Peamiste söömishäirete keskmes on kehakaalu ja -kuju ülemäärane tähtsustamine, millega seoses püütakse äärmuslike meetoditega vältida kehakaalu tõusu. Söömishäired on tänapäeval laialdaselt levinud noorte seas, sest meedia loob ettekujutuse ideaalsest figuurist ja söömishäired saavadki alguse selle saavutamise soovist. Kui inimese jaoks on toiduga seotud teemad muutunud kinnisideeks, kaalule ja figuurile mõtlemine muutub pidevaks ning ka väiksesse kaalutõusu suhtutakse paanikaga, võib see viidata võimalikule söömishäirele.

Söömishäire on tõsine haigus, mis võib lõppeda isegi surmaga ning tavaliselt on selle haiguse ravimine raske ja aeganõudev ning haigusest tulenevad kahjustused võivad olla eluaegsed. Inimesed, kellel on söömishäired, varjavad neid, kuid haigusega võitlemiseks on eelkõige vaja seda just endale ja teistele tunnistada. Söömishäired on väga komplekssed ning hoolimata rohketest uurimustest pole endiselt teada, millised faktorid täpselt neid haigusi põhjustavad. Tõenäoliselt on see kombinatsioon kultuurilistest, perekondlikest, geneetilistest ning bioloogilistest teguritest.

Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriaosakond on spetsialiseerunud ravimeeskonnaga söömishäirete keskus Eestis. Patsiente võetakse vastu kõikidest linnadest ja maakondadest. Söömishäirete keskuses ravitakse patsiente, kellel on diagnoositud anoreksia, buliimia või liigsöömishäire.

Suunamine toimub psühhiaatrite või perearstide kaudu. Lisaks neile tegeletakse söömishäiretega patsientide raviga ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus, Tallinna Lastehaigla Psühhiaatriakliiniku Laste Vaimse Tervise Keskuses, Sensus OÜ ja Ambromed Kliinikus.

Peamised söömishäired:

Anoreksiat ehk anorexia nervosat iseloomustab inimese enda poolt esilekutsutud ja/või soodustatud tahtlik kehakaalu langetamine.

Anoreksia tähendab kreeka keeles toidust hoidumist ja vastumeelsust kõige söödava suhtes. Anoreksia peamiseks sümptomiks on soov nälgides võimalikult saledaks saada, sest oma kinnisidee kohaselt on anorektik ülekaaluline.

Sageli avaldub anoreksia nendel, kelle elukutse nõuab saledust, nagu modellidel, baleriinidel, iluuisutajatel ja võimlejatel.

Anoreksia võib sageli vahelduda buliimiaga. Viimasel ajal levinud bikini-fitness‘i harrastajad ning nende elustiili jälgivad noored naised on samuti üheks riskigrupiks, kellel võib tekkida anoreksia või buliimia.

Buliimia ehk bulimia nervosa algab söömise piiramisest, millele võib eelneda anoreksia. Buliimiaga patsientide mõtted keerlevad pidevalt söömise ümber.

Söömise piiramisele järgneb kontrolli kaotamine söödud toidukoguste üle ning impulsiivne ülesöömine, millele omakorda järgneb tugev süütunne ja hirm kaalu tõusu üle.

Paari tunni pikkuse õgimishoo jooksul võib haige tarbida kuni 6000 kcal. Vähese kehalise koormusega 19–30-aastase naise päevane toiduenergia soovitus on umbes 2000–2100 kcal. Õgimist püütakse likvideerida, kutsudes esile oksendamist või kasutades lahtisteid.

Tihtipeale ei olegi buliimial ja anoreksial lihtne vahet teha, sest mõlema haigusliku seisundi puhul võib esineda nii oksendamist kui ka toiduhulga piiramist. Selline toitumiskäitumine jääb tihti aja jooksul märkamatuks, sest seda varjatakse teiste eest ja haiguse teine pool jääb haige enda teada.

Siiski on lähedastel võimalik buliimiahaiget tuvastada, kui inimene sööb väga palju, kuid kaalus juurde ei võta, eelistab süüa üksi, tihti, kui teised juba magavad, kui külmkapist kaob saladuslikult palju toitu, kui ta läheb pärast sööki tualettruumi.

Söömishoogusid vallandavad tavaliselt negatiivsed emotsioonid, nagu väsimus, ärevus, tüdimus, masendus. Buliimiaga võivad kaasneda enesetapukatsed, enesevigastamine või psühhoaktiivsete ainete tarvitamine.

Buliimia on väga levinud söömishäire, mida esineb 2–3 korda sagedamini kui anoreksiat. Buliimia algab tavaliselt 15–24-aastaselt. Ligi 90% buliimiahaigetest on naised. Riskirühma kuuluvad tantsijad, võimlejad, modellid, näitlejad, jooksjad ning söömishäire on antud valdkonnas sageli esinev. Suur mõju on perekonna liikmetel – laps, kelle vanemad pidevalt kritiseerivad tema välimust, on suurema tõenäosusega buliimia või mõne muu söömishäire ohver.

Füüsilise tervise seisukohalt esineb buliimikutel hambaemaili erosioon, mis on põhjustatud okse happelisusest; paisunud nägu süljenäärmete paistetuse tõttu ja marrastused sõrmedel, mis on põhjustatud oksendamise esilekutsumisest ning vedeliku kaost. Sagedane oksendamine või ravimite tarvitamine, millega kaasneb toitainete defitsiit, võivad põhjustada organismis ka füsioloogilisi muutusi, nt. elektrolüütide tasakaalu häired, krambid, südame rütmihäired jms.

Ortoreksia ehk orthorexia nervosa on uue aja söömishäire, mis tekib siis, kui inimene võtab kinnisideeks parandada oma tervist teatud sööke valides, mis võib lõppeda alatoitumise ja isegi surmaga.

Ta tarbib toite oma väljamõeldud “tervislikkuse” reegleid järgides. Sõna “orthos” tähendab kreeka keeles õiget ja korrektset ning sõna “orexis” tähendab isu. Ortoreksia võib alata ka toiduallergiast, millele järgneb oma toitumisreeglite väljatöötamine. Ortorektikud ei ole võimelised valima endale toitu väljas einestades, sest nende arusaamise järgi sisaldab see palju rasva, saaste- ja lisaaineid.

Selle toitumishäire all kannatavad põhiliselt keskklassi inimesed ning haritud 30-ndates aastates noored. Tavaliselt on ortorektik veendunud, et kõik teised toituvad äärmiselt valesti ja väärivad halvakspanu.

Ortorektiku jaoks on söömine üksikasjalikult väljatöötatud rituaal, kus iga toidukorra ettevalmistus võib võtta päevi, alates sobiliku menüü planeerimisest ja toiduainete valimisest kuni aeganõudva söögivalmistamiseni. Oma väljamõeldud toitumisreeglite järgimine nõuab ortorektikutelt tugevat tahtejõudu ja tihti nad tunnevad, et on palju paremad ja tugevamad võrreldes teiste inimestega, sest teistel ei ole sama kõrget enesekontrollivõimet.

Juhul, kui ortoreksia all kannataja rikub oma tervisele pühendatud toitumisreegleid ja alistub “keelatud” nimekirjas olevale toidule, siis ta tunneb ennast süüdi ja vaimselt ning füüsiliselt rüvetatud. See omakorda põhjustab tulevikuks veelgi rangemate ja absurdsemate toitumisreeglite väljamõtlemist.

Üldine ortoreksia all kannatajate käitumine on sarnane anorektikute ja buliimikutega, ainus erinevus on selles, et anorektikud ja buliimikud tunnevad muret tarbitava toidu koguse üle, aga ortorektikute põhimureks on toidu kvaliteet.

Kompulsiivne söömine ehk binge. Binge tähendab eesti keeles pealesundivat, tahtele allumatut. Kui rääkida toitumisest ja toitumishäiretest, siis tähendab see kontrollimatut ülesöömist ja ingliskeelsest sõnast binge-eating disorder tulenev toitumishäire on pealesundiv söömishäire.

Kontrollimatut ülesöömist võib esineda nii anoreksia- kui ka buliimiahaigetel, kuid kompulsiivse ehk kontrollimatu söömishäirega inimesed ei kasuta üldjuhul diureetikume ehk vett väljutavaid aineid, ei ole paastul ja pärast söömist ei kutsu esile oksendamist.

Kui kontrollile allumatut ülesöömist toimub keskmiselt kaks-kolm korda nädalas kolme kuu jooksul on tegemist kompulsiivse söömishäirega.

Enamik tõsise kompulsiivse söömishäirega inimesi sööb ebatavaliselt suuri koguseid ja tunneb, et söömine on väljunud kontrolli alt, kuid suure hulga toidu söömine ei tähenda alati, et tegemist on kompulsiivse söömishäirega. Sellega kaasneb ka emotsionaalne häire, tihtipeale on ülesöömine tingitud stressist.

Ülesöömissööstude ajal söödud toidu kogus varieerub. Mõnikord võib inimene ühe söömissööstu ajal süüa toitu 15 000 kuni 20 000 kcal eest, kuid tavaliselt jääb see siiski 1000–2000 kcal juurde.

Kompulsiivse söömishäirega inimesi iseloomustab see, et nad peavad tihti dieeti ja et kerge ülekaal on neil tekkinud noores eas. Umbes pooled neist on lapsepõlves stressi all kannatanud ning sageli ajab neid sööma viha, kurbus, igavus või masendus. Paljud sellise söömishäirega inimesed tunnevad end ebakindlalt ja väldivad avalikke üritusi. Kompulsiivset söömist esineb ka buliimia puhul, kuid buliimikud kasutavad toidu väljutamiseks oksendamist või diureetikume.

Kompulsiivne söömishäire on kõige levinum söömishäire. Eesti kohta puuduvad andmed, kuid USA-s kannatab selle söömishäire all umbes 3% kõikidest täiskasvanud inimestest. Kompulsiivne söömishäire võib esineda igas vanuses inimestel, kuid seda esineb rohkem täiskasvanutel vanuses 46 kuni 55 aastat. Selle all kannatavad rohkem naised kui mehed.

Kuigi enamikul ülakaalulistel inimestel ei ole kompulsiivset söömishäiret, on sellise söömishäirega inimesed tavaliselt ülekaalulised või rasvunud, vahel siiski ka normaalse kehakaaluga. Ülekaalulised on seda juba noores eas ning nad võtavad kaalus alla ja juurde sagedamini kui tavalised ülekaalulised.

Tänapäeval ei teata veel, mis põhjustab kompulsiivset söömishäiret, kuid umbes pool inimestest, kellel on see söömishäire, on depressioonis või on olnud seda minevikus. Kas depressioon põhjustab kompulsiivset söömishäiret või vastupidi, ei ole kindlalt teada.

Õgimise vallandab sageli viha, mure, üksildus, vahest ka õnnetunne. Liigsöömist seostatakse ka vanemate käitumisega, kes last valu või mure puhul lohutavad maiustustega. Nii võivad nad ka täiseas stressi puhul leida lohutust maiustustest. Uurimused on näidanud, et liigsöömine tabab sagedamini sportlasi (võimlejad, ujujad), kelle keha on publiku silme ees.

Söömishäireteks on veel pika, drunkoreksia, pregoreksia ning mittespetsiifiline söömishäire. Üks söömishäire võib muutuda ka teiseks.

Tüüpilisemad söömishäirete põhjused:

  • Risk söömishäiresse haigestuda on kümme korda suurem neil inimestel, kelle suguvõsas on keegi juba söömishäiret põdenud. Uuringud näitavad, et geenid mängivad rolli umbes 58% ulatuses anoreksiasse haigestumise tõenäosuses ja 59% buliimiasse haigestumise tõenäosuses.
  • Paljudel söömishäiretega inimestel esineb raskusi muutustega toimetulekul.
  • Perekondlikud põhjused. Enamasti toimivad tervislikud eeskujud perekonnas kaitsemehhanismina söömishäire eest, kuid vanemate liigne hõivatus tervisliku toitumise ja kehakaaluga seonduva osas võib olla ka vastupidise efektiga.
  • Sotsiaalsed probleemid. Üldiselt on söömishäire all kannatajatel madal enesehinnang ning valusad emotsionaalsed kogemused.
  • Ebaedu koolis, tööl või konkurentsisituatsioonides. Söömishäiretega inimesed võivad olla väga suure saavutamisvajadusega perfektsionistid.
  • Traumaatiline sündmus. Paljud söömishäiretega inimesed on oma elus kannatanud seksuaalse või füüsilise väärkohtlemise all, mistõttu püüavad nad teadlikult või alateadlikult vältida olukordi, mis võiksid tulevikus tekitada järjekordseid sarnaseid kogemusi.

Allikas: Toitumine.ee