Perearst Riina Raudsik: inimesed kannatavad kroonilise vee- ja mineraalide puuduse käes ega oska oma haigusi sellega seostada

 (114)
Perearst Riina Raudsik: inimesed kannatavad kroonilise vee- ja mineraalide puuduse käes ega oska oma haigusi sellega seostada
Riina Raudsik

Doktor Riina Raudsik on ligi 40aastase kogemusega arst, keda süsteemis nimetatakse tihti kassiks, kes kõnnib omapead. Tema väidab, et ükskõik mis probleem kuskil kehas on, on probleem tegelikult kogu organismis ja olukorra lahendamine nõuab terviku mõistmist.

Dr Raudsik peab terve olemise põhitaladeks õiget toitumist, füüsilist aktiivsust, tasakaalus olevat tundeelu, rohke vee joomist. Ehk elustiili, mis ei soodusta haiguste teket. Teoorias on inimesed selles isegi tugevad, aga praktikas? Ei ole uudis, et inimene on oma olemuselt laisk. Mõnus on televiisori ees istudes midagi näksida, mis keelel tundub maitsev, suhteprobleemide klaarimist ei peeta vajalikuks, et mitte teisele poolele end avada ja enda nõrkusi ning vigu tunnistada. Kahtlemata on selline elustiil ennasthävitav ning viib igat masti haiguste väljakujunemisele. Ja siis pole muud kui „Oh, kallis doktor, aita sa!“. Ja muidugi aita ravimitega, sest need toovad kiiresti kergendust, kuid kahjuks mitte tervist.
Aastaid tagasi otsustas Jüri tervisekeskuse kollektiiv, mille juht ja üks arstidest dr Raudsik on, et nad hakkavad eranditult igale patsiendile rääkima, kuidas organism toimib ja miks tekivad ühed või teised vaevused ja haigused. Teda huvitab terviklik tervishoid, kus tõenduspõhine meditsiin ja täiendavad tervenduspraktikad ning inimese enda vastutus tervise eest teevad koostööd.

Seotud lood:

Rünnakud meedias, et ta tegeleb posimisega, ei ole kahjustanud dr Raudsiku mainet. Tema patsientide arv ei ole mitte vähenenud, vaid vastupidi - järjest rohkem inimesi sooviks teda enda perearstiks.

Dr Raudsik, miks te koos kolleegidega läksite raskema vastupanu teed, sest püüda panna inimest muutma oma elustiili on kindlasti keerulisem kui talle ravimeid välja kirjutada?
Sest iga ravijuhis algab sellega, et tuleb korrigeerida inimese elustiili. See on esimene asi ja alles seejärel tulevad ravimid. Ma ei ole ravimite vastu ega keela neid, aga ma tõesti püüan teha kõik selleks, et inimesed saaksid minimaalsete ravimitega hakkama.

Loe veel

Te olete tuntud rohke vee joomise propageerijana. Miks peab jooma palju vett, soovitavalt aluselist ja mineraalidega?
Inimene koosneb 70–80% soolakast ja aluselisest veest, mistõttu on selline vesi kõige loomulikum ravim. Inimesed kannatavad tänapäeval teadmatusest kroonilise vee- ja mineraalide puuduse käes, oskamata oma haigusi sellega seostada. Kui me ei söö ega joo õigesti, siis on ka meie sooletegevus korrast ära. Hiina meditsiin ütleb, et ei ole mõtet ravida inimest, kellel ei ole seedimine korras, sest seedetraktist algab vajalike ainete omastamine ja immuunsüsteemi loomine. Ja kui see süsteem ei ole korras, ei saa keharakud normaalselt taastuda. Jämedad looduslikud soolad on mineraalide allikad ja meil on neid vaja selleks, et keharakud saaks elektriliselt aktiivsed olla ja energiat toota.

Kui palju peaks päevas vett jooma?
Meie kliimas peaks saama 30 ml ühe kilogrammi kohta. Kui veekaotus kasvab pingutuse või kuuma ilma tõttu, peaks vee tarbimist suurendama vähemalt ühe liitri võrra. Vett ei asenda piim, kohv, tee, kissell, mahl ega limonaad. Magustatud vee joomine on tervisele kõige halvem, sest see hapestab kudesid, ja seda võiksid arvestada just lapsevanemad.
Krooniline veepuudus viib esialgu kolesteroolitaseme tõusuni ja hiljem rakkude hävinguni. Miks? Veepuuduse tingimustes hakkab organism kõige rohkem vett võtma just rakkudest ja maks omakorda tootma rakkude elutegevuse kindlustamiseks kolesterooli, et rakumembraane sulgeda ja vett kinni hoida. Kolesteroolitaseme tõusu üks peamine põhjus ongi veepuudus ja sellest tingituna arenevad kudedes happelis-põletikulised protsessid.

See on ju väga vajalik teadmine, aga enamik arste ei selgita patsiendile, mis meie sees toimub. Võib-olla pole neil aega või tundub see keeruline?
Sellest ma aru ei saa, kuidas ei ole arstil inimese jaoks aega. Ning biokeemiat ja füsioloogiat õpetatakse kõigile ülikoolis. Tõsi, ka mina ei ole kogu aeg selline selgitav arst olnud. Minu funktsionaalne mõtlemine sai alguse sellest, kui üks ravimifirma esindaja rääkis ainevahetusest ja mul äkki meenus noorusest, et oot-oot, siin on midagi valesti. Ja ma hakkasin biokeemiat uuesti läbi töötama, paar aastat tegelesin õppetööga. Ma ei ütle, et see oli kerge, vastupidi, see oli tohutult raske. Minu tuttavad ei tahtnud enam minuga koos olla, sest mu peas olid ainult biokeemilised reaktsioonid, mis kedagi ei huvitanud.

Sellel, et teist on saanud loominguline arst, kes näeb sügavale analüüside numbrite taha, on ilmselt oluline roll töös narkoosiarstina.
Arstiteaduskonna lõpetasin küll kirurgina, kuid internatuuris kvalifitseerusin anestesioloogiks ning töötasin dr Toomas Sullingu meeskonnas. Päeval töötasin narkoosiarstina ja öövalveid tegin südameoperatsioonijärgsete haigetega, kus ainult üks asi oligi tähtis: kuidas hoida tasakaalus inimese sisekeskkond, kes ei saa ise hingata, süüa-juua ega midagi kaevata. See tähendab, et millist ainet tilgutada, millal plasmat, millal soolalahust, millal soodalahust, kui palju inimest ventileerida, kui ta on juhitaval hingamisel. Kõik see baseerus laboratoorsetel näitajatel ja happe-aluse tasakaalu määramisel, mida tegime ööpäevaringselt. Kui kardioloogina tegelesin südameprobleemidega, siis esmatasandi arstiks minnes taipasin äkki, et jumal, see kõik on seotud sellega, kas sa saad oma energia kätte või ei saa! Sellest räägib ka raamat "Energiakriis. Keha häirekell".

Mida arstid, nii pere- kui eriarstid, analüüsidest peaksid välja lugema?
Siin tulebki mängu arstikunst. Milleks on arst nii kaua õppinud? Kas selleks, et öelda patsiendile: teil on veres kaltsiumit vähe, võtke seda juurde, teil on kolesterooli liiga palju, peate seda ravimiga langetama, teil on hemoglobiin madal ja rauapuudus, võtke rauda juurde jne? Analüüside ja uuringute puhul on oluline tulemuste interpretatsiooni oskus, arusaam, MIKS organismis on tekkinud selline olukord. Toon mõne näite. Rauapuuduse peamine põhjus meie kliimas on C-vitamiini puudus, sest poelettidel saadavates puuviljades ei leidu seda piisavalt. Raua allikas pole sugugi ainult punane liha, paremini omastab organism seda hoopis taimsetest toitudest. Sooleseinte halb olukord ei võimalda toitudest omastada rauda, ka mineraale, mistõttu tuleks teha soolte puhastust. Teadma peaks ka, et maapinnas napib mineraale ikka väga tugevasti ja seda soodutab pestitsiidide kasutamine, mis tapab bakterid.Tsingi ja väävli puudus on põhjuseks, et keha ei vii korralikult välja raskmetalle – pliid, kaadmiumi, arseeni, elavhõbedat. Mineraalide puudus on valdavalt kõigil, kes ei kasuta neid mõistlikult toidulisanditena, sest poes saadaolevad taimed kasvatatakse ainult kolme mineraali baasil, milleks on lämmastik, fosfor ja kaalium, kuid meie keha vajab neid 70 ringis. Ilma mineraalideta ei toimi ensüümid, keha ei saa kätte energiat ja jälle oleme haigustega silmitsi. Inimesed ei oska ise välja mõelda, miks nende tervis aina halveneb, ja kui arst ei oska soovitada, mida sellistes olukordades teha, siis jääbki üle vaid sümptomaatiline ravi keemiliste ainetega. Inimesel on olemas kõik isetervenemise mehhanismid oma rakkude taastootmiseks, kui ainult anda talle selleks võimalused ja jagada selgitusi.
Ükskõik mis probleem kuskil kehas on, on probleem tegelikult kogu organismis ja olukorra lahendamine nõuaks terviku mõistmist.

