Merikese lugu: diabeedi avastas ema tuttav, kel oli suhkruhaigetega kogemusi

Merike Kase (36) sattus esimest tüüpi diabeediga esmakordselt haiglasse 11aastaselt. Naine arvab, et kui toona olnuks diabeedi kontrolli all hoidmiseks samad võimalused mis nüüd, poleks tal ehk nägemiskahjustust.

“Abiks on mulle vasak silm, kuigi kooliajal arstid ütlesid, et just sellel on laisa silma sündroom,” meenutab Merike. Diabeediravi “kiviaega” koges ta aga juba alates diagnoosimisest, õigemini selle hilinemisest. Talvise külmetushaiguse järgne jõuetus, kõhnumine ja kahvatus, janu ning ebaloomulikult sage ja rohke uriinieritus meedikuid kohe diabeeti kahtlustama ei pannud. Seda peeti lihtsalt koolistressiks.

Diabeedi avastas ema sõbranna

Juhtumisi mindi külla Merikese ema tuttavale, kel oli suhkruhaigetega kogemusi. Tema soovitusel taipas ka Merikese pere tüdruku arsti juurde viia, et kontrollida, ega tegemist ole diabeediga.

“Veresuhkruanalüüse sain tookord, 1992. aastal anda vaid teatud nädalapäevadel. Glükomeetrit meil kodus polnud. Praegu mõõdan veresuhkrutaset 6–8 korda ööpäevas glükomeetriga, mis häälega näidu ütleb. Ei teatud unistadagi insuliinipumpadest, -sensoritest ja muust, mis tänapäeval diabeetikutele suuremat turvalisust ja mugavust pakuvad kui miski diabeediravis iial varem,” tõdeb Merike. “Neil, kel alles hiljuti suhkruhaigus diagnoositud, on palju suuremad võimalused tavaliste inimestena elada ja töötada.”