Miks on tähtis osata vahet teha näljatundel ja söögiisul
Nälg on füsioloogiline nähtus, mis annab märku, et organism nõuab energiavarude täiendamist. Kui me tunneme näljatunnet, siis organism annab meile infot sellest, et vajame järjekordset kogust kütust.
Mis juhtub toiduga, mida oleme söönud näljatunde kustutamiseks? See kõik kulub meie elutegevuse kindlustamiseks. Tänu sellele me suudame aktiivselt liikuda, süda lööb normaalselt ja kopsud tagavad meile vajalikul määral hapnikku. Organism kulutab toidust saadud energia iseenda toimimiseks.
Söögiisuga on hoopis teine lugu. Söögiisu on psühholoogiline tunne. Kui anname järele söögiisule, siis ei söö me selleks, et anda organismile energiat, vaid mingil muul põhjusel.
Kujutagem ette järgmist olukorda. Te ootate suure emotsionaalse pinge all väga tähtsat telefonikõnet. Ootamine muutub iga minutiga raskemaks ja te ei oska endaga midagi peale hakata. Aga laual on vaagen kommidega. Iseendale täiesti märkamatult sööte te ootamise käigus ära kõik kommid. Kas te olite näljane? Kas teie organism oli energiapuuduses? Ei olnud!
Kuidas söögiisuga võidelda? Söögiisu on meie rahuldamata vajadused. Väljendamata emotsioonid. Meie ja hirmud ja häirivad faktorid. Tegelikult me ei taha süüa. Me tahame kellegagi kohtuda, uusi riideid, tahame tunda armastust, olla tööl edukad. Kui me erinevatel põhjustel ei saa peaaegu midagi, siis otsime lohutust toidust ja kogume lisakilosid.
Kui te varem pole mõelnud, mis on vahe näljal ja söögiisul, siis te küsite, kuidas neil vahet teha. On olemas üsna lihtsad moodused.
Te jõudsite töölt koju ja tahate süüa. Külmkapis on ainult borš ja pirukas. Mida te sööma hakkate? Borši loomulikult. See ongi esimene erinevus. Nälg valib lihtsa ja mugava toidu, mis annab organismile palju energiat. Söögiisu aga „vaatab ringi, „nuusib“ ja suunab teid tordi, küpsiste, kommide, vorsti juurde.
Teine erinevus ilmneb puhtalt füüsilisel tasandil. Kui te tunnete maos tühjust, siis see on nälg. Kui kõht koriseb ja teil on isegi veidi halb olla, siis see on suur nälg.
Söögiisu kaasosalised on aga meeleorganid, mõtted, emotsioonid, mitte seedeelundid. Söögiisu tekib tihti siis, kui asjad ei edene, aga tahaks midagi „erilist“. Ja siis te söötegi „erilist“ – mitte putru ega suppi, vaid pirukat või kommi.
Kolmas eristav faktor on aeg. Näljatuune tekib reeglina kolm tundi pärast söömist. Kui tunne, et tahaks midagi süüa või näksida, tekib oluliselt varem pärast sööki, siis see on söögiisu. Selleks ajaks ei ole organism veel toidust saadud energiat ära kulutanud ja järelikult ei ole teil nälg.
Ärge andke järele söögiisu ahvatlusele, vaid ainult loomulikule näljatundele.