Eneseabi: Kuhu kõik need tunded jäid?

Tunded on alati mängus, neid pole võimalik vältida. Kuid mil moel avame end oma kõige lähedasemale – kas tunnistades, mida tegelikult tunneme, või varjates end enesekaitseks emotsionaalse külmuse taha?

Loomulikult on inimesel peale tunnete veel ka mõistus ja tahe ning just keerukates olukordades püüame sageli tunded kõrvale lükata ja lähtuda pigem mõistuslikust poolest. See on psühholoogiliselt arusaadav, sest tunded võivad tekitada hirmu, arusaamatust, valu ja segadust. Ent seni, kuni oma tähtsaid tundeid vältida püüame, valitsevad nemad meid. Me ju lihtsalt teeme näo, et neid pole olemas.
Esimene samm tunnetega toimetuleku poole on õppida neist aru saama. Oma tunnete mõistmine on tee nende valitsemise juurde. Kõige paremaid valikuid teeme elus siiski tunnete ja mõistuse koostöös: ratsionaalsel otsusel on suurem jõud, kui emotsioonid seda toetavad, emotsioonide tarkus võib meid omakorda juhtida õigete otsusteni.

Kas ma olen armastust väärt?
Paarisuhte alguses tundub kõik lihtne ja ilus: koos on tore olla, käib uudishimulik teineteise uurimine, valmidus kohanduda ja sobituda on suur, silmad ja kehad räägivad oma juttu. Suhte arenedes suureneb ka lähedus, ja suurem lähedus teeb meid haavatavamaks. Hirm haavata saada muudab omakorda ettevaatlikuks: kes siis ikka vastu näppe tahaks saada. See on aga üks suuremaid inimlikke hirme, tähendades ju, et sa ei ole armastust väärt.
Iseenda väärtuslikuks (armastuse vääriliseks) pidamine on eraldi teema, mis viib tagasi lapsepõlve. Ent olgu varase kogemusega kuidas on, ikka on meil raske taluda sõnumit, et me pole väärt täit heakskiitmist sellisena, nagu oleme. Me ei taha seda kuulda. See võib viia olukorrani, kus me ei räägi enam sellest, mida tunneme tegelikult, vaid sellest, millest tundub ohutum kõnelda. Kui paaril on lapsed, on ohutut teemat leida imelihtne: kes teeb, kes toob, kes viib, millal, kuidas ja kuhu.
Argiaskeldused kuuluvad loomulikult meie ellu, siiski saab argipäevast tihti kattevari kõikidele rääkimata asjadele ja jagamata tunnetele. Ja siis tuleb päev, mil märgatakse, et paari hoiabki koos ainult kes-kuhu-millal-rutiin.
Kas õrnad tunded, mis kokku viisid, ja vastastikune pühendumissoov, mis seni koos hoidis, on veel alles, küsitakse siis. Vahel tundub, et mitte (ja mõnikord pole tõeliselt ühendavat eriti olnudki). Aga teinekord selgub, et kõik on küll alles, ent vahele on tulnud nii palju päevi (või aastaid), mil kumbki pole rääkinud, mida tegelikult tunneb, millest tegelikult hoolib, mida tegelikult vajab, mida üldse ei salli või millest unistab.
Kui lähisuhte tähtsad valdkonnad hakkavad varju jääma, võib suhe võtta võistlusliku kuju, sest kumbki kaitseb end (veel suurema) haigetsaamise ja pettumuse eest. Mida saaks iga paar teha, et võistlev suhe muutuks hoolivaks ja armastavaks täiskasvanulikuks ühenduseks? Vastus kõlab lihtsalt, ent on paras pähkel: tuleb rääkida oma tunnetest.
Just enda ja oma partneri tunnete tajumine ja tähtsaks pidamine, ning mis eriti tähtis, oskus nende taha vaadata, aitab meil enda ja teistega sügavamaid suhteid luua. Turvaline lähisuhe on üks inimlikke põhivajadusi. Kui jätame teineteise tunnetesse süvenemata ega räägi neist, jääb suhe pealiskaudseks.

Elus on tihti nii:
Mees naisele: "Kuule, ma olen mees, ma ei taha tunnetest rääkida.ˮ
Naine: "Jah, ma tean, et sulle ei meeldi. Aga kui me ei räägi, kuidas me siis teineteisest aru saame?ˮ

Kui suhe läheb viltu, mis siis tegelikult juhtub?
Püsisuhteid uurides on tavaline tõdemus, et kui suhe on halb, siis on tihti ka paari omavaheline emotsionaalne side kuidagi kannatada saanud.
Väikeste beebidega tehtud katsete puhul on vastavates videotes selgelt näha: kui ema ei reageeri, satub laps paanikasse. Ema kohalolek – nii vaimne kui ka füüsiline – on tillukese inimese ellujäämise eeldus.
Nii mõneski mõttes on täiskasvanulik paarisuhe nagu ema ja imiku oma: sellegi suhte turvalisuse põhieeldus on emotsionaalne side, mida saab kokku võtta lihtsa lausega: ma tean, et sa oled olemas, kui ma sind vajan, ja ma olen pettunud, kurb ja õnnetu, märgates, et sind pole minu jaoks kohal.
Nii väike kui ka suur inimene reageerivad emotsionaalse sideme puudumist märgates tihti väga tugevate tunnetega, seda intensiivsematega, mida ohtlikum (emotsionaalselt kaugem) olukord tundub. Need tunded on näiteks ärevus, pinge, äge ülereageerimine, pettumus, protest, masendus jpm. Ka eemaldumine on sellises olukorras tavaline kaitsereaktsioon.
Imikul ja väikelapsel pole oskust ise oma tunnetega toime tulla. Beebi kõrvale on vaja rahulikku, toetavat, mõistvat ja hoolivat täiskasvanut. Täiskasvanul peaks olema oskus hakkama saada ka kõige raskemate tunnetega enda sees, ent paraku pole tihti temalgi seda. Nii lähevadki käiku järgmised hoiakud: pean olema tugev, Ssaan ise hakkama, kui sind ei ole minu jaoks olemas, pole ka mind sinu jaoks olemas.
Kuid eemaldumine ei vii lähemale. Ainus viis emotsionaalset sidet taastada on näidata teisele oma tegelikke tundeid. Ent oma sügavamate tunnetega kontakti saada ei ole sugugi lihtne.

Elus on tihti nii:
Mees jääb kauemaks, naine võtab ta uksel vastu.
Mees: "Mul läks koosolek pikemaks.ˮ
Naine: "Sa ei tule kunagi õigel ajal.ˮ
Mees: "Ära hakka jälle peale. Ma ei saanud ju poole pealt ära tulla.ˮ
Naine: "Ma olen tüdinenud su ettekäänetest. Tee mis tahad. Söök on jahtunud.ˮ

Kui mees ja naine soostuksid rääkima sellest, mida nad tegelikult mõtlevad ja tunnevad (kui nad oleksid iseendaga paremas kontaktis), siis näeks see jutuajamine hoopis teisti välja. Naine räägiks, kui pettunud ja kurb ta on, kui mees jääb hiljemaks, sest see paneb teda mõtlema, et mehel on palju asju, mis on temast tähtsamad (sa ei ole kohal siis, kui ma seda vajan).
Mees omakorda saanuks rääkida, kui rõõmus ta oli koju sõites, mõeldes, kuidas ta koosolekul räägitut naisega jagab, ning kui süüdi tunneb ta end nüüd, kui uksel seistes naise jäisust tajub. Aga kuna kumbki ei räägi sellest, mis on sügavamal ja varjus, toob kohtumine uksel mõlemale suure pettumuse. See sunnib edaspidigi otsima kaitset, mis on püüd mitte kohtuda valuga enda sees, tajudes, et ma ei ole armastust väärt. See on väga kibe kogemus kummalegi.

Tere tulemast, valu, tere tulemast, rõõm!
Seesugust sagedat suhtemustrit aitab muuta mõlema kontakt oma tunnetega; oma tunnete tunnistamine, nende mõistmine ja julgus neid välja näidata. Julgus näidata oma haavatavust on šanss emotsionaalse läheduse (taas)tekkeks.
See pole lihtne ülesanne.
Palju lihtsam ja vähem ohtlik on demonstreerida viha. Viha on sotsiaalselt aktsepteeritud tunne, mida julgeme välja näidata, kartmata teiste mõistmatust. Ent viha tekib ikka mingi muu tunde kogemise järel. Selle taga on sagedasti hoopis pettumus, üksindus, kurbus, ahastus, mida pole aga kuigi lihtne tunnistada – ei endale, seda enam aga teistele. Püüame oma tugevate tunnetega kohtudes neid eitada ja pisendada, need endast eemale peksta – sest kardame end lolliks teha, näidata oma haavatavust ja ebaküpsust, peljates teiste reageerinut.
Aga see kõik ei aita. Ainus viis oma tunnetega toime tulla on öelda neile tere tulemast. Tere tulemast, valu, tere tulemast, kurbus, tere tulemast, kannatus, tere tulemast, rõõm! Kui oleme nõus oma tundeid tundma ja neid mõistma, saame neid ka valitseda ja juhtida. Seni, kuni oma tundeid eitame ja nendega ei tegele, juhivad nemad meid.
Loomulikult on see keeruline, hirmutav ja harjumatu. Pealegi on tunnetel kaks tasandit. Näiteks kurbus, valu, hirm, häbi ja üksindus asetsevad sügavamal. Kergem on välja näidata n-ö pealpool asuvat viha, põlgust, armukadedust, pettumust, häiritust, pahameelt.
Kõige sügavamate tunnete jagamine partnerite vahel muudab väga lähedaseks. Kui näitame teineteisele üksnes oma pealmisi tundeid, on oht jääda emotsionaalselt kaugeks, ent eraldatus, kättesaamatus ja isoleeritus teevad lähisuhetes väga haiget.

21. novembril aitab meelerahu tuua Meelika Saarna. Eesti Naise vebinarist on võimalik osa saata SIIN.