Kui aga kõik esialgu plaanitu on kenasti kasvama pandud, hakkab inimene, kes tahab veelkord õnnelik olla, hauduma ümberistutamise plaane. Kirjutan küll inimene, aga mõtlen – naine. Vähemalt on mulle mulje jäänud, et just naised on need, kes taimede esialgse paigutusega oma aiamaastikul sageli päris rahule ei jää. Ja otsustavad katsetada, kas mõni muu paigutus ikkagi paremaks ei osutu. Mehi selline ümbermõtlemine ja –istutamine miskipärast ärritab. Milleks taime piinata? Sa teed talle viga! ja muud taolised ärritunud vastuväited kõlavad näiteks minu mehes suust, kui talle oma aia ümberkujundamise mõtteist säravail silmi rääkida üritan.

Ei, muidugi, ma ei taha olla mingi taimepiinaja – ma tahan lihtsalt veelkord õnnelik olla. Ja ma tean, et nüüdisaegseid konteinerites kasvatatud taimi võib suhteliselt ohutult ümber istutada. Vähemalt on mulle aiaraamatuist selline mulje jäänud – ja kõik mu senised viieteistkümne aasta pikkused hobiaedniku-ümberistutaja  kogemused võivad seda kinnitada.

Lõpmatult muidugi istutamise-rõõmu nautida ei saa – kastma tuleb hakata kohe, varem või hiljem ka rohima ja harvendama ja pügama ja väetama. Ja need pole enam sugugi nii lõbusad, nii lootuste ja unistustega rikastatud, vaid hoopis enam mõistuspärased  tegevused. Rohides oled sa õnnelik? Hm… No võib-olla mõnikord. Aga kas ka siis, kui istutamiseõnnes on igasugune piiritunne kaotatud?