"Võluv soolestik": mida võivad antibiootikumid teha meie soolestikule

 (2)
"Võluv soolestik": mida võivad antibiootikumid teha meie soolestikule
Foto: MorgueFile

Antibiootikumid tapavad väga kindla käega ära ohtlikud haigusetekitajad. Ja nende perekonnad. Ja nende sõbrad. Ja nende tuttavad. Ja tuttavate juhututtavad. See teeb antibiootikumidest parima ohtlike bakterite vastase relva – ja samas kõige ohtlikuma parimate bakterite vastase relva. Giulia Enders kirjutab raamatus „Võluv soolestik“ kujundlikult, kuidas mõjub regulaarne antibiootikumide tarbimine meie soolestikule ning miks vahel on antibiootikumid hädavajalikud, vahel aga mittevajalikud.

Antibiootikumid on relvad, mida kasutatakse vaenulike seenhaiguste ja bakterite omavahelises võitluses.
Alates ajast, mil teadlased selle tõsiasja avastasid, praktiseerib farmaatsiatööstus bakterite masstootmist. Tohututes vedelikumahutites (mahuga kuni 100 000 liitrit) kasvab nii hoomamatult palju baktereid, et seda on raske arvudes väljendadagi. Nemad teevad antibiootikumid valmis, meie puhastame need ja pressime kokku tablettideks. Lõpptoode on väga edukas, eriti USA-s. Uuringu käigus, milles jälgiti antibiootikumide mõju soolefloorale, leiti kogu San Francisco piirkonnas ja linna lähedal olevates asulates ainult kaks inimest, kes eelneva kahe aasta jooksul ei olnud antibiootikume tarvitanud. Iga neljas sakslane võtab antibiootikume keskmiselt ühe korra aastas. Kõige sagedamini on põhjus „külmetus”. Igale mikrobioloogile mõjub see fakt nagu torge südamesse. Külmetus ei teki tihti üldse mitte bakterite, vaid hoopis viiruste tõttu! Antibiootikumidel on kolm kindlat ülesannet: bakterid võitlusvõimetuks muuta, bakterid ära mürgitada ja bakterid sigimisvõimetuks muuta. Neil ravimitel ei ole mingit viirustevastast toimet.
Sellepärast ei ole paljude külmetusjuhtumite puhul antibiootikumidest mitte mingit kasu. Kui inimesel pärast nende võtmist siiski parem hakkab, on tegemist platseeboefektiga või tema enda immuunsüsteemi tubli tööga. Kahjuks tapetakse mõttetu ravimimanustamise tõttu palju kasulikke baktereid ja tehakse endale hoopis kahju. Et seda vältida, võiks perearstilt ebaselge põhjusega infektsioonide puhul paluda PCT ehk prokaltsitoniini testi. See test näitab, kas külmetuse on põhjustanud bakterid või viirused. Kui ebaselge põhjusega infektsioonid kimbutavad väikest last, võiks kaaluda selle testi tegemist.

Seotud lood:

Loe veel

Kui antibiootikumide võtmine on tõesti näidustatud, siis laske käia. Plussid kaaluvad sel juhul miinused kindlalt üles – näiteks, kui tegemist on raske kopsupõletikuga või siis, kui soovitakse, et laps terveneks tugevast infektsioonist ilma kõrvalnähtudeta. Sellistel puhkudel võib väike tablett elusid päästa. Antibiootikumid hoolitsevad selle eest, et bakterid edasi paljuneda ei saaks. Immuunsüsteem tapab kõik ülejäänud haigusetekitajad ära ja meie tervis läheb kiiresti paremaks. Sellel on küll oma hind, aga kokkuvõttes on see väga mõistlik äritehing.
Kõige sagedamini on kõrvalnähuks kõhulahtisus. Kellel kõhulahtisust ei teki, märkab ehk hommikuti potilt tõustes, et on hakkama saanud tavalisest suurema portsuga. Ilustamata ja otse öeldes, see on suur ports surnud soolebaktereid. Antibiootikumitabletid ei lenda suust külma saanud ninna, vaid liuglevad otsejoones makku ja sealt edasi soolestikku. Enne kui nad sealt verre ja sealt edasi – muuhulgas ka – ninna lähevad, lõhutakse, mürgitatakse ja kastreeritakse mikroobidekogum soolestikus. Tulemuseks on muljetavaldav lahinguväli, mida võib järgmisel hommikul tualetipotis imetleda.

Antibiootikumitabletid ei lenda suust külma saanud ninna, vaid liuglevad otsejoones makku ja sealt edasi soolestikku.

Antibiootikumid võivad meie soolefloorat oluliselt muuta. Nende toimel väheneb soolemikroobide mitmekesisus ja võivad muutuda nende võimed – näiteks kolesterooli omastamise võime, vitamiinide (nagu nahasõbralik H-vitamiin) tootmise võime või toitainete omastamise võime. Esimeste sellealaste Harvardi ja New Yorgi Ülikoolis tehtud uurimuste kohaselt kutsuvad eriti tugevaid soolefloora muutusi esile metronidasool ja gentamütsiin.
Väikeste laste ja eakate puhul tuleb antibiootikumide võtmist väga täpselt jälgida. Nende soolefloora on niigi palju ebastabiilsem ja toibub seetõttu ravikuurist raskemini. Rootsis tehtud uurimused näitavad, et lastel täheldati tõsiseid soolefloora muutusi veel kaks kuud pärast antibiootikumide võtmist. Soolestikus esines rohkem potentsiaalselt kahjulikke baktereid ja vähem häid bifidobaktereid või laktobatsille. Kasutatud antibiootikumid olid ampitsilliin ja gentamütsiin. Uuriti ainult üheksat last, seega ei saa teha suuri üldistusi, samas on see uurimus antud teemal ainuke. Nii et selle tulemused tuleks teatavaks võtta.

Hiljuti Iirimaal pensionäridega tehtud uurimuses jagunesid katsealused selgelt kaheks. Osa inimeste soolemaastik taastus pärast antibiootikumide kuuri väga hästi, teiste oma ei muutunud enam kunagi samasuguseks kui enne. Mis on selle põhjus, ei ole praegu veel täiesti selge. Soolestiku võimet ennast pärast raskeid katsumusi jälle kokku võtta ja stabiilne seisund saavutada nimetatakse psühholoogia eeskujul resilientsuseks.

Isegi kaks aastat pärast antibiootikumi võtmist istuvad soolestikus veel vastikud bakterid, kes räägivad oma lapselapselapse … lapselapsele suurest sõjast.


Pikaajaliste mõjude kohta tehtud uurimusi on praegu ainult käputäis – ja seda hoolimata sellest, et antibiootikumid on kasutusel juba üle viiekümne aasta. Selle põhjuseks on tehnika – vastavate uurimuste läbiviimiseks vajalikud seadmed on alles paar aastat vanad. Ainuke mõju, mis praeguseks on tõestust leidnud, on resistentsuse tekkimine. Isegi kaks aastat pärast antibiootikumi võtmist istuvad soolestikus veel vastikud bakterid, kes räägivad oma lapselapselapse … lapselapsele suurest sõjast.

Nad panid antibiootikumile vastu ja elasid ta üle. Ja õigusega. Neil arenes kunagi ravikuuri ajal välja vastupanutehnika. Näiteks ehitasid nad oma rakuseintesse väikesed pumbad. Nende abil pumpasid nad antibiootikumi endast välja, nagu tuletõrjujad pumpavad välja vett üleujutatud keldrist. Mõned bakterid maskeerivad end ja antibiootikum ei tunne nende seinasid ära ega saa neid lõhkuma hakata. Teised bakterid kasutavad ära oma lõhustamisvõimet – nad ehitavad tööriistu, millega saab antibiootikume lõhkuda.
Asi on selles, et antibiootikumid tapavad harva kõik bakterid. Nad hävitavad teatud kooslusi – olenevalt sellest, millist mürki kasutavad. Ikka leidub ka selliseid baktereid, mis rünnaku üle elavad või muutuvad kogenud võitlejateks. Kui inimene tõsiselt haigeks jääb, võivad just need võitlejad probleeme tekitada. Mida rohkemate ainete vastu nad resistentsed on, seda raskem on neid antibiootikumide abil kontrolli alla saada.

Igal aastal sureb Euroopas tuhandeid inimesi bakterite tõttu, kelle resistentsus ravimitele on nii tugev, et ükski neist enam ei mõju.


Igal aastal sureb Euroopas tuhandeid inimesi bakterite tõttu, kelle resistentsus ravimitele on nii tugev, et ükski neist enam ei mõju. Kui immuunsüsteem on pärast operatsiooni nõrgenenud või on resistentsed pisikud pika antibiootikumiravi tagajärjel absoluutse ülekaalu saavutanud, läheb asi ohtlikuks. Uusi ravimeid üldiselt enam ei looda, sest see ärivaldkond ei too ravimifirmadele eriti palju raha sisse.

Kes tahab kasututest antibiootikumilahingutest soolestikus hoiduda, võiks järgida nelja head nõuannet.

1. Ärge võtke antibiootikume siis, kui pole vaja. Ja kui neid juba kord võtma peab, siis palun seda teha piisavalt kaua. Piisavalt kaua sellepärast, et siis annavad mitte just väga nutikad resistentsed sõdalased lõpuks alla ja nii on võimalik nad laiaks lüüa. Nõnda jäävad lõpuks järele ainult bakterid, mis oleksid nagunii ellu jäänud. Teistele tehakse aga ots peale.
2. Maheliha. Resistentsed bakterid on eri maades erinevad. Ehmatavalt tihti on nad seotud suurtes tapamajades kasutatavate loomade antibiootikumidega. Sellistes maades nagu India või Hispaania ei kontrollita peaaegu üldse, kui palju loomadele antibiootikume antakse. Nii saavadki nende soolestikus elutseda tohutu suured ravimiresistentsed pisikukarjad. Nendes maades esineb ka inimestel tunduvalt sagedamini ravimatuid infektsioone kui teistes riikides. Saksamaal on vähemalt reeglid, kuigi need on naeruväärselt ebatäpsed ja hägusad. Nii teenivad paljud loomaarstid oma raha poolseadusliku „antibiootikumikaubandusega” tegeledes.
Euroopa Liit keelas antibiootikumide lisamise loomasööda sisse jõudluse tõstmise eesmärgil alles 2006. aastal. Jõudluse tõstmine tähendab antud juhul muuhulgas looma võimet räpases ja ülerahvastatud laudas mitte infektsioonide tõttu surra. Seda võimet saab antibiootikumide abil tõsta suurepäraselt. Mahelautades kasvanud loomad tohivad saada ainult kindlaks määratud koguse antibiootikume. Kui määra on ületatud, müüakse loom maha „tavalise” lihana, mahekauba silti sellele ei lisata. Kui võimalik, võiks kulutada paar eurot rohkem – sellest on kasu nii resistentsete pisikukarjade hävitamiseks kui ka rahu väljakuulutamiseks soolestikus. See ei anna kohe tunda, aga see on investeering turvalisemasse tulevikku.
3. Puuvili ja aedvili tuleb enne söömist korralikult puhtaks pesta. Ka siin on seos loomapidamisega. Meie koduloomade väljaheiteid kasutatakse meelsasti sõnnikuna. Virts tuleb põllule. Saksamaal ei kontrollita puu- ja aedviljade antibiootikumide sisaldust, rääkimata siis veel resistentsetest soolebakteritest. Piima, munade ja liha puhul kontrollitakse vähemalt piirnormidele vastamist. Aga parem pesta üks kord rohkem kui üks kord vähem. Juba väike kogus antibiootikume võib soodustada bakterite resistentsuse väljakujunemist.
4. Puhkusel olles hoidke silmad lahti. Iga neljas puhkaja toob puhkuselt kaasa väga tugeva resistentsusega pisikuid. Enamik neist kaob mõne kuu pärast, mõned aga luuravad meie sees ringi pikemat aega. Eriti ettevaatlik tuleb olla bakterite osas problemaatilistes maades nagu India. Aasias ja Lähis-Idas peaks väga tihti käsi pesema, põhjalikult puhastama puu- ja aedavilja, vajadusel keedetud veega – ka Lõuna-Euroopas tuleks selles osas tähelepanelik olla. „Küpseta, koori või jäta sinnapaika” – see reegel ei kaitse ainult kõhulahtisuse eest, vaid ka teile ja teie perele kaela määritud soovimatute resistentsete suveniiride eest.

Ägeda või pikalt ilma märgatava muutuseta paremuse poole vinduva haiguse korral ei ole taimsetest vahenditest kasu.

Kas antibiootikumidele on alternatiive?

Taimed (seened, näiteks penitsilliiniseen, ei ole taimed, need loetakse mikroorganismide hulka) toodavad antibiootikume, mis on juba aastasadade jooksul toiminud ilma resistentsust põhjustamata. Kui taimed murduvad või auklikuks muutuvad, tuleb õnnetuspaigas toota mikroobidevaenulikke aineid – muidu saaks taimest silmapilguga ümbruskonna bakterite pidusöök. Parajasti algava külmetuse, kuseteede infektsiooni või ülemiste hingamisteede põletiku puhul võib apteegist osta kontsentreeritud taimseid antibiootikume. Näiteks on olemas sinepi- või rõikaõli, kummeli- või salveiekstrakti sisaldavad tooted. (Siia kuuluvad veel purpur-siilkübar, greibiseemneekstrakt, küüslauk, taruvaik, mesi, sibul, ingver ja mitmed teised looduslikud antibiootikumid. – Toim.) Mõned neist suudavad vaos hoida mitte ainult baktereid, vaid ka viirusi. Nii peab immuunsüsteem vähem tööd tegema ja suudab pahalased suurema tõenäosusega minema kihutada.

Ägeda või pikalt ilma märgatava muutuseta paremuse poole vinduva haiguse korral ei ole taimsetest vahenditest kasu. Kui nende tõttu loobutakse tõhusast antibiootikumikuurist, võivad nad lausa kahju tekitada. Viimastel aastatel on tublisti tõusnud laste südame- ja kõrvakahjustuste arv, mis on tekkinud infektsiooni tagajärjel. Tihti juhtub see sellepärast, et vanemad tahavad lapsi tegelikult liigse antibiootikumide tarbimise eest kaitsta. Sellistel otsustel võivad aga hoopis saatuslikud tagajärjed olla. Haritud arst ei määri patsiendile kohe antibiootikume kaela, küll aga selgitab, millal see on vajalik.

Antibiootikumide abil mängitakse võimumänge. Meie varume nende abil jõudu suurejooneliseks võitluseks ohtlike bakterite vastu ja nemad saadavad meie vastu endistest veel ohtlikumad resistentsed bakterid. Farmaatsiateadlased peavad siis omakorda need üle trumpama. Kõik, kes neid ravimeid neelavad, tõmmatakse sellesse mängu kaasa. Me ohverdame oma head bakterid lootuses, et need võitlevad halbade vastu. Väikese külmetuse puhul on antibiootikumide võtmine halb vahetuskaup, tõsiste haiguste puhul aga tasub see ennast ära.
Praegu ei ole veel võimalik soolebaktereid säilitada. Võib kindlalt öelda, et alates antibiootikumide avastamisest on paljude bakteriperekondade pärandused maatasa tehtud. Sooltes vabaks jäänud ruum tuleb täitsa võimalikult hästi – selle jaoks ongi probiootikumid. Nende abil leiab soolestik pärast tõelise ohu seljatamist jälle tervisliku tasakaalutunde.

Giulia Enders „Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta“, kirjastus Varrak

http://www.serk.ee/tellimine_user.php

25aastane Saksa teadlane Giulia Enders võtnud nõuks lähemalt rääkida, kuivõrd tundlik, võluv ja tegutsemisaldis elund on inimese soolestik ning mil moel see mõjutab meie heaolu. Enders selgitab humoorikalt ja kaasakiskuvalt, mida uut pakub meditsiin ja kuidas me saame neid teadmisi igapäevaelus kasutada. Tema sõnum on lihtne: kui tahame end oma kehas hästi tunda, kauem elada ja oma eluga rahul olla, peame hoolt kandma ka oma soolestiku eest.

Soolestik on elundite seas see must lammas, millest rääkimine tekitab inimestes ebamugavust. Aga see on puhas valehäbi, sest nagu on selgunud ka viimase kümnendi teadusuuringutest, on ülekaal, tundeelu, allergiad ja paljud haigused sageli seotud just soolestiku mikrofloora tasakaalu häiretega.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare