Seltskond sõitis tagasi maale ja tolliametnik ütles, et see on firma auto, aga juhil pole auto juhtimiseks volitust. Tollal pidi olema kaasas kirjalik volitus, kui auto polnud juhi enda oma.
Kogu ülejäänud aja laeva väljumiseni seisis nelik järjekorra kõrval ja üritas ennast laeva peale rääkida. Nad palusid firma juhatuse liikmel helistada, et see on tema firma auto ja ta lubab autoga sõita, aga see ei aidanud. Seltskond pakkus tollimehele asja korraldamise eest ka 100 dollarit, aga too ei võtnud vastu. See oli tollal väga suur raha ja komme ise nii tavapärane, et ei pannud ametnikku altkäemaksu pakkumise kohta politseisse teatama. Veel pakkusid reisjad võimalust, et juhatuse liige kirjutab kohe volituse. Selgus, et volitus peab olema notariaalselt vormistatud ja notari juurde poleks õhtul enam pääsenud.
"Tolliametnik ütles, et see on elu ja surma küsimus ja tema meid laeva lasta ei saa. Tagantjärele kõlab see muidugi fataalselt."

Siis mõtles seltskond välja võimaluse, et Paul koos ühe sõbraga sõidab Stockholmi ilma autota, teine sõber aga vormistab järgmisel päeval volituse ning sõidab koos naisega meile järele. Nad läksid oma pileteid ringi vormistama, aga kassas öeldi, et sel juhul lähevad kahe maale jäänud reisija piletid raisku. Kui aga sel päeval keegi ei sõida, saavad nad piletid ringi vahetada ja kahe päeva pärast kõik koos minna. Nii langes ka kahekesi sõidu variant ära, sest rahast oli kahju.
"Kui oli täiesti selge, et ma laeva peale ei pääse, jalutasin laeva trepist üles ja tegin seal tiiru. Kohtasin päris palju Tartu tuttavaid ja rääkisin nendega. Keegi neist õnnetusest eluga ei pääsenud."

Kogu selle aja, kuni viimane auto laeva sõitis, seisis nelik laeva nina kõrval ja nägi kõiki, kes laeva sõitsid.
"See oli täiesti tavaline laeva väljumise päev. Hiljem oli ikka naljakas ajakirjandusest jälle ja jälle lugeda mingist viimasel hetkel kahe veokiga tulnud erisaadetisest ja vilkuritega sõjaväekonvoist, mis autosid saatis. Midagi sellist ju polnud, aga sama jutt kordus aastaid ka Estonia hukust kirjutatud raamatutes."

Tol õhtul, kui Estonia oma viimasele reisile läks, sõitis Pauli seltskond tagasi Tartusse. Ta oli laevast mahajäämisest nördinud, hakkas pidutsema ja jõudis koju hilja öösel.
"Varahommikul pärast kella kuut ajas ema mind üles ja ütles, et Estonia läks põhja. Olin väga unine ja see ei jõudnud mulle kohale. Mõtlesin sel hetkel, et siis ma ei saa kahe päeva pärast Rootsi sõita ja jäin uuesti magama. Kui tunde hiljem üles ärkasin, hakkasin aru saama, kui suur õnnetus on juhtunud, aga tragöödia kogu ulatusest ma veel aru ei saanud."

Neliku piletid vahetati ringi nii, et Tallinnast sai sõita Helsingisse ja sealt Silja Europaga Stockholmi. Laevasõidu hirmu neil ei tekkinud. Ilm oli paar päeva hiljem endiselt tormine, kuigi mitte nii tormine kui Estonia viimasel ööl. Paul ronis Silja Europa avatekile, vaatas sealt alla ja küsis endalt, kas ta oleks julgenud vette hüpata.

"Arvan, et ma poleks julgenud hüpata, vaid pigem oleks arvanud, et laev pakub rohkem kindlustunnet. Aga kuna ma olin sel ajal noor ja uljas sell, siis ilmselt poleks ma olnud all kajutis, vaid üleval baaris, kus ellujäämise tõenäosus oli suurem. Aga see kõik ei tähendanud midagi, sest palju pidi õnne olema. Üks samm vales suunas, ühel hetkel vales kohas ja sa võisid kadunud olla."

Paul mäletab Silja Europalt, et kuigi laev on Estoniast palju suurem ja meri ei olnud nii tormine, olid koridoride põrandad WCdest välja paiskunud veest märjad. Sellepärast ta ei imesta, et Estonia alumised tekid olid juba enne laeva kreeni vajumist märjad.

Kuna Paulil oli Estoniale pilet ja ta läks ka tollist läbi, sattus ta laevalolnute nimekirja. Üle nädala oli ta kord päästetute, kord teadmata kadunute ehk oletatavate hukkunute nimekirjas. Õnneks ei elanud hingelist tragöödiat läbi tema vanemad, sest nad nägid poega õnnetuse ööl kodus.
Õnnetuse järgsel päeval 28. septembril helistas Paul meedias levitatud telefoninumbrile ja palus oma nime Estonia reisijate nimekirjast ära võtta.

29. septembri lõunani oli Paul millegipärast päästetute nimekirjas ja sama päeva õhtul kadus päästetute nimekirjast ehk muutus teadmata kadunuks. 30. septembril ja 1. oktoobril ei olnud tema nime ei kadunu ega päästetuna ja siis ilmus ta nimi jälle nimekirja. 4. oktoobri nimekirjas on Paul märgitud päästetuna, aga küsimärgiga. Sel ajal oli Paul sõpradega Rootsis.
Pauli isa rääkis hiljem, et tuttavad hakkasid linna peal teda vältima. Küllap tundsid, et ei oska kuidagi lohutada poja kaotanud isa ja ebamugav oli lihtsalt kaastunnet avaldada. Lähedasemad tuttavad avaldasid ka kaastunnet.

Kui nad neljakesi Rootsist tagasi tulid, pidasid paljud neid hukkunuks.
"Kui Tartus ringi liikusin, siis üllatasin ikka paljusid, et ma elus olen. Kui ühel minuga koos Rootsis käinud sõbral külas olin, helises uksekell. Sõber läks avama. Inimesed küsisid tema ema. Kui sõber küsis, miks, siis nad vastasid, et on kriisiabist ja tulid poja kaotuse järel hingelist abi pakkuma. Mu sõber ütles, et mina olengi see poeg ja mu ema ei vaja abi."
Lõplik päästetute ja laevaolnute nimekiri sai valmis 7. oktoobril.

Paul tänab oma õnnelikku saatust, et ükskõik kuidas ta ka ei üritanud saatuslikul õhtul Estoniale pääseda, ta ei pääsenud sinna. Õnnelikule saatusele on ta tõsiselt mõelnud ka pärast kahte ränka autoavariid, millest ta pääses ilma vigastusteta.

Einar Ellermaa, Inge Pitsner "Estonia inimesed", kirjastus Pilgrim