Tema sõnul on varem näiteks Austraalia koduperenaiste hulgas tehtud uuringuist teada, et kuigi kodus lastega toimetavate naiste päevad on täis rohkelt füüsilist tegevust – jalutamist ja käru treppidest üles-alla tassimist – ei hoia see tegevus nende naiste meelt sugugi masendusest prii.

Depressioon ohustab naisi

Depressioon on maailmas enimlevinud psühhiaatriline haigus. Naised on eriti haavatavad, kaks kolmandikku depressiooni põdejatest on naised.

Mitmed uuringud on näidanud, et suurem füüsiline aktiivsus on otseses seoses parema vaimse tervisega. Kuid neil uuringutel on üks probleem: enamasti on nende puhul keskendutud treeningutes osalemisele ning naiste igapäevaelu füüsiline tegevus on pildilt välja jäänud.

Naised saavad füüsilist koormust enamasti tööl, koduses majapidamises toimetades või laste eest hoolitsedes, oluliselt vähem saadakse seda enda lõbuks sporti tehes.

Tartu Ülikooli teadlased otsustasid kontrollida hüpoteesi, et tööl või kodutöödest saadav füüsiline koormus ning enda huvides harrastatav tervisesport on vaimsele tasakaalule erineva mõjuga.

Eesti naiste füüsilist aktiivsust käsitlev uuringus olid vastajateks 956 18-50-aastast naist, kes täitsid küsimustiku selle kohta, kui suur on nende füüsiline aktiivsus tööl, kas nad lähevad tööle jalgsi või jalgrattaga.

Depressiivsust mõõdeti küsimustikuga, kus vastajad pidid andma hinnangu oma viimase aja tujule, aga meelde tuletama ka selle, kui tihti nad nutavad, veeretavad enesetapumõtteid, tunnevad, et on milleski süüdi või pole enesega rahul. Selle põhjal hinnati vastajate depressiivsuse taset. Lisaks täitsid vastajad isiksuseomaduste testi ning andsid andmeid oma majandusliku käekäigu, tervisliku olukorra ja kehakaalu kohta.

Töö liiga väsitav

Keskmise Eesti naise nädalasse mahub selle küsitluse järgi 17,4 tundi füüsilist tööd (selle hulgas ka töö koduses majapidamises), 5,1 tundi füüsilist aktiivsust, mis seotud tööle mineku või sealt tulekuga ning 2,7 tundi liikumist vabal ajal.

Merike Kulli sõnul oli selgelt eristuv, et naised, kes end vabal ajal üldse ei liigutanud olid kõige depressiivsemad. Vabal ajal mitteliigutajate seas on pigem naised, kes teevad igapäevaselt füüsilist tööd – näiteks põllumajanduses või kaubanduses.

“Võimalik, et nad on tööst juba nii väsinud ja kurnatud, et ei jaksa enam enda jaoks liikumisele mõteldagi,” ütles Kull.

Palju rõõmsameelsemad olid naised, kes tööl ei pidanudki väga palju liikuma, kuid kes suutsid vabal ajal sportimiseks aega leida.

“See enda jaoks võetud aeg on oluline. Lisaks selgus, et suuremat kasu said enda rõõmuks liigutamisest naised, kelle iseloomus on tugevamalt esindatud ekstravertsed jooned. Neurootikute vaimsele heaolule polnud sportimisest saadav kasu nii selgelt näha,” ütles Kull.

Uurimus ilmus ajakirjas Health Care for Women International.