Muutuvad ikka. See on pikka aega olnud natuke vastuolusid tekitav teema. Mõned ütlevad, et siis, kui inimesed oma küpsuse saavutavad – nii umbes 30. eluaasta paiku –, isiksuseomadused enam suurt ei muutu; teised leiavad, et muutuvad. 

Praeguste teadmiste põhjal tundub küll, et muutuvad ka pärast 30. eluaastat. Aga samas võib öelda ka seda, et isiksuseomadused on siiski ikka suhteliselt stabiilsed. Need kaks lauset võivad vastuolulistena näida, aga praeguseks on teadus jõudnudki lühidalt öelduna just umbes sellisele seisukohale, et isiksuseomadused on suhteliselt stabiilsed, aga natuke siiski ka muutuvad elu jooksul. 

Seni on isiksusepsühholoogia keskendunud põhiliselt inimeste erinevustele, see tähendab, kuidas üks inimene erineb teisest ühe või teise tunnuse osas. Näiteks, kui mõõdetaks klassitäie 10-aastaste laste isiksuseomadusi ja kui uurijatel õnnestuks samad inimesed 70-aastastena taas uuringule kutsuda, siis oleks huvitav vaadata, kas see inimeste järjestus mõõdetud isiksuseomaduste osas on sama või muutunud. Näiteks, kas lapsena klassikaaslastest ekstravertsem olnu on seda ka 70-aastaselt? Tõenäoliselt leiaksid uurijad, et inimeste järjestus ekstravertsuse osas on mõlemal korral sarnane, aga mitte täiesti identne.

Mis muudab isiksuseomadusi elu jooksul kõige rohkem? 

Kõigepealt võiks mõelda, mis neid püsivana hoiab. Mitut põhjust võib tõenäoliseks pidada. Üks on see, et kindlasti on isiksuseomadustel midagi tegemist inimeste geneetiliste erinevustega ehk siis: on selge, et inimesed, kes on sarnasemad geneetiliselt, on sarnasemad ka isiksuseomadustelt. Kui võrrelda koos kasvanud ühemunakaksikuid, kes on geneetiliselt enam-vähem identsed, kahemunakaksikutega, kes on geneetiliselt samavõrra sarnased kui tavalised õed-vennad, siis ühemunakaksikud on omavahel palju sarnasemad ka isiksuseomadustelt. See annab tunnistust sellest, et geenid mängivad rolli ka isiksuseomaduste juures. 

Teine tegur isiksuseomaduste kujunemisel on keskkond. Geene ja keskkonda ei saa vastandada, nad toimivad koos. Keskkond aitab omaduste stabiilsust hoida niimoodi, et inimesed valivad endale mingi keskkonna ja see on enamiku jaoks üsna püsiv. Mõne puhul pole ka, sest mõnega juhtub igasuguseid asju, aga teisega ei juhtu, kuid üldiselt on nii, et inimesed elavad tegelikult väga stabiilset elu ja keskkond on enamasti päevast päeva väga sarnane. Kui keskkond on sarnane ja keskkond mõjutab isiksuseomadusi, siis keskkonna stabiilsus hoiab ka isiksuseomadusi stabiilsena. 

Inimene valib või kujundab oma keskkonna geneetilistest soodumustest lähtuvalt ning see aitab kaasa keskkonna stabiilsusele ja seeläbi ka geenide püsivale avaldumisele.

Kui räägime inimeste erinevuste muutumisest ses mõttes, et keegi oli 10-aastasena klassis näiteks kõige ekstravertsem, aga 70-aastaselt on ta ekstravertsuse pingerea alumises otsas, siis pigem tundub nii, et muutuste põhjuseks võivad olla keskkondlikud tegurid, näiteks midagi juhtub elu jooksul. Aga kuna keskkonnavalik sõltub samuti geenidest, siis on võimalik ka see, et oma osa oli mingitel geneetilistel teguritel, ehkki need ei pruugi olla need geneetilised tegurid, mis teistel inimestel sama tunnust muutsid.
Teisisõnu: mingid geneetilised tegurid, mis ise otseselt isiksuseomadusi ei mõjuta, võivad mõjutada inimeste keskkonnavalikud, mis omakorda võib mõjutada isiksuseomadusi.

Kas suured üleelamised võivad isiksuseomadusi mõjutada? 

Kindlasti mõjutavad, ehkki praegune isiksusepsühholoogia pole veel suutnud selle kohta palju tõendeid koguda. Kui me pole korralikult suutnud isiksuseomadusi defineerida ja mõõta, siis on see ka üheks põhjuseks, miks me ei leia neid põhjusi, mis isiksuseomadustes muutusi tingivad. Me kirjeldame isiksuseomadusi liiga abstraktselt ja üldiselt ega näe seetõttu nendega seotud peeneid nüansse. Me näeme pigem stabiilsust kui muutusi, sest stabiilsust on lihtsam märgata.

Mis toimub inimese vananedes ta vaimsete võimetega? SHARE’i uuringus toodi välja, et 70 aastat on umbes see vanus, mil tekivad mingid olulisemad muutused, näiteks mälu puhul.

Ma ei tea, kas selliseid konkreetseid eluaastaid saab välja tuua. See varieerub inimeseti. SHARE’i uuringus oli mõne näitaja – näiteks mälu – osas tõesti märgata languse kiirenemist selles vanuses. Seda võib seostada sellega, et ollakse pensionile jäänud.
Et vaimsed võimed vanusega tõesti muutuvad, pole kellelegi üllatus. See on natuke paremini uuritud valdkond.

Kognitiivseid võimeid saab mitut moodi liigitada. Võib ka öelda nii, et on üks üldine kognitiivne võimekus. See kipubki nii olema: kes on tubli üht tüüpi vaimset pingutust nõudvates tegevustes, on tubli ka teistes. Kes vananeb kiiremini üht tüüpi võimetes, vananeb kiiremini ka teist tüüpi võimetes. 

Vananemisest rääkides jagatakse vaimsed võimed kahte suurde gruppi. On võimed, mis põhinevad kiirel arutlemisel ja ülesannetele vastuste väljanuputamisel, kiirel taiplikkusel, arvutusoskusel, mälul ja kiirel reaktsioonil. Need võimed hakkavad üsna ruttu vähenema, 20. eluaastates on tase maksimaalne, siis hakkab tasapisi langema, eriti näiteks reaktsioonikiiruse tase. 

Teise gruppi kuuluvad võimed, mis põhinevad eelkõige õpitul ja teadmistel ega nõua nii kiiret reageerimist ja kohapeal lahenduste väljanuputamist. Nendega on natuke rõõmsam lugu, sest need kasvavad elu jooksul inimestel kaua, keskmiselt kuni 50.–60. eluaastateni, ja siis hakkavad nähtavalt kahanema. Mitte küll sellepärast, et teadmised ära kaoks, vaid pigem seetõttu, et inimesed ei oska omandatud teadmisi nii hästi kasutada. 

Sõltumata vanusest tasub ikka alati midagi uut õppida. Näiteks võib ka 70-aastaselt võõrkeelt õppima hakata, spetsiifilisi asju saab alati õppida.
Kindlasti pole nii, et mingil ajal hakkavad võimed vähenema ja ei tasugi enam midagi juurde õppida. Äsja räägitu puudutab üldisi võimete kategooriaid, nii-öelda tavalisi võimeid. Mida spetsiifilisemaks läheme mingi võime või vilumuse juures, seda suurem tõenäosus on seda millal iganes muuta. Kuigi üldine vaimne võimekus aja jooksul väheneb, siis mingi konkreetse asja õppimiseks on inimene ka kõrges eas suuteline. Näiteks mingi uue lauamängu saab pea alati selgeks. Ka 80-aastased suudavad õppida, vähemalt pole ühtegi põhjust arvata, et nad ei suudaks seda teha.

Mis on edukas vananemine? 

Edukalt vananetakse siis, kui on hea olla. Oleneb, kuidas seda mõistet on defineeritud. Mõned vaatavad objektiivseid näitajaid: kuidas on tervis ja muud parameetrid, mida saab lihtsalt mõõta; teised käsitlused keskenduvad subjektiivsele heaolule (mida saab muidugi ka mõõta, otsesõnu heaolu kohta küsides). Ma arvan, et eeskätt on tähtis see, kuidas inimene ennast ise tunneb.

Mis aitab edukale vananemisele kõige rohkem kaasa? 

Edukas varasem elu. Kellel läks paremini varem ja kes oli varem eluga rohkem rahul, see tunneb ennast ka vananedes paremini.
Inimesed kipuvad aja jooksul säilitama oma järjestust (ehk paiknemist teistega võrreldes) heaolu, isiksuseomaduste ja vaimsete võimete osas. 

On püütud kindlaks teha keskkonnatingimusi ja tegevusi, mida inimesed saavad ise teha selleks, et asjad paremad oleksid, et nad ise saaksid oma enesetunnet mõjutada. Kahjuks pole meil selle kohta siiski ikka veel väga selgeid teadmisi. Kõige rohkem on tõendeid selle kohta, et kehaline aktiivsus aitab olla vanas eas nii kehaliselt kui ka vaimselt paremas vormis. 

Vaimne võimekus on tihedalt seotud sellega, kui hästi töötab inimeste aju. Kui üldine kehaline vorm on parem, siis on aju verevarustus parem. Nii et sport, enese liigutamine on kasulik mitte ainult füüsiliseks, vaid ka vaimseks heaoluks.

Palju räägitakse vaimsest aktiivsusest – et kui lahendame ristsõnu ja oleme vaimselt aktiivsed, siis see aitab säilitada võimeid –, aga selle kohta polegi nii palju vettpidavaid tõendeid.
Viimase sajandi vältel on inimeste vaimsed võimed kogu aeg keskmiselt paranenud. Ma ei usu, et enamik inimesi on ise teadlikult selleks midagi teinud, lihtsalt elukeskkond ja haridus on paranenud, toitumine on muutunud. 

Elukiri

Uurib vananemist ja vaimset võimekust
René Mõttus kuulub teadlaste rühma, kes tegeleb unikaalse uuringuga, mille algmaterjali hakati koguma juba 80 aastat tagasi.
1932. aastal alustati Šotimaal kogu rahvastiku vaimse võimekuse uurimist sellega, et mõõdeti intelligentsustestiga kõikide 11-aastaste laste võimekust. Koguti 84 000 inimese andmed, 15 aasta pärast järgmiste 11-aastaste andmed – nii saadi kokku 75  000 testitut. See andmekogu seisis aastakümneid unustusehõlmas, kuid 1990. aastatel leidsid teadlased selle kuldaväärt materjali taas üles ja saavad nüüd neist andmetest kasu oma praegustes uuringutes.
1932. aastal esimest korda testitud on praegu üle 90 aasta vanad ning uuring käib edasi. 1990. aastate teisel poolel õnnestus üles leida 550 inimest kunagistest testitutest, umbes sada neist on praegugi elus, mõned käivad ka uuringul.
Põhirõhk on siiski nende uurimisel, kes sündisid aastal 1936 ja täitsid võimete testi 1947. aastal. Neid uuritakse nüüd iga paari aasta järel väga põhjalikult.
Kas on märgata võimekuse mõju elukäigule või elukäigu mõju võimekusele?
„Valdav on võimekuse mõju elukäigule. Me pole väga leidnud seiku elukäigust, mis mõjutaksid võimekust, sõltumata võimekusest, millega nad lapsena alustasid. Kui võtaksime täpselt ühe ja sama lapseea võimekusega inimesed, siis ei näeks me erilist seost elukäigu näitajate ja hilisema võimekuse vahel. Pigem on nii, et need, kes olid lapsena võimekamad, teevad elus natuke paremaid valikuid, mis aitavad hiljem neil ka edukamad olla. See ei tähenda, et see peaks alati nii olema, aga enamikul inimestest on. Meie teadus on piiratud sellega, mida näeme enda ümber, ja me näeme seda, kuidas asjad tavaliselt on, mitte kuidas nad võiksid olla,“ kommenteerib Mõttus. „Käesoleva uuringu üks eesmärk on leida tegurid, mis ja kuidas mõjutavad vananemist.“