Ühel suvel, umbes kümmekond aastat tagasi tehti meil eksperiment, et ka kevadel ja suvel kehtis talvine ehk nn vööndiaeg – ja see oli üsna masendav. Mäletan jaaniõhtut, mil seisin sõprade suvekodu lähedal mererannal ja vaatasin merre vajuvat päikest. Ja kell oli alles pool kümme! Et maist septembrini häirivalt vara tõusva päikese kiuste hommikuti magada saaks, tuli akende ette riputada pimendavad kardinad. Ja augustis oli õues juba õhtul kella kaheksast pime!

Meeleolule, enesetundele ja seeläbi ju ka tervisele ei mõjunud vähem valgust sugugi hästi – pimeduse pealetung, millega kaasnes väsimus, häiris palju rohkem kui kellakeeramine, millega kohaneb üldjuhul nädala-pooleteise jooksul.

Eestis võiks kellakeeramise küsimuses tegelikult rahvahääletuse korraldada!