TEATRIS
Mu sõbrad on niivõrd karastunud, et kui sätime teatrisse ja ilmun kohale rahvariietes, ei tee nad teist nägugi. "Sattusin mingisse eksperimenti, jah?" tähendab Kadi, kes töötab muuseumis. Ja muutub kohe asjalikuks: "Näita, mis sul jalas on?"
Mustad nööritavad kingad ja punased põlvikud...?
"Kiidan heaks!" takseerib Kadi. "Aga kuidas sa v ö ö oled pannud?!"
Selle keerutame mulle kahe peale uuesti ümber, nii et esiemad ei tohiks nuriseda. Olen harjunud pandlaga vööga, mis käib Muhu seeliku juurde. Kuid oma riided on mere taga ja sel nädalal kannan laenatud, kirivööga rõivast - aitäh, Lia!
Sõit Naissaarele võtab aega ja jutt jookseb. Villane seelik on mõnusalt soe ja katab istudes jalgu nagu tekk. Seltsis arutame, et õigupoolest ju säärast komplekti, nagu minul sel õhtul üll, argiselt ei kantud. "Sa oleksid pidanud hoopis linase kleidi panema, rätiku pähe siduma ja kandma käekoti asemel korvi," leiavad sõbrad. "Eriti kihvt, kui sa oskaksid niimoodi rääkida ka, nagu vanasti räägiti!"
Irvhambad soovitavad mul minna vanalinna ("Turistid tulevad kindlasti sinuga pilti tegema! Võta neilt siis raha ka!"), klubisse ja pimekohtingule.
Naissaarel jätkub sõit kastiautodes. Kui oma pika seeliku ääre näppu võtan, et kasti ronida, ulatab võõras härra mulle sedamaid käe. "Kui ilusad riided! Ja sobivad siia ju väga hästi!" kiidab tema proua.
Ja ma tunnen ka, et sobivad, sest Naissaarel on vana aja hõng. Pärast lõbusat etendust kõnnime sadama poole mööda muldteed. Triibuseelik kahiseb kõrtes, kui astun teelt kõrvale - seal punab miljon maasikat.

Mida koges Liis, käies rahvarõivais poes, kodus, tööl, laadal ja mujal, sellest loe septembrikuu Eesti Naisest.

Jaga
Kommentaarid