Miks tekib krooniline kõhukinnisus ja mida saab ette võtta
Ida-Tallinna Keskhaigla gastroenteroloog Varvara Vassiljeva defineerib kõhukinnisust nii: „See on sooletegevuse häire, mille korral roojamise sagedus on vähem kui kolm korda nädalas või vähemalt veerandil juhtudest on roojamisel punnitamise tunne või on iste konsistents tahke, kõva või pabulakujuline.“
Kõhukinnisusega võib kaasneda täiskõhutunne, puhitus ja gaasivalu, kõhuvalu, pärasoolevaevused, väsimus, ka töövõime langus, mõnikord esineb ajuti ka kõhulahtisust.
Jämesoole talitluse häire
Krooniline kõhukinnisus on peamiselt jämesoole talitluse häire, mis tähendab, et analüüsid ja uuringud ei näita mingit hälvet normist. Soolestiku lihaste funktsioon on lihtsalt loid ja see aeglustab roojamassi liikumist läbi soolestiku.
Tavaliselt pole kõhukinnisuse taga mingit orgaanilist haigust. Põhjus võib olla lihtsalt selles, et süüakse vähe kiudaineterikkaid toiduaineid, sealhulgas vähe puu- ja juurvilja, juuakse vähe ning liigutakse ebapiisavalt. Oma osa on ka psüühikal, kõhutegevus on tihedalt seotud inimese emotsionaalse seisundiga. Stress võib põhjustada nii sooletegevuse kiirenemist kui aeglustumist.
On siiski ka haigusi, millega võib kaasneda krooniline kõhukinnisus, nendeks on näiteks kilpnäärme alatalitlus, Parkinsoni tõbi, suhkruhaigus, depressioon. Ka mõni jämesoolehaigus võib tekitada kõhukinnisust.
Sagedaseks kõhukinnisuse põhjuseks võivad olla ka ravimite kõrvaltoimed. Sellisteks ravimiteks on muuhulgas mõned valuvaigistid ja kõrgvererõhktõve ravimid, rauapreparaadid ja antidepressandid. Dr Vassiljeva soovitab alati oma arstile märku anda, kui uue rohu puhul tekib sooletegevuse häire või olemasolev kõhukinnisus süveneb. Kui ravim tekitab sellise kõrvaltoime, tuleks see võimaluse korral teisega asendada.
Enamasti proovitakse kõhukinnisusest ise jagu saada, arsti juurde sellega ei kiirustata. Kodusteks võteteks kõhukinnisuse vastu on kiudaineterikas toit, piisavalt juur- ja puuvilju ning 1,5–2 liitrit vedelikku päevas. Ja kindlasti ei tohi unustada ennast liigutada! Soovitatavatest toiduainetest nimetab doktor näiteks täisteraleiba, kuivatatud ploome, datleid, viigimarju, müslit, õli.
Mõnele inimesele tundub kaks liitrit vedelikku päevas tohutu palju. Doktor soovitab neil hakata lihtsalt tasapisi suurendama tarvitatava vedeliku kogust või tekitada endale harjumus juua hommikuti pärast ärkamist klaas vett, see paneb soolestiku tööle. Lihtne nipp on ka selline: hoidke veeklaas alati käepärast, jooge esialgu kas või lonksude kaupa, kuni veejoomine harjumuseks muutub. Piisavalt peab jooma eriti siis, kui tarvitatakse lahtisteid, sest need viivad palju vedelikku organismist välja.
Ettevaatust lahtistitega!
Mõnikord on kõhukinnisuse korral lahtistite kasutamine õigustatud, aga Vassiljeva manitseb nendega siiski ettevaatusele.
Kõige ohutumad on osmootse toimega kõhulahtistid. Need ei imendu sooles, kuid seovad sooles vett ja suurendavad seega soolesisu mahtu, kutsudes nii esile soole tühjenemise. Üks levinumaid neist lahtisteist on laktuloos. Osmootset tüüpi lahtistid ei tekita sõltuvust ja üledoseerimine on vähe tõenäoline, neid on lubatud tarvitada regulaarselt, tuleb vaid endale sobiv doos valida.
Lahtistitega, mis pehmendavad ja suurendavad soole sisu (naturaalsete ja sünteetiliste kiudainetega preparaadid) tuleb olla ettevaatlik. Neil on ebameeldivaid kõrvaltoimeid: kõhugaasid, kramplik kõhuvalu. Nende kõrvaltoimete vähendamiseks tuleb palju vedelikku tarvitada. Vanematele inimestele dr Vassiljeva seda tüüpi lahtisteid ei soovita.
Erilist ettevaatust tuleb ilmutada lahtistavate ainete suhtes, mis otseselt stimuleerivad soole seina (riitsinusõli, bisakodüül, senna ja paakspuu), sest need võivad tekitada sõltuvust ja mõjuvad pärssivalt soolemotoorikale.
Ka vaid kord nädalas Gutalaxi tilku tee sisse panna pole mõistlik, kuna need mõjuvad soole seinale ärritavalt ja võivad tekitada harjumust. Arutage oma arstiga, mida muud saaks kõhukinnisuse vastu teha.
Kuidas kõht korda saada
Kuigi krooniline kõhukinnisus on ebamugav, ei pea kartma, et sellest võiks tekkida nii-öelda organismi mürgitus. Teine levinud väärarusaam on, et kõhukinnisus võib põhjustada vähki.
Ei ole mõistlik ignoreerida normaalset roojamise vajadust, näiteks jätta minemata ühiskondlikku tualetti, kartes, et see on must, või leides, et pole aega WC-sse minna. Kui nii tehakse sageli, võib see esile kutsuda või süvendada soolemotoorika häiret ja viia sooletegevuse muutumisele.
Kõhukinnisuse ärahoidmiseks tuleb süüa korrapäraselt ja tervislikult, kindlate vaheaegadega ja aeglaselt. Soole vastava refleksi väljakujundamisel on oluline juua hommikul pärast ärkamist klaas vett.
Süvenenud kõhukinnisus, mis ei parane elustiili muutmisega, vajab ka medikamentoosset ravi.
Kui kõhukinnisusega kaasnevad vereeritus pärasoolest, kaalu langus, kehatemperatuuri tõus, kehvveresus või on peres vähki olnud, siis võib see viidata ohule ning vaja on teha lisauuringuid. Kui pärast raskendatud roojamist on paberil verd märgata, tuleks sellest arstile rääkida. Veri võib olla tingitud hemorroididest, harvemini pärasoole lõhedest või muust sellisest.
Kui vanemal inimesel tekivad sooletegevuse häired esimest korda elus, siis peab sellesse suhtuma tõsiselt ning arstile sellest rääkima.
Elukiri
