Kuidas tunda ära gluteenitalumatust ja tsöliaakiat?
Gastroenteroloog Triin Remmel soovitab enne nii tõsise dieedi alustamist siiski ka arstiga nõu pidada, vaevusteks võib olla muidki põhjusi. „Kõik range dieedi pidajad peaksid aeg-ajalt käima arsti juures, et välistada oluliste ainete puudus organismis,“ soovitab Ida-Tallinna Keskhaigla gastroenteroloogiakeskuse juhataja doktor Remmel.
Gluteenitalumatus kui moesõna
Doktor Remmeli sõnul on gluteenitalumatus moesõnaks saanud. Alguse sai see 2008. aastal, kui Oprah oma teleshows rääkis, et teeb 21-päevase gluteenivaba dieedi, puhastab oma organismi. See dieet läks moodi, USA poodides on praegu riiulite kaupa gluteenivaba toitu. Oprah´ tekitatud moesuund on ka Eestisse jõudnud.
Gluteenitalumatust on raske tõestada, pole analüüse, mis otseselt seda määravad, küll aga saab vereanalüüsi ja muude diagnostiliste meetodite abil kindlaks teha gluteenitalumatusest põhjustatud haiguse -- tsöliaakia. Doktor oletab, et gluteenitalumatust võib olla umbes kümnel protsendil elanikkonnast, tsöliaakiat mitte rohkem kui ühel protsendil. Seega kõik, kel on gluteenitalumatus, ei põe veel tsöliaakiat.
Kui inimene tunneb, et pärast leiva või saia söömist läheb kõht gaasi täis ja hakkab valutama, tekivad väsimus ja/või peavalu, siis ta tõlgendab seda kui gluteenitalumatust. Aga gluteeni menüüst välja lülitamisega ei peaks kiirustama, kõhuvaevustel võib olla mitmeid põhjusi, kas või soole ärrituse sündroom, ja põhjuseks võib olla ka mingi leivas sisalduv lisaaine, mitte ilmtingimata gluteen.
Tsöliaakiat saab antikehade leidude ja biopsia kaudu diagnoosida ainult siis, kui inimene toitub tavapäraselt. Gluteenivabal dieedil olija vereproovis ei näita need antikehad midagi.
Tsöliaakia
Niisiis pole tsöliaakia ja gluteenitalumatus päris üks ja sama, ütleb Remmel. Tsöliaakia puhul on kindlad diagnostilised kriteeriumid, teatud tunnused, mis peavad olemas olema, et seda haigust diagnoosida.
Tsöliaakia on päriliku eelsoodumusega eluaegne haigus, mille vallandavad nisust, rukkist, odrast ja kaerast valmistatud tooted. Teraviljades leiduvad valgud – eriti nisus leiduv gluteen, odras leiduv hordeiin, rukkis leiduv sekaliin ja kaeras leiduv aveniin – põhjustavad gluteenitalumatusega inimestel peensoole limaskesta hattude järk-järgulist taandarengut kuni nende kaoni, selgitab Ida-Tallinna Keskhaigla infoleht. Just peensoole kaudu imenduvad organismi kõik vajalikud toitained: valgud, rasvad, süsivesikud, vitamiinid, mineraalid ja mikroelemendid. Seetõttu kujunevad kahjustunud peensoole limaskestaga haigel toitainete imendumise häired, mis omakorda põhjustavad toitainete vaegust.
Doktor Remmel selgitab, et tsöliaakia kulgeb klassikaliselt kõhulahtisusega, kaalulangusega, toitainete imendumise häirega. Aga esineb ka palju ebatüüpilist tsöliaakiat: näiteks leitakse patsiendil rauavaegusaneemia, samas kõhulahtisus on tagasihoidlik vms. On teisigi haigusi, mis tsöliaakiaga seotud, näiteks esimese tüübi suhkruhaigetel esineb tsöliaakiat suhteliselt sagedamini.
Tsöliaakia võib välja lüüa igas eas. Mida nooremas eas see avaldub, seda tüüpilisem on haiguse kulg ja mida hilisemas eas avaldub, seda varjatumalt võib see kulgeda. Inimene võib elada 70 aastat endal tsöliaakiat kahtlustamata, läheb siis kehvveresusega arsti juurde ja kui mainib ka probleeme kõhuga, siis on mõistlik, kui arst tal ka tsöliaakia analüüsid teeks.
Täpselt pole tsöliaakia tekkemehhanismid teada, aga geneetiline eelsoodumus on kindel. Kui arst oletab patsiendil tsöliaakiat, siis alustab ta vereanalüüsist, see annab viite, kas hakata edasi uurima, selgitab Remmel. Järgmisena, kui vaja, võetakse peensoolest proovitükid. Muidugi tuleb diagnoosimisel täpselt ära kuulata patsiendi kaebused ning uurida, ega pole viiteid pärilikule eelsoodumusele.
Remmel usub, et varem või hiljem jõuavad tsöliaakiahaiged ka gastroenteroloogide juurde, kui esialgu neil ka vaid kaudsed tsöliaakia tunnused on. Gastroenteroloogiline abi on Eestis üsna kättesaadav. Õnneks on tegemist haigusega, kus inimesega ei juhtu veