Dr Adik Levin: "Tervisele ei pea lähenema mitte ainult ravi seisukohast, vaid kogu inimese eluprotsessi tuleb vaadelda kui ühte tervikut."
KES ON INIMESE PARIM TOHTER? IGAÜKS ISE!
Pean tunnistama, et ajal, mil töötasin lastearstina ja tegelesin vastsündinud ja enneaegsete laste probleemidega, oli minu lähenemine meditsiinile kaunis ühekülgne. Alles aastaid hiljem, kui mul endal hakkasid ilmnema mitmesugused terviseprobleemid – neerukivid, kaalutõus, krooniline väsimus –, hakkasin mõtlema, mis on meditsiinis minu eest veel peidus ja kas ma ikka elan õigesti.
Mu silmad avanesid, kui läbisin individuaalse toitumise programmi.Hakkasin elu vaatlema teisest vaatevinklist ja mõistsin,et meditsiin on minu senisest arusaamast palju huvitavam. Sain aru, et tervisele ei pea lähenema mitte ainult ravi seisukohast, vaid kogu inimese eluprotsessi tuleb vaadelda kui ühte tervikut ning see on tihedalt ja pidevalt seotud meie väliskeskkonna ja igapäevaste valikutega.
Kuulus lastearst Anatoli Volkov on ütelnud kuldsed sõnad: kõik elusolev ja ka elutu on omavahel tihedalt seotud ja kuna inimene on ainult üks osa sellest süsteemist, siis on ta allutatud kõigile neile seadustele, mis toimivad kogu maailmas. Me ei ole süsteemivälised olendid, keda võib tervikust lahutada. Me ei ole ainuõiged, ainuvõimsad – me oleme kõiksusest vaid üks osa ja meie heaolu sõltub kogu terviku heaolust ja tervisest.
Ka inimene ei ole vaid üks portree, vaid on protsess. Kui võtta inimeselt lihtne vereproov, siis saab selles analüüsida mingeid näitajaid. Aga mida see annab? See proov annab infot vaid nende protsesside kohta, mis just sel hetkel meie organismis toimuvad. Kui mõne aja, kasvõi mõne tunni pärast, võtta uus analüüs, siis on vastused juba hoopis teised. Mitte kunagi ei jää vereanalüüsi tulemused 100% ühesuguseks. Näeme hoopis teisi arve, teisi väärtusi, st näeme järgmise hetke protsesse. Ja kui meie organism on pidevalt liikumises, pidevalt muutumises, protsessis, siis tekib paratamatult küsimus: mis on norm ja mis ei ole? Kas iga kord, kui midagi on normist kõrvale kaldunud, on tegemist patoloogiaga või oleks mõistlik korrigeerida elustiili ja teha mõne aja pärast uued kontrollanalüüsid?
Kindlasti on paljudel meeles Andrus Veerpalu nn dopinguskandaal, kus rahvusvaheline dopingu vastu võitlemise organisatsioon WADA küll võttis dopingu kindlakstegemiseks kasutusele ühe uuringu andmed, aga seal ei olnud piirnorme kehtestatud. Seepärast Veerpalu kohtuasja ka võitis.
Piirnormid iseenesest ei ole kunagi dogmad, nad muutuvad inimese muutudes, väliskeskkonna muutudes. Kui ma tegelesin rohkem toitumisega, puutusin sageli kokku inimestega, kes eri aegadel võetud analüüsitulemuste suure erinevuse puhul küsisid imestunult: kuidas nii, enne olid ju näidud teistsugused?!
See näitab, kui vähe inimesed teavad, et organism on pidevalt muutuv, pidevalt protsessis olev süsteem. Organism ise on täiesti isereguleeriv süsteem, mistõttu on loomulik, et kõikvõimalikud näidud ajas muutuvad. Organismi võib natuke korrigeerida, aga väliskeskkonnast seda täielikult muuta ei saa. Ma armastan tuua näite, et inimorganism on kui jonnipunn – ükskõik kuhu poole me teda ei kallutaks, ta jääb ikka endisse paika, k u i ei ole just mingit väga erandlikku olukorda. Siit tekib loogiline küsimus, kas inimesel on vaja sisse süüa profülaktika mõttes igasuguseid rohtusid või on organism piisavalt tark, et ennast ise reguleerida?
Kas inimene üldse vajab profülaktiliselt vitamiine ja toidulisandeid? Minu vastus on, et terve või isegi mõningase terviseprobleemiga inimene kindlasti EI vaja vitamiine. Toidulisandite valdkonnas on suur küsimärk, milliseid ja miks neid tarvitatakse. Osal juhtudel võivad need olla õigustatud, kuid enamasti on toidulisandeid tarbivad inimesed läinud lihtsalt hea reklaami õnge.
Tänaseks on tehtud väga palju uuringuid, mis näitavad, et organism omastab väga halvasti vitamiine, mida manustatakse väljastpoolt tablettide, kapslite või vedelike näol. Vanasti anti näiteks ka rasedatele palju vitamiine. Kui palju neist kasu oli, ei tea, aga kahju oli küll palju. Vitamiinidel on oma laguproduktid ja kui neid manustada nn kunstlikult, ei ole me sugugi kindlad, mis nendega meie organismis toimuma hakkab.
Mina usun, et hoopis olulisem on see, et organism ise, endogeenselt, vitamiine sünteesiks. Väljastpoolt on vaja toetada vaid nn ehitusmaterjaliga, kuid ülejäänuga ehk ülesehitustöödega peab organism ise hakkama saama.
Eelpoolnimetatud dr Volkov on ütelnud, et tervis on see organismi optimaalne seisund, mis tagab adekvaatse vastureaktsiooni ükskõik millisele välisärritajale. See tähendab, et organism reageerib kõikidele välisärritajatele ja tegelikult ta ei vaja ravimeid. Ravimeid on vaja vaid siis, kui on ekstreemne situatsioon. Näiteks siis, kui mõni organ ei tööta, siis kui räägime intensiivravist.
Praeguse globaliseeruva maailma probleem on see, et kõik inimesed pannakse
n-ö farmaatsia nõela otsa. Inimesele sisendatakse, et ta ei saa läbi ilma ravimiteta ja kahjuks paljud tõesti seda usuvadki. Ometigi oleks nii mõnelgi neist võimalik terveneda, kui jätta organismile võimalus end ise tasakaalustada.
On vaid üksikuid juhtusid, kus ravimid on tõesti iga päev vajalikud, aga neid kahte eri olukorda ei tohiks omavahel segamini ajada ja tablettidele või igapäevasele süstimisele üle minna vaid seetõttu, et mugavam on võtta näiteks vererõhuravimit kui suitsetamisest loobuda ja söögikordi korrigeerida.
90ndate aastate alguses märkasin, et turistidel, kes tulid Eestisse, oli kaasas kotitäis kõikvõimalikke tablette. Ja igal söögiajal manustasid nad siis erinevaid pille – profülaktilisi rohtusid, toidulisandeid, vitamiine. Esialgu ei saanud ma üldse aru, mis toimub. Kas tõesti need inimesed on nii haiged? Hiljem mõistsin, mis oli juhtunud – need inimesed olid farmaatsia ja toidulisandifirmade poolt „ära tehtud”.
Nüüd hakkab see tendents jõudma ka Eestisse, sest kahjuks peetakse kõike, mis läänemaailmast tuleb, ideaalseks ja geniaalseks ega kasutata kainet talupojamõistust, et küsida endalt, kas ma seda üldse vajan.
Ravimite puhul on veel üks huvitav asi. Kui me neid sisse võtame, käituvad nad veidi samamoodi kui toit – nad läbivad meie seedesüsteemi, lagunevad, imenduvad. Nad lagunevad pisikesteks osadeks nagu toit. Ravimite puhul on jah kindlaks tehtud, et see või teine ravim mõjutab mõnda organit või süsteemi.
Aga me ei tea kunagi, kuidas ta samal ajal, vaikse allhoovusena mõjutab teisi süsteeme! Me ei tea, mis juhtub meie organismiga, kui me pikaajaliselt ühte või teist ravimit kasutame. Kui vaatame ravimiga kaasa antavaid juhendeid, siis eesti keeles on kõrvalmõjusid ja tüsistusi kirjeldatud oluliselt vähem kui samalaadsel ravimilehel Saksamaal. Kui palju üks hea ravim võib kahjustada või viga teha mõnele teisele koele, organile või süsteemile, on tegelikult väga raske hinnata. Ma väga loodan, et inimesed enne käe ravimipaki järele sirutamist kasvõi korra mõtlevad, et tegelikult ei oska keegi täie kindlusega ütelda, kuhu see ravim mõjub või millised kõrval- ja järelmõjud võivad tekkida.
Ravimid on ikkagi konkreetselt keerulise situatsiooni ravimiseks, kui on tõesti intensiivselt vaja sekkuda. Ma ei räägi sellest, et kõik ravi ja kõik ravimid on jama – kaugeltki mitte!
Tahan vaid rõhutada seda, et täna toimub meil väga palju üleravimist. Ravimid ja ravivad tegevused võiksid olla ikkagi kindlalt sekkumist vajavate olukordade jaoks, tasakaalu loomine ja organismi toetamine on aga midagi hoopis muud ja selleks pole sugugi alati vaja välispidist abi. Iga elusolendi kaks kõige tähtsamat eluks vajalikku funktsiooni on toitumine ja hingamine. Need kaks funktsiooni seovad meid ka tihedalt väliskeskkonnaga. Näiteks kui muutub ökoloogia – sissehingatava õhu kvaliteet läheb kehvemaks –, siis kannatab ka meie organism. Sama lugu on toitumisega.
Õnneks võime täna tõdeda, et Eesti on üks puhtama õhuga riike maailmas. Meie suur vaba pinna ja metsamaa olemasolu muudab Eesti ökoloogilise olukorra väga heaks. Muidugi on selles ka oma varjuküljed – meil ei ole täna tööstust ja ka põllumajandus on puudulik. Euroopa Liit on valinud strateegia, kus põllumajandus on koondatud vaid teatud piirkondadesse ja näiteks Eestisse tulevad sisse – võib ütelda, et peaaegu ebakvaliteetsena – poolfabrikaadid. Meile lausa surutakse peale tooteid, mis tulevad teistest Euroopa Liidu riikidest.
Muidugi on hea, et me ei pea tegelema tööstusjääkidega ja töötlema ümber loomakasvatuse tagajärjel tekkinud kahjulikke jääkaineid, nagu tehakse näiteks Hollandis. Aga halb on see, et kõige kasulikum toit – omal maal oma inimeste omadele kasvatatav toit peaaegu puudub. Peaaegu puuduvad oma kvaliteetsetel toodetel põhinevad kohvikud ja söögikohad, kust vanasti tuli imelist toidu-, kohvi- ja koogilõhna. Nüüd on näiteks Tallinna vanalinna alles jäänud vaid õllelõhn ja toidu kvaliteedist ei ole üldse mõtet rääkida.
Mida siis tähendab üldse tervis, mida tähendab terve olemine?
See tähendab, et optimaalsed adaptiivsed mehhanismid on töökorras.
See tähendab, et ükskõik mis olukorda organism ka ei satu, kohaneb
ta sellega kiiresti. Näiteks kui inimene puutub kokku väliskeskkonna ärritajaga, ja adaptiivne mehhanism on samal ajal töökorras, jääb ta siiski terveks või, isegi kui haigestub, terveneb õige pea.
Seega – kui tahame, et oleksime terved, peame tegema kõik, et need adaptiivsed mehhanismid töötaksid.
Mis neid adaptiivseid mehhanisme, organismi isetasakaalustavaid protsesse siis rikub?
Rikuvad suitsetamine, alkohol, rääkimata narkootikumidest, aga ka stress peres, pinged tööl. Kuid samavõrd võib tasakaalu rikkuda ka toit. Need kõik on väliskeskkonna faktorid. Kui näiteks sööme ebakvaliteetset toitu või kui hakkame sööma niisugust toitu, mida meie kultuuris ei ole varem kasutatud, siis võib meie organismi iseeneslik vastupanuvõime haigustele väheneda ja see võib lõppeda päris halvasti.
"Dr. Levini tervisenõuanded. Tervisest ja toitumisest kogu perele", Kirjastus Pilgrim 2014
