Abielunaise lugu: minu elu suurim häbitegu, mille tõttu oleksin võinud kõigest ilma jääda

 (11)
Abielunaise lugu: minu elu suurim häbitegu, mille tõttu oleksin võinud kõigest ilma jääda
Foto: Unsplash

Olin 36aastane, ligi üheksa aastat õnnelikus abielus, igati kindlustatud kokkuhoidvas peres, ilusas kodus, aga oleksin äärepealt oma vankri ise mürinal kraavi ajanud, alustab abielunaine oma lugu.

Mul oli kooliajast saati kaks väga head sõbrannat. Üks oli just lahku läinud, teine polnud ka oma pereeluga rahul, aga mina kadestasin neid, sest mõlemad olid juba teismeliste laste vanemad. Meil mehega aga lapsi ei olnud, kuigi soovisime neid.
Elasime erinevates linnades, aga vähemalt kord paari kuu jooksul saime ikka kokku, et oma elud üle rääkida, naerda ja kurta ja üksteisele elutarkust õpetada.
Sõbrannad muudkui kadestasid mind, et mul on nii kuldne mees ja muretu elu. Ja et nendega võrreldes ma ikka nii muutumatult noor ja uus välja näen. Mille kohta võin öelda, et see pole sõbrannade mõõdutundetu kiitus või minu eneseimetlemine, vaid ongi üsna tõsi. Väljanägemisega on jumal mind õnnistanud ja mu kehakaal pole kooliajast isegi praeguseni pea grammigi kasvanud.

Kui siis ükskord jälle kolmekesi kohvikus istusime ning üks oli ära rääkinud oma lastekasvatusmured ja teine värskemad reisiseiklused, osatasid mõlemad, et nojah, sul polegi millestki rääkida — elu ikka ühtemoodi nagu paradiisis. Siis ütlesingi poolnaljatamisi, et mõnikord tahaks kangesti sellest paradiisist tõesti natuke põrgu poole kiigata, elada läbi midagi niisugust nagu ligi kakskümmend aastat tagasi, kui oma mehega alles tuttavaks saime…
Sõbrannad läksid kohe hoogu: aga mis sind takistab, õuel 21. sajand: keegi ju niikuinii ei usu, et su kallis abikaasa on seni su elu ainuke mees!

Seotud lood:

Nõnda ma pihtisingi neile sealsamas, kerges veiniuimas muidugi, et tegelikult ajab mulle patumõtteid pähe üks uus kolleeg, kes mind juba mõnda aega iseäralikult seirab ja isemoodi ettepanekuid teeb. Vallaline programmist, ilus nagu klantsajakirjast, ainus häda vaid selles, et pelgalt kakskümmend kolm aastat vana. Saime kõik naerda, aga sõbrannade meelest oli asi juba otsustatud — just selle mehe me sulle võtame!

Loe veel

Koduteel istus see teema mul visalt peas, kõikvõimalikud kujutluspildid läksid aina värvilisemaks ja romantilisemaks. Tunnistan, et kuni üsna konkreetsete stseenideni välja ja samas ennast õigustades, et ega ma mingit püsisuhet ju loo. Armastan ainult oma meest ja seda ei muuda miski, aga pagana huvitav oleks ikkagi teada saada, mida see arvutipoiss enesest tegelikult kujutab.

Koju saabudes olin kergelt elevil. Kavatsesin mehele midagi ilusat öelda ja võtta jutuks, et kui õige teeksime midagi erilist, meenutaksime vanu aegu. Naljakas oli aga see, et niipea, kui köögilaua taha istudes mehelt küsisin, kas ta armastab mind ikka endistviisi, kostis tema: „Kuule, kas midagi on lahti, et sul on selline sulinägu peas?”
Ma päris ehmatasin — kas kõik ongi näkku kirjutatud? Kohe seejärel tõi mees mu maa peale, paludes, et ta ristluudele parafiinimähise teeksin — tuikavad teised, aga homme peab ta kolmeks päevaks komandeeringusse minema. Soh, mõtlesin, siin su romantika ongi. Keskearõõmud hoopis. Aga terve õhtu ei saanud lahti mõttest, et äkki on see tema sõit just nüüd mingi märk, et homme panen arvutipoissi hästi teraselt tähele. Vaatame-vaatame, mis sellega saab.
Saigi midagi senisest konkreetsemat. Istusin lõuna ajal kontorist väljas üle tee pargis. Loomulikult oli ikka igasugu pahna peas, kui korraga too noormees tuligi, kahe kohvitopsi ja jäätisega. Ajasime juttu maast ja ilmast, aga nii läbipaistvaid komplimente polnud ta mulle enne teinud. Kui ta minema hakates küsis, kas me ei võiks vahel ka pärast tööd veidi ringi jalutada, vastasin eneselegi üllatuseks kärmesti, et miks mitte…

Hea, et mu mees hommikul ära sõitis. Nüüd võisin oma sulinäo pärast mureta olla. Iseennast küll sajatades ja häbenedes otsustasin siiski, et kui „arvuti” eilse teema juurde tagasi tuleb, panen talle ise ette teha üks jalutuskäik nii kodust kui tööst hoopis kaugemal. Rahustasin end, et mis see siis ära ei ole, ega ma temaga ju magama valmistu.
Aga ei mul tulnudki midagi kujutleda ega oletada — kohe esimesel hommikusel kokkupuutel küsis ta, kuhu ta mulle järele tuleks, et viia mind õhtul ühte huvitavasse kohta. Ja kujutage ette — vanusevahest ei tekkinud enam mõttevarjugi.
Kui olime natuke mööda äärelinna ringi sõitnud ja minu soovil korraks kohvikusse põiganud, alustas ta üsna salapäraselt, et nüüd sõidame tema üllatuspaika, ja palus, et ärgu ma keeldugu. Seda ei tulnud mul mõttessegi teha. Ainult korraks hakkas kergelt kõhe, kui mulle tundmatus Lasnamäe hoovis peatusime ja ta teatas: olen kutsutud romantilisele õhtusöögile tema koju. Miks mitte — kui surra, siis juba muusika saatel. Alateadvuses olin küps ja kõigeks valmis: saagu, mis saab.
Õhtulaud oli juba enne valmis seatud, road ette valmistatud, tõesti viimase peal. Kohmetusest aitasid vahuvein ja muusika üle, pealegi käitus peremees üllatavalt enesekindlalt nagu tõeline macho.

Mul ikka häbitunnet veel alles oli, sest kui suudlemine diivanil juba liiga tormiliseks läks, tekkis mul kaootilisi mälupilte oma mehest, ja see tõi reaalsusse tagasi. See profist võrgutaja taltsutas sedamaid enesegi õhinat. Teadis, va reo, kuidas pinget järk-järgult üles kütta, aga seda, olgu märgitud, mõtlesin alles hiljem.
Kes seda enam mäletab, millest me veel rääkisime. Rüüpasime vahel ja siis ta pani mängima mingid mustlasromansid — olin kunagi märkinud, kuis need mulle meeldivad — ning pani ette tantsida. Mina olin muidugi kohe valmis, ja tõe huvides olgu märgitud, et sisuliselt olin juba täiesti kadunud. Aga see kujuneski hetkeks, mil saatus tegutsema asus.
Olin pea ta rinnale toetanud, aga samas oli võimatu mitte märgata, kui kõvasti ta mu ihuliikmeid embuses hoidis. Üha otsesuunalisemalt käsi käima lastes ja mind muusika taktis magamiskambri poole talutades. Kuidagi katsusin nagu vastu panna, aga ta hingas mulle kõrva: „Oleme ju täiskasvanud inimesed, milleks viivitada…”
Ja korraga, kujutage ette, olles isemoodi uimas, tundsin tugevat südamepööritust. Nii tugevat ja kasvavat, et jõudsin veel õigel ajal vannituppa tormata.

Jäin sinna vähemalt paarikümneks minutiks. Lõpuks uurisin end peeglist ja tunsin, kuidas aru tuli tasapisi pähe tagasi. Mul hakkas nii kahju enesest ja oma mehest ja ainuke selge tunne oli tülgastus. Selline irreaalne tunne — hetketi ma ei taibanud, kus ma üldse olen ja milleks.
Sügavalt hinganud, sammusin tagasi „seltskonda”. Teatama, et nüüd ma tänan viisakalt ja palun enesele takso kutsuda.

Üllatus-üllatus, küünlad olid laual kustutatud ja elutoas polnud kedagi.
Sammusin magamistuppa, kus võõrustaja juba teki all lesis ja käed sirutas: „Tule, kallis…“
Tippisin tagasi elutuppa, istusin diivanile ja ootasin, et pererahvas välja ilmub. Oh seda lihtsameelsust! Loomulikult võinuksin sinna ootama jäädagi. Et oleks täismäng, läksin tagasi ja küsisin irooniliselt, kas siin lähedal on taksopeatust. Tema pomises, et ei tea, vaata ise, pea mõni juhuslik kinni, tema küll ei viitsi enam välja minna.

Jumal tänatud, sellega oli mulle koht kätte näidatud. Kuna oli juunikuu ja päev alles loojumas, polnud kojujõudmisega probleemi. Veetsin ligi tund aega vannis. Küürisin end peaaegu verele, aga räpasusetundest vabanemiseks kulus veel nädalaid. Järgmine päev oli reede ja ma läinud tööle. Tegin kodus suurpuhastuse ja üüratu õhtusöögi, sest pidi saabuma mees, kelle järele tõeliselt igatsesin. Teda oodates tönnisin, et ei saa juhtunu üle talle kurta, kuigi vajasin nii väga tema kaitset.

Kuna mul oli ammu plaanis sellest firmast ära minna, võtsin kohe ette vastava asjaajamise. Arvutipoisiga ei suhelnud me rohkem kui tere tasemel, pealegi seisnes ta vabandus lauses, et ta ei teadnud, et ma nii peps olen. Kuna mu tervis oli ikkagi nagu paigast ära, läksin paar nädalat hiljem arsti juurde. Mõnede protseduuride järel kõlas diagnoos — rasedus seitse nädalat. Me mehega ei lootnudki enam millelegi. Nii et võite uskuda, kui tänulik olin ma mingitele kõrgematele võimudele, et kõik läks just nii. Ei taha mõelda, kui jubedaid hingepiinu jäänuksin tundma kogu elu, kui oleksin toona pattu langenud ja rüvetanud minus juba tärganud kaitsetut elu.

Nüüdseks on meil kaks tubli last, mina olen juba esimese sündimise ajast saati koduperenaine, rahul ja õnnelik nagu mu armas meeski — läbi elu minu ainuke ja parim.
Loomulikult polnud mul mõtteski seda lugu sõbrannadele rääkida. Pealegi järgmisel korral kohtusime alles siis, kui nad meie esikpoega tervitama tulid.

Lugu on varem ilmunud Elutargas.

EN95