Haigus võib haarata ükskõik millist liigest, sagedamini on kahjustatud põlve-, puusa- ning sõrmeliigesed, aga ka selgroog. Tihemini näeme osteoartroosi vanematel inimestel, ent tegu pole vaid eakate haigusega – osteoartroosi võime leida ka noorematel, üks ohutegur on näiteks spordivigastus või muu eelnev trauma.

Sagedasim kaebus on valu

Osteoartroosi riskiteguriteks loetakse veel teatud hormonaalseid häireid, pärilikkust ja kaasasündinud skeletihaigusi.

Arvatakse, et haiguse süvenemist soodustavad suur kehakaal ning näiteks C- ja D-vitamiini vähesus toidus.

Osteoartroos võib alata küllalt märkamatult. Kõige sagedasem kaebus on valu, mis oma iseloomult on tuim ning tekib tavaliselt liigese koormamisel, tugevnedes päeva teisel poolel. Kuigi hommikuti võib esineda liigesjäikust (liikuma hakkamisel ka stardivalu), tunnevad artroosihaiged end siis paremini kui päeva lõpupoole. Haiguse arenedes võivad valud muutuda püsivaks, olles üpris tülikaks kaaslaseks.

Liigesevalude tekkel on soovitatav nõu pidada arstiga – kuigi osteoartroos on levinuim liigeseprobleem, võib valu põhjuseks olla mõni teine häda. Samuti saab koostöös spetsialistiga arutada ravivõimalusi. Ravi eesmärk on mõjutatavate riskitegurite kõrvaldamine, liigese funktsiooni säilitamine ja isegi parandamine, valust vabaks saamine ning haiguse progresseerumise pidurdamine.

Ravivõimalusi on mitmeid

Osteoartroosi ravi “arsenali” kuuluvad valu- ja põletikuvastased ravimid (nt ibuprofeen jm). Mõningane kasu võib olla glükoosamiini, kondroitiinsulfaati või hüaluroonhapet sisaldavatest ravimitest, mida peaks kasutama pikema aja vältel, kuna nende toime saabub aeglaselt.

Haigele liigesele võivad teatud juhtudel (kindlatel näidustustel) soodsalt mõjuda külma- või soojaravi, samuti muda-, vesi- ja magnetravi jm taastusravi valdkonda kuuluvad ravivõtted.

Abi võib olla ka spetsiaalsetest ortopeedilistest abivahenditest (tugikepp, tallatoed). Mõnikord osutuvad vajalikuks liigesesüstid, kaugelearenenud osteoartroosi korral ka oma liigese asendamine kunstliigese ehk proteesiga.

Võimlemine on peatähtis

Kuid mida saab inimene ise ära teha? Tegelikult vägagi palju, alustades ülekaalu vähendamisest, traumade vältimisest ja raskele füüsilisele tööle alternatiivsete variantide otsimisest.

Teine tähtis komponent on võimlemine, mis aitab liigesel paremini “kõhretoitu” kätte saada, vähendab valu, muudab lihaskonna tugevaks ning väldib liigeste jäigastumist.

Et iga inimene on individuaalne, tasuks võimlemisharjutuste kohta küsida täpsustusi perearstilt. Mõnikord on vajalik ka taastusravispetsialisti konsultatsioon.

See, et riskiteguritest rääkides tuuakse esile spordivigastused, ei tähenda, et osteoartroosi korral üldse sportida ei võiks.

Hästi sobivad lisaks võimlemisele nii ujumine, jalgrattasõit, lühemad jalutuskäigud kui ka kepikõnd tasasel maal. Mäesuusatamine, tennis, jooksmine ning pikkade distantside läbimine jalgsi võivad aga osteoartroosi puhul kasu asemel hoopis kahju tuua.