Nii et kõigepealt peab arst sellest süsteemist aru saama ning seda ka patsiendile selgitama, et inimesele oleks arusaadav, miks ta peab üht või teist arsti juhist elustiili muutmiseks järgima?
Just. Inimestele on vaja rääkida, MIKS liikumine parandab tervist, MIKS vale toitumine teeb haigeks, MIKS vee- ja mineraalide puudus tekitab kõrget vererõhku ja teisi haigusi, MIKS vaimsed pinged põhjustavad füüsilisi kaebusi või vastupidi. Siis on inimestel kergem mõista, et nende tervis sõltub neist endist.

Nüüd ma palun ühe väga praktilise nõuande. Mida teha, et veidi kipitav kurk ja nohu ei areneks millekski tõsisemaks?
Kõigepealt tahan öelda, et, kulla inimesed, õppige haigusi läbi põdema loomulikul moel. Jääge koju, puhake, jooge palju ja arvestage, et haigus kestab ikka nädala. Kui laps on haige, siis ärge tormake erakorralise meditsiini osakonda, kus kõige parema tahtmise juures ei saada teha muud kui määrata palaviku alandajaid või halvemal juhul antibiootikume. Katsuge üle saada raharaskusest ja istuge oma lapse juures, hoidke tema kätt ja laske tal haigus läbi põdeda. Olge tema kõrval. See on parim, mida teha saate.
Mida ülemiste hingamisteede haiguste korral ise teha saab, on raamatus täpselt kirjas. Lühidalt öeldes tuleb nina loputada 5–6 korda päevas, juua piisavas koguses vett, süüa C-vitamiini-rikkaid marju, puu- ja köögivilju. Hoiduda magustatud jookidest, kommidest ja piimast, mis hapestavad limaskesti.

Misasi on alternatiivne ravi?

Tänapäeval peetakse alternatiivseks sellist ravi, mis pole ravi medikamentidega, järelikult peetakse iidset meditsiini alternatiivseks. Isegi mu kursusejuhendaja, akadeemik Ain-Elmar Kaasik küsis viimasel kokkutulekul: „Kas teie, dr Raudsik, olete läinud alternatiivmeditsiini valdkonda?“. Olen kogu aeg otsinud võimalust, kuidas aidata inimest nõnda, et ei peaks ainult ravimeid kirjutama. 1991. aastast olen tegelenud vibroakustilise teraapiaga, mis on ainus alternatiivravi meie tervisekeskuses. Oleme sellel alal maailmas väga suure kogemusega ning minu raamat „pH Balance & Vibroacoustic Therapy” läks Norrasse ja Poola tõlkimisele. Vanad indiaanlased on öelnud, et kui me elaks ideaalset elu, sööks ja jooks nagu peaksime ja suudaks vaimse poole korras hoida, siis oleks aeg-ajalt enda korrastamiseks vaja vibratsioonravi, ei midagi muud. Muide, kass nurrub ideaalse ravijana 40hertsise sagedusega.
Oleks uhke olla arst, kes suudab kõiki oma patsiente suunata elama selliselt, et nad ravimeid ei vajaks, kuid selleks on vaja kogu süsteemi ühtset pingutust ja inimeste enda tahet olla terve.

Kas teie pere kuulab teid?
Aastaid eriti ei kuulanud. Minu tütar on praegu 31aastane ja esimesed 25 aastat oli tema söök piim, valge sai ja kommid. Ta ei kuulanud mind. Tänaseks on need menüüst väljas ning tema allergia, refluks ja paistetavad liigesed on minevik. Ta ei ole ideaalne toituja, aga juba piima ja nisu väljajätmisest piisas, et need nähud on minevik. Liialdamine magusaga ägestab muidugi nahanähtusid uuesti ja sunnib teda taas distsipliinile.
Elukaaslane oli veresoonte- ja südamekirurg, hetkel on perearst ja tema oli suur skeptik minu tegemiste suhtes, aga praegu saab suurepäraselt aru, mida ma olen teinud ja teen. Tema on hea tervise juures ja on saanud sõbraks veega. Aga ma ise olin aastaid hädas lihasvaludega, mida seostasin psüühikaga. Tänaseks olen neist vaevustest täiesti prii. Ma kasvatan suvilas juurvilju, ostan puhast toitu mahetalunikelt, kasutan mitut toidulisandit, mida tean, et mul vaja on, ja kelaatravina väävlipreparaati MSM, teen aeg-ajalt oma kehale puhastust ja joon väga korralikult vett. Muide, MSM ja MMS on erinevad asjad!
Üle 60aastasena olen terve ega karda haigusi.

http://www.rahvaraamat.ee/p/energiakriis-keha-h%C3%A4irekell/731437/et?isbn=9789949571086

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare