Mis on neerupuudulikkus ja kas seda saab ära hoida


MADIS ILMOJA
MADIS ILMOJAFoto: TERJE LEPP

Neerud on organismi filtersüsteem. Nad „pesevad“ neere läbivat verd, puhastavad seda ainevahetusel tekkivatest jääkainetest ning sissesöödud liigsest soolast ning hoolitsevad, et ülearune vedelik väljuks organismist. Kui neerud oma tööga enam hakkama ei saa, on kuri karjas.

"Neerupuudulikkus, eriti just krooniline neerupuudulikkus, on väga varjatud haigus, ta ei anna alg- ja mõõdukas staadiumis üldse mingeid sümptomeid,“ kinnitab Lääne-Tallinna Keskhaigla nefroloogiakeskuse juhataja Madis Ilmoja. Sagedasemateks sümptomiteks on nõrkus, jõuetus, hommikul võib esineda iiiveldamist, uriinihulga muutust, haige võib olla kahvatu.
Samas paljudel teistel neeruhaigustel, näiteks neerupõletikel, on väga elav sümptomaatika: valud neerude piirkonnas, valulik urineerimine, verine uriin.

Peamised tekkepõhjused on diabeet ja kõrgvererõhutõbi

Loe veel

Kaks peamist neerupuudulikkuse tekke põhjust on diabeet ja kõrgvererõhutõbi. Kahel kolmandikul neerupuudulikkuse diagnoosiga patsientidest on kas üks või mõlemad neist haigustest.
Neerupuudulikkuse käivitajaks võivad olla ka infektsioonid, lapseeas välja ravimata ülemiste hingamisteede põletikud, näiteks tonsilliidid, ning neerude arenguanomaaliad. Ka reumaatilised haigused põhjustavad neerukahjustusi, sealhulgas neerupuudulikkust.
„Neerupuudulikkus ei piirdu üksnes neerufunktsiooni langusega, kahjustatud saab ka südameveresoonkond ja vähemal määral muudki organsüsteemid. Kroonilise neeruhädaga patsiendi südamesurma võimalus on kaheksa korda suurem kui teistel inimestel,“ ütleb Ilmoja.
Süda ja neerud on tihedalt seotud. Neerud toodavad hormoone, mis reguleerivad vererõhku. Neerude ebapiisava tegevuse korral kõrgeneb vererõhk ja teiselt poolt kahjustab kõrge vererõhk neerusid. On olemas ka lausa omaette diagnoos: kardiaalne sündroom ehk südame-neerusündroom. See on tõsine südamekahjustuse sündroom, mille vallandajaks on neerupuudulikkus ja ka vastupidi: tõsise neerukahjustuse vallandajaks on südamepuudulikkus.
Neerude ebapiisava tegevuse korral võib tekkida ka kehvveresus. Põhjus on selles, et neerupuudulikkuse puhul ei suuda neerud toota vajalikul määral teatud ensüümi – erütropoetiini –, mis koos rauaga hoolitseb punaliblede piisava hulga eest. Kehvveresus on ka koormus südamele.
Neerudel on suur roll ka kaltsiumi ja fosfori ainevahetuses: kui need hakkavad organismis kuhjuma, siis nad lubjastavad veresooni, tekitavad ateroskleroosi.
Neerudel on palju funktsioone, nende häirituse korral ei kahjustu vaid südameveresoonkonna seisund. Näiteks kui neerud ei suuda väljutada organismist liigset vedelikku, siis see kuhjub organismis. Neerud osalevad ka organismi D-vitamiini tootmisel, sellest vitamiinist sõltub luude tugevus.

Seotud lood:

Tervislik eluviis on neerudelegi hea

Neerupuudulikkuse ennetamiseks on head enam-vähem samad tegevused või samasugune eluviis nagu südamehaiguste ja diabeedi ennetamiseks: pidev füüsiline aktiivsus, see tähendab vähemalt 30 minutit päevas, kaalu normis hoidmine, nii et kehamassiindeks oleks alla 25, suitsetamisest hoidumine. Tuleb hoida normis veresuhkru tase.
Iga päev peab piisavalt vett jooma, vajalik kogus on poolteist liitrit, rõhutab Ilmoja. Neerufunktsiooni kaitsmiseks on vesi hea, ei pea kartma, et sellega neerusid üle koormab. Raske südame- ja neerupuudulikkuse korral ütleb igale haigele ta arst, kui palju vett juua tohib, aga kui tursesündroomi pole, siis Ilmoja hinnangul ei peaks vee joomist kartma.
Kohvigi ei ole neerude seisukohast vaja karta, kui seda mõistlikult tarbida. Kofeiin paneb küll tihedmini urineerima, aga see ei kahjusta neere.
Dr Ilmoja soovitab kõigil võimalikult vähe tarvitada mitte arsti poolt määratud ravimeid, näiteks käsimüügis saadaolevaid populaarseid valuvaigisteid, mittehormonaalseid põletikuvastaseid preparaate, näiteks ibuprofeeni, mida ikka pea- või liigesevalu puhul neelatakse. Kui neid pidevalt ja palju tarvitada, kahjustavad need neere, ütleb Ilmoja. Pimesi aspiriini võtta ka ei maksa. Ka südamehaiguste ennetamiseks tasub võtta aspiriini üksnes arsti soovituste kohaselt, eriti, kui tarvitate veel muidki ravimeid.
„Kui krooniline neerupuudulikkus on juba tekkinud, siis välja ravida seda ei saa, küll aga saab selle arengut pidurdada ja sellega on võimalik elada,“ lausub Ilmoja.
Neerukahjustused jagatakse meditsiinis viide raskusastmesse. Viiendas on vaja neeruasendusravi ehk dialüüsravi või neerusiirdamist. Mõõdukamate ja kergemate kahjustuste puhul saab haiguse süvenemist pidurdada kas medikamentidega või elukorralduslike muudatustega: toitumise muutmine, füüsilise aktiivsuse suurendamine, suitsetamisest loobumine ja muu selline.

Kiire jaolesaamine on tähtis

Kroonilist neerupuudulikkust saab õnneks siiski diagnoosida varem, kui mingeid tajutavaid sümptomeid ilmnema hakkab. Selleks on vaja aga aeg-ajalt oma arsti külastada ja lasta teha uriinianalüüs. Ilmoja sõnul ütleb see lihtne ja odav analüüs palju neerude seisundi kohta.
Dr Ilmoja arvab, et keskeast alates võiks iga inimene külastada vähemalt mõne aasta järel perearsti ka siis, kui ennast tervena tunneb. Oma neerufunktsiooni peaksid kindlasti kontrollima ülekaalulised, kõrge vererõhuga inimesed ja need, kellel on peres olnud neeruhaigusi.
Võimalikult vara haigusele jaole saada on lausa elutähtis, sest viiendas faasis võib halvimal juhul ka ära surra. Selles etapis on neerufunktsioonist alles kümme protsenti või vähemgi ja siis päästab kas uus neer või dialüüsravi. Enamasti alustatakse dialüüsist, aga kui patsiendil on ka esimese tüübi diabeet, siis tehakse võimalikult ruttu siirdamine.
Eestis tehakse neerusiirdamise operatsioone alates 1968. aastast ja dr Ilmoja hinnangul on Eesti sel alal üsna edukas. Kõik need operatsioonid – aastas umbes 40–50 – tehakse Tartu Ülikooli Kliinikumis, enne ja pärast lõikust on haige kodulähedase nefroloogiakeskuse hoole all. Siirdatavaid neere võiks rohkem olla, aga siiski on Eestis seni ootelehel viibimise aeg suhteliselt lühike. Viimastel aastatel on see aga pikenema hakanud, sest paljud, kes on juba ükskord uue neeru saanud, on sellega aastaid elanud ja vajavad nüüd juba uut siirdamist.
Kui patsiendil pole esimese tüübi diabeeti, püütakse enne neeru siirdamist hakkama saada dialüüsraviga. Selle metoodika on kas kehasisene või kehaväline ehk peritoneaaldialüüs või hemodialüüs.
Peritoneaaldialüüs tähendab, et kõhuõõnde implanteeritakse kateeter ja neerude kaudu eritumata jäänud jääkained imbuvad kateetri kaudu kõhuõõnde viidud vedelikku, mida patsient ise toru kaudu vahetab. Seda tuleb teha 4-5 korda päevas iga 4-5 tunni järel, ja nii iga päev. Puhastavaks membraaniks on organismi enda kõhukelme.
Selle metoodika modifikatsioon on väike masin, mille küljes on vedelikukotid. Haige ühendab ennast ööseks selle masinaga, siis ei pea päeval tegelema vedeliku vahetamisega.
Kehavälise ehk hemodialüüsi puhul on puhastavaks membraaniks mitte organismi enda kude, vaid tehislik membraan. Seda dialüüsi tehakse haiglas üle päeva, korraga 4-5 tundi. Patsient ei pea kartma, et ta nüüd eluaeg vaid kodukohas viibima peab, kuna tuleb pidevalt dialüüsis käia. Kogu maailmas on dialüüsivõimalused olemas, neid saab ka teiste riikide raviasutustes kasutada.
Selle meetodi eelis on, et ei pea sellega iga päev tegelema ja patsient ei pea seda ise tegema, aga miinuseks on, et pidevalt tuleb käia meditsiiniasutuses, enamasti ei asu see ju päris kõrvalmajas.
„Kes juba dialüüsi satub, neist kolmveerand jääb sinna elu lõpuni, umbes veerand on sobilikud siirdamiseks,“ nendib Ilmoja.
Dialüüsi mõte on see, et kui neerud pole enam võimelised jääkaineid ja liigset vedelikku organismist välja viima, siis teeb selle töö ära dialüüs. Dialüüs ei ravi aga haigust välja.
Peritoneaaldialüüsihaigeid on Eestis umbes 100, hemodialüüsil käib umbes 200, siirdatud neeruga elab umbes 400 inimest.

Liikuge!

Kroonilise neeruhaigusega saab aastakümneid elada, aga nagu näha, on selline elu palju keerulisem kui ilma haiguseta, seega tehke kõik endast olenev, et mitte jääda sellesse tõppe. Kui siiski haigus kallal, saab elukorralduse jälgimisega vähemalt pidurdada protsessi süvenemist.
Ilmoja rõhutab, et ennetuseks on kõige tähtsam liikumine. Iga päev tuleb vähemalt pool tundi tegeleda mingi spordiga, kas või lihtsalt kõndidagi. Kaal tuleb kontrolli all hoida, piisavalt vedelikku tarvitada ja toitumine üle vaadata.
Liikumine ei tähenda ainult trenni. Iga väikest jupikest ei pea auto või bussiga sõitma, võib ka jalgsi käia. Kui võtta näiteks endale põhimõtteks iga päev paar peatust enne kodu bussist maha tulla ja edasi jalgsi minna, annab seegi juba väikse koormuse.
Ilmoja möönab aga, et meie kliimas on raske soovitada tänavatel liikumist, sest pool aastat on ju pime ja libe, mistõttu need tervislikud jalutuskäigud võivad üsna ebatervisliku traumaga lõppeda. Aga vähemalt sel osal aastast, kui tänavad pole liuväljad, tasuks jalgsi käia küll.
Trenni eelis võrreldes üksinda kõmpimisega on muuhulgas ka see, et kui seal käiakse koos seltskonnaga, siis see seltskond juba on üks põhjus, miks ennast diivanilt püsti ajada. Igal juhul tuleb valida selline treening, mis positiivseid emotsioone annab. Üks hea ala, mis enamikule peaks sobima ja mis ka neerudele on hea, on ujumine. Ainult külmetada ei tohi. Ujumine koormab kõiki lihasgruppe ja veeprotseduur ise on nagunii kasulik, soovitab doktor.
Liikumine parandab mikrotsirkulatsiooni, paneb vere hästi käima, verevarustus paraneb ka neerudes, nii et ükskõik mis haigus seal on, ei arene see nii kiiresti edasi.
Neerupuudulikkust esineb igas vanuses inimestel, lastelgi. Lapsed käivad aga regulaarselt arsti juures, nii avastatakse nende haigus enamasti varem. Lapsevanematele paneb dr Ilmoja südamele, et laste kurgumandlipõletikud tuleb korralikult välja ravida, muidu võivad need aastaid hiljem ebameeldiva tulemuse anda, näiteks neerupuudulikkuse näol.
Neerupuudulikkust esineb nii naistel kui meestel, aga kui juba on mingi neerukahjustus tekkinud, siis on neerupuudulikkuse tekke oht meestel suurem kui naistel.

Elukiri

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare