Migreeni kohta on palju uut teada saadud, kuid täielikku tõde teadlased ei tea

 (6)
Migreeni kohta on palju uut teada saadud, kuid täielikku tõde teadlased ei tea
Panthermedia, Scanpix

Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliiniku neuroloogi, Eesti Peavalu Seltsi presidendi dr Mark Braschinsky sõnul on rahvusvahelisse peavalude klassifikatsiooni viimastel aastatel lisandunud uusi diagnoose ja korrigeeritud olemasolevate diagnooside kriteeriume. Samuti on toimunud üksikuid muudatusi terminoloogias.

Millised on huvipakkuvamad uuendused-lisandused?

Migreenist rääkides on toimunud mõned kontseptuaalsed muutused.

Näiteks, varasemalt vaid lapseea migreeni eel- ehk prekursor-sündroomide alla kuulunud tsüklilist oksendamise, abdominaalset ehk nn kõhumigreeni jms on omistatud vaid lastele. Uuemate andmete kohaselt võib samu migreeniga seotud seisundeid harva esineda ka täiskasvanueas.

Vanasti arvati, et väga sagedaste peavaludega ehk krooniline migreen on haiguse tüsistus, kuid uuemad andmed viitavad sellele, et tegu on migreeni eraldiseisva vormiga.

Uues klassifikatsioonis mainitakse ka suhteliselt uut terminit – vestibulaarne migreen. See on olukord, kui ühel ja samal isikul tekivad vaheldumisi migreeni ja sisekõrva tasakaaluaparaadi funktsioonihäiret meenutavad ehk vestibulaarsed hood, kusjuures vähemalt poolte hoogude korral samaaegselt.

Vaadates väljapoole migreeni, on korrastatud mitmeid peavalude alagruppe: osa peavalusündroome on hakatud koondama ühiste nimetajate alla, seda nende sarnaste väljenduste ja oletatavate mehhanismide tõttu.

Seotud lood:

On ka täiesti “uusi haigusi”, nagu näiteks lennukiga reisimisega seotud peavalud (vanasti ei olnud inimesel sellist võimalust) – seda seisundit on alust kahtlustada, kui inimesel tekivad peavalud lennukiga lendamise ajal – õhkutõusmisel ja/või maandumisel.

Kas migreeni diagnoosimine kuulub vaid perearsti pädevusalasse või peaks täpsustuse huvides pöörduma ka mõne erialaarsti poole?

Kõige sagedasemate ehk “tavalisemate” migreeni vormide diagnoos ei eelda spetsialisti konsultatsiooni, seda tingimustes, kui esmatasandi arst täidab Euroopa Peavalu Föderatsiooni soovituslikke tingimusi ehk on teadlik ning võimeline haigust ise diagnoosima ja ravima. Juhul kui perearst kahtleb oma diagnoosis või tema alustatud ravisoovitustega inimese elukvaliteet ei parane, siis on põhjendatud erialaarsti – neuroloogi konsultatsioon.

Loe veel

Migreen on küll krooniline haigus, kuid kas selle kulg ja seetõttu ka raviviisid võiksid elu jooksul muutuda?

Jah, migreen kipub aastatega muutuma. Mitte et aurata migreen muutub auraga migreeniks, vaid episoodiline võib muutuda krooniliseks, või vastupidi – ilma olulise ravita “ära kaduda” ehk minna spontaansesse remissiooni.

Kahjuks pole meil selgeid prognostilisi faktoreid, mille alusel saaksime igal konkreetsel juhul ennustada, kuidas sel inimesel migreen tulevikus kulgema hakkab. Seetõttu on kõige olulisem haiguse kulu jälgimine. Ka ravi muutub koos migreeni endaga: harvaesineva episoodilise migreeni korral on peamine rõhk leida atakki tõhusalt leevendavaid preparaate; kroonilise korral, täiesti vastupidiselt – inimene ei tohiks jääda lootma ainult valuvaigistitele, põhisuund on profülaktiline ravi.

Kas maailmas tegeldakse ka migreeni väljaravimise võimalikkuse uurimisega ja kui kaugele selles vallas on jõutud?

Maailmas on mitmeid migreeni mehhanisme uurivaid teadusgruppe ja asutusi. Migreeni mehhanismide tundmine on aluseks, et selgitada välja haiguse põhjusi. Saades teada põhjusi, saab aga jätkata uuringuid selles suunas, et töötada välja kureerivad ehk haigust välja ravivat ravi. Viimastel aastatel on migreeni mehhanismide juures avastatud palju uut ja olulist, kuid täielikku tõde me veel ei tea, mistõttu hetkel pole olemas ega lähiajal oodata kureeriva ravi tekkimist.

On räägitud ka migreeni kirurgilisest ravist. Mida see endast kujutab ja milliseid tulemusi on andnud?

Paraku peab tõdema, et migreeni kirurgilist ravi propageerivad asutused ja arstid ei oma täit ülevaadet migreeni kui haiguse mehhanismide komplekssusest. Migreen on ajuhaigus – ükski kirurgiline ravimeetod ei saa migreeni seisma panna või seda “välja lõigata”. Enamasti on tegu tõenduspõhjata töötavate üksikute “tegelastega”.

Alati pole peavalu korduv ja kindlate tunnustega. Kuidas käsimüügist õiget valuvaigistit valida?

Kui räägime esmastest peavaludest, siis need on ikkagi stereotüüpselt korduvad ning neil on konkreetsed tunnused – ka kaaskaebuste puudumine nn tavalise peavalu korral on kindel tunnus.

Enamasti räägime siinkohal pingetüüpi peavaludest, mis on episoodilisel kujul kõige levinumad ja ohutumad, ei alanda inimeste elukvaliteeti ega toimetulekut.

Käsimüügiravimite valiku juures soovitatakse lähtuda teatud printsiipidest. Eelistatud on monoteraapia (teisisõnu – tuleks vältida kombinatsioonpreparaate), arvestama peaks individuaalsust ja võimalikke kaasuvaid haigusi. Näiteks mao- ja/või kaksteistsõrmiksoole haavandite korral tuleks vältida mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid ja eelistada paratsetamooli. Vastupidine eelistus on juhul, kui inimesel on taustana maksahaigus – paratsetamool on sel juhul mittesoovitatav, aga mitte­steroidsed põletikuvastased vastunäidustatud ei ole.

Peavalude ravis ei tohiks kasutada opioidseid ehk morfiinitaolisi preparaate – ka neid sisaldab osa käsimüügiravimitest. Tasub meeles pidada, et pinge­tüüpi peavalu on sageli ka selline, mis ei pruugi üldse tablettravi vajadagi. Tehes spetsiaalseid kaelalihaste toonust normaliseerivaid harjutusi (vt www.peavalu.ee) või tõstes oma füüsilist aktiivsust, on alanud peavalust teinekord võimalik jagu saada ilma tabletita.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare