oli väga vilets: tapetud on isiklik tuttav, mis siis, et mitte lähedane inimene. Arvan, see oleks ebameeldiv igaühele.
Peamine aga - meie meeskonna reputatsioonile see hästi ei mõju.
Jätsime kõik planeeritud üritused ära. Oli ju selge, mida arutama hakatakse ja milline on kõigi meeleolu. Sõitsime hoopis vanemate juurde Korollovosse, sinna tulid ka mõned lähedasemad kaastöötajad ja sõbrad. Paratamatult oli mu 35. sünnipäev mitte sünnipäev, aga nõupidamine, et mida kujunenud olukorras teha.
Mida ma sain ette võtta? Et meil on Jukoses oma võimas julgeolekuteenistus, see on müüt. Meil kui firmal on omad, spetsiifilised ülesanded - majanduslikud ülesandes. Panime välja preemia, kui keegi meid kurjategijateni juhatab. Peamine oli aga minna ja rääkida inimestega. See oli raske ja ebameeldiv kohustus. Kuid me saime hakkama.
Uurijad leidsid kellegi, keda süüdistada, kuid edasi hakkasid toimuma imelikud asjad. Keegi lasti tagasi vabadusse, keegi aga tapeti.
See oli aeg, mil algas kriis (august 1998) ja mul oli muud tegemist. Kui kriis aasta pärast läbi sai oli sündmuse teravus kadunud. Ise miilitsat mängida ja mingit juurdlust läbi viima hakata nende asemel, kes seda tegema pidid - see pole mind kunagi huvitanud. Pealegi, ega see ju kellelegi midagi ei tõestaks.
Mis tapmise versioonidesse puutub, siis et tapmine ja Jukos on seotus - see oli vältimatult üks versioon. Ma ei saa ju linnaväljakul hakata karjuma, et alles eile jõudsime me linnapea juures kõiges kokkuleppele ja et täna teda tappa olnuks rumalus.
Oli veel kolm versiooni: "tšetšeenide turg" (linnapea ajas laiali turu, mis oli tšetšeenide kontrolli all ja andis selle äri üle oma naisele); "ehitajad" (linn ei maksnud ehitajatele, kelle käest "katusepakkujad" raha nõudsid) ja "naine" (linnapea naine oli tugev ja kättemaksuhimuline isiksus, Petuhhov oli aga tavaline maamees).
Otsustasime, et meie jaoks on kõige parem variant olla vagusi. Las asjaga tegelevad need, kelle töö see on.
Nad siis "tegelesidki".

Vladimir Dubov (vastutas grupis sel ajal regionaalpoliitika eest):
Petuhhov oli tegelikult sügavalt ebaaus inimene. Ta oli hea organiseerija, kuid tal oli väga kange iseloomuga naine koos oma kange suguvõsaga. Naine oli tal tatarlanna. Alguses elasime Petuhhoviga nagu parimad sõbrad. Tema pidas kõnesid, et ta ei luba "Firmal linna ära kägistada", kuid kirjutas minu jaoks alla kõik mulle olulised dokumendid. Kui aga ausalt rääkida, siis ega tal valikut polnudki. Mina pole mingi ingel. Ma saan mängida kasumiga ja ma saaksin talle maksud ära maksta alles aasta lõpul. Aga mille eest siis tema õpetajad suvel lõunasse oma puhkustele sõidaksid? Ta mõistis seda. Ja mina mõistsin. Ja me elasime rahus.
Kõik, mis puutub Petuhhovisse, on üks suur minu viga. Ma lasin ohjad veidi lõdvaks. Suures plaanis oli kõik korras ja ma ei läinud tema eelarveliste kulude kontrollimistega piisavalt sügavuti. Kuid Petuhhovi pere hakkas rahasid kuritarvitama. Klassikaline olukord: Petuhhov ehitas linnale uue turu ja andis selle oma naisele rendile. Saad aru? Linn andis krediiti tema naisele ja naine ehitas endale turu. Uus turg oli aga kahjumis, sest vanal turul oli kõik märksa odavam. Siis tehakse eelarvega aga "geniaalne" käik: linn ostab vana turu määratu raha eest ära ja teeb buldooseriga maatasa, mis tõstab uuel turul hindu. Teisisõnu: linnas lähevad toiduained kallimaks. Või teine näide, mida eelarvega teha saab: Juganski linnavalitsuses oli rohkem autosid arvel kui Moskva linnavalitsuses. Üks on 10 miljoni linn, teises elab 100 000 inimest. Edasi: Juganski linna eelarve on suurem kui Omski linna eelarve, kus elab miljon inimest. Et ma kohe ei sekkunud, kui see kõik algas, see on puhtalt minu süü.
Kui mul olukord selgeks sai, sõitsin Petuhhovi juurde ja ütlesin: "Nii me elama ei hakka." Tema mulle: "Aga kuidas hakkame? Mul on eelarve kinnitatud." Tegin ettepaneku eelarve üle vaadata ja uuesti kinnitada. Tema: ei mingi hinna eest. Sõitsin Filippenko juurde ja tegin talle ettepaneku kehtestada linnas otsene kuberneri valitsemine. Filippenko aga laiutas käsi: ma ei taha sinna ronida, ma ei taha selle Petuhhoviga tegemist teha, see mõjub halvasti mu reitingule. Saavutasin siiski linna otsese kuberneri valitsemise. Kogusin ühe saadiku juures kodus kokku linnanõukogu (kodus, sest ta oli jala murdnud ega saanud kohale tulla, aga et oleks kvoorum, tuli tema juurde koju koguneda) ja me võtsime vastu pöördumise kuberneri poole palvega vaadata läbi linna eelarve, pöördumise prokuratuuri poole selguse saamiseks toimunud kuritarvitustes ning tegime ettepaneku lõpetada linna finantseerimine ja jätta see kuberneri ülesandeks.
Mul oli siis ka jutuajamine prokuröriga. Mulle oli päris selge, et Petuhhov läheb õige varsti istuma. "Jajah, ta rääkis mulle palju huvitavat." Ma kahtlesin, et Petuhhov annab oma naise üles. Prokurör Kolja Belab aga seletab: "Sa ei saa aru. Vaata, see on selline inimtõug, kes hakkab ennast õigustama ja selle käigus räägib mulle igasugust - seda, mis oli ja seda, mida polnud.
Sel hetkel oleksin ma pidanud taipama, et Petuhhov tapetakse, et kogu see tema suguselts ei lase ealeski sündida, et ta hakkab kambris tunnistusi andma ja kõik löögi alla seaks. Ma olin kohustatud seda ette nägema.
Petuhhov tapeti, kui uurimisgrupp oli juba tööd alustanud. Tema arreteerimiseni oli ehk jäänud 10 päeva. Lugu turuga teadsid kõik. Oli versioon, et tapmine oli kuidagi seotud vana turuga, mille ta tšetšeenidelt ostis. Ta maksis neile väga palju. Petuhhov ise seletas, et sel kombel vabastas ta linna tšetšeenidest, et nüüd sõidavad nad minema, sest ta leppis nendega kokku. Kahtlen... Pärast seda lugu tulin regioonist tulema.

Vladimir Petuhhov valiti Juganski linnapeaks 1996. aasta oktoobris. 26. juunil 1998. aastal, reedel "läks enne kella kaheksat hommikul talle koju järele Vjatšeslav Kokoškin, üks tema kolmest ihukaitsjast. Sel päeval otsustas linnapea tööle autoga mitte sõita, vaid minna jala. Tee läks läbi tühermaa, mis jagas linna kaheks mikrorajooniks. Kui linnavalitsuse hooneni oli jäänud 300 meetrit, tulistati linnapea pihta automaadivalang. Petuhhov sai haavata rinda ja pähe. Kokoškinit tabas kuul selgroogu. Mõne aja möödudes avastasid haavatud möödakäijad, kes kutsusid kiirabi ja miilitsa. Vaatamata arstide pingutustele suri Petuhhov kolm tundi hiljem operatsioonilaual."

Mihhail Hodorkovski, Natalja Gevorkjan "Vabadus ja vangla", Ajakirjade Kirjastus 2015