Tänapäevane haavaravi on kunagisest oluliselt leebem

 (1)
Haava sidumine
Haava sidumineFoto: Tiit Blaat

Ligi 50 aastat tagasi trükivalgust näinud „Perenaise käsiraamat“ õpetab vastupidiselt tänapäevastele arusaamistele, et sidumist vajab iga haav.

„Kriimustusi ja väikesi haavu, kus verejooks täiesti puudub või on tähtsusetu, tuleb kergelt jooditinktuuriga määrida ja steriilse sidemega kinni siduda,“ manitsetakse haavade esmaabi käsitlevas peatükis.

Ka 1975. aastal trükitud „Tervise ABC“ pole haavade esmaabi osas oluliselt leebem ning ütleb muuhulgas resoluutselt: haavu esmaabi andmisel ei pesta. Lisaks soovitatakse haava ümbritsevat piirkonda määrida joodiga või puhastada alkoholiga.
„Haava enese puhastamist tuleb esmaabi andmisel hoiduda,“ hoiatab „Perenaise käsiraamat“ veel.
Nüüdsel ajal on seisukohad paljuski muutunud – haava võib muidugi puhastada ja sealjuures pole sugugi tarvis vett peljata. Ka haava puhastamiseks ja ravimiseks mõeldud ravimiriiul on oluliselt muutunud ja täienenud.

Rikkalik sidumisvahendite ja plaastrite valik apteegiriiuleil muudab mõttetuks ka tolleaegse õpetuse siduda viga saanud koht kinni vatist ja marlist kokku kombineeritud sidemega, parema puudumisel ka triigitud riidelapiga. Kes tolleaegse eluga kursis on, seda viimane soovitus naerma ei ajagi.

Milline siis on tänapäevane haavaravi?

Väiksemad haavad, kriimustused ja marrastused, mis arstile pöördumist ei vaja, on soovitav puhtaks pesta tavalise voolava kraaniveega ning seebigi võib lisaks võtta. Voolav vesi uhub hästi mustuse (nt liivaterad, muld) haavast välja. Alles seejärel võib haava puhastada antiseptikuga, mis ei ole valmistatud piirituse baasil. Niisugune puhastusevahend ei tee haiget ega kuivata liigselt haava ja seda ümbritsevat nahka.

Seotud lood:

Liigse kuivatava mõju tõttu ei soovitata esmavalikuna enam kasutada ka jooditinktuuri või briljantrohelist. Ka vesinikperoksiid ei ole haava desinfitseerimiseks sobivaim vahend.

Pindmist haava või marrastust ei ole pärast puhastust tarvis ilmtingimata sideme või plaastriga katta. Plaastri võiks siiski peale panna sügavamale haavale, millele paranemise käigus tuleb suur koorik peale ja mis kipub näiteks vastu riideid hõõrduma. Sügavama haava ravitsemisel võib kasutada ka haavageeli, -kreemi või -salvi, mis loovad haava pinnal optimaalse niiskusega keskkonna ja soodustavad seeläbi haava tervenemist.

Loe veel

Kui haav hakkab ilusti paranema – haava servad on heledad, haav näeb ilus välja –, ei ole tarvis seda järgmistel päevadel enam antiseptiku või muu haava ravimiseks mõeldud vahendiga töödelda, sest esmaabina rakendatud võtetest piisab täiesti.

Ka ei ole infektsioonihirmus tarvis väikest haava plaasterdada või siduda, sest kui midagi põletikkutekitavat haavasse sattus, siis juhtus see haava tekkimise hetkel. Järgnevad päevad annavad sellele vastuse – kui haava servad punetavad, tulitavad, turse süveneb, on tekkinud põletik ning on vaja rakendada täiendavat ravi haavasalviga (valik neist on saadaval apteegi käsimüügis) või ka antibiootikumidega, mille kirjutab välja (pere)arst.

Sügav haav võib vajada õmblemist, sageli ei jäägi verejooks enne pidama, kui haavale on õmblused pandud. Väga saastunud haava täies ulatuses kinni ei õmmelda, et mitte takistada haava isepuhastumist, vaid haav suletakse üksnes servadest.

Kindlasti maksab arstile pöörduda loomahammustuse puhul, sest pealtnäha väike kihvade tekitatud auguke võib ulatuda päris sügavale. Loomahammustused kipuvad pahatihti ka põletikuliseks muutuma, sest loomade, iseäranis kasside sülg saastab haava.

Soovitused, mida jagati haavaravis 80 aastat tagasi

** Hariliku veega haava pesemine pole hea, sest vesi pole selleks puhas. Tarviduse korral pestakse haava boorveega või 3% vesiniku ülihapendiga. Ka suuga haava imemine on kahjulik, kuna suus leidub alati pisilasi, mis tekitavad ägedaid põletikke ja veremürgitusi.
** Ei tohi vere sulgemiseks tarvitada ka mulda, savi, ämblikuvõrke jne. Vere sulgemiseks põletatakse haava jooditinktuuriga.
** Haavast on soovitav lasta voolata vähe verd, kuna siis veri rõhub välja sinna sattunud pisilased.Allikas: Ühistegelised Uudised nr 2, 11. jaanuar, 1935

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare