EESTI NAISE TOIMETUSE SUVISED LEMMIKUD: Need raamatud on lugemist väärt!
Lugeda on mõnus! Eesti Naise toimetajad jagavad oma selle suve lugemiselamusi.
Aita Kivi, peatoimetaja: Norra kirjaniku Karl Ove Knausgardi romaani „Minu võitlus“ esimene osa „Surm perekonnas“ vapustas avameelsusega oma perekonna varjukülgede kujutamise osas. Aga äsja ilmus mu lemmikkirjaniku Margaret Atwoodi romaan „Süda vaikib viimasena“ ning ma ei kahtle, et just sellest saab mu tänavuse suve lemmikraamat – olen lugenud kõiki ta eesti keeles ilmunud teoseid ja need kõik on mind heas mõttes puudutanud!
Krista Kiin, ilutoimetaja: Minu sellesuvine raamatuelamus on Nicola Yooni "Sina minu kõrval ja maailm meie vahel" – romaan noorest, traagilisest ja kõikevõitvast armastusest. Kui sa teaksid ette, et armastus võib sind tappa, kas sa riskiksid seda kogeda? Kasvõi natukenegi? Üürikeseks? Kui sa ei või saada kõike, ei tähenda see, et sa ei võiks saada midagigi...! Tahtmine viib suurema tahtmiseni. Ihad ei tunne piire. Ma tean, see võib klišeelikult kõlada... Ja vahest on imelik, et loen noorteraamatuid? Kõik algas John Greeni raamatuga "Süü on tähtedel", millele järgnes sama kirjaniku "Alaskat otsides" ning Rainbow Rowelli romaan "Eleanor ja Park". Kaht viimast neelasime juba tütrega kahepeale, teineteiselt raamatud peaaegu ära kiskudes. Need leheküljed ei tuleta meelde mitte ainult seda, mis tunne on olla teismeline ja armunud noormehesse, vaid sedagi, mis tunne on olla noor ja armunud raamatusse!
"Sina minu kõrval ja maailm meie vahel" kinnitab midagi säärast, mida me kõik kuulda soovime, vanusest hoolimata. Meid ei tapa mitte armastus ega südamevalu, vaid haavatasaamise hirm, mis hoiab meid kookonis (või kodus) lõksus.
Liis Auväärt, toimetaja: Marek Kahro „Seal, kus näkid laulavad“ on tõeliselt mõnus krimi – ja veel kodumaine! Varem noorteromaane avaldanud Kahro on kirja pannud kõheda loo kolkakülast, millega seotud sõpruskonnas surevad inimesed ükshaaval uppumissurma. Puutumatu on veel õpetaja Maia, kes nüüd, keskealisena, peab meenutama plikapõlves juhtunud traagilist õnnetust. Lugeja juuksed tõusevad püsti, aga põnev on ka – õudselt põnev! Just paras randa, lennukisse või võrkkiike võtta.
Helina Piip, tegevtoimetaja: Minu suur lemmik on Paul Auster. Kahjuks pole teda küll sel kümnendil eesti keelde tõlgitud. Ka „Sunset Park’is“, nii nagu paljudes Austeri romaanides tuleb peategelasel saada hakkama traumaga, mis seotud lähedase kaotusega. See tiksub tema tegemiste taustal, olles temaga alati kaasas, õrnnukker vari, mis mõjutab omal moel ta otsuseid ja lõpuks saatustki. Auster on hea jutuvestja, pikalt võib juttu olla argisest, siis aga midagi juhtub, mille vältimatus on sel samal hetkel selge. Kuid tuleb edasi elada ja alati on õhus ootus – huvitav, millega kõik lõpeb...
Anne Metsis, moetoimetaja: Häniläne (eesti k linavästrik) on Lõuna-Eesti murdekeeles luuletava Mariina Paesalu kirjanikunimi. Tema balladilaadseid luuletusi lugedes – kogumikus „Lugu rohiliidsi silmiga kuulmeistrist“ – kuulen justkui oma vanaema Idat rääkimas. Leian taaskohtumisrõõmu sõnades, mida pole aastakümneid kasutanud. Ka luuletuste sage sisu – inimeste ebaõiglane teguviis puude, lindude ja loomade vastu puudutab mind, meenutab tuttavat kurvastust vanaema juttudes. Kuigi raamatu lõpus on ligi 600 sõnaseletust, avastasin, et neid polegi tarvis, olen veel ühe keele oskaja.
