Kui siis ükskord jälle kolmekesi kohvikus istusime ning üks oli ära rääkinud oma lastekasvatusmured ja teine värskemad reisiseiklused, osatasid mõlemad, et nojah, sul polegi millestki rääkida — elu ikka ühtemoodi nagu paradiisis. Siis ütlesingi poolnaljatamisi, et mõnikord tahaks kangesti sellest paradiisist tõesti natuke põrgu poole kiigata, elada läbi midagi niisugust nagu ligi kakskümmend aastat tagasi, kui oma mehega alles tuttavaks saime…
Sõbrannad läksid kohe hoogu: aga mis sind takistab, õuel 21. sajand: keegi ju niikuinii ei usu, et su kallis abikaasa on seni su elu ainuke mees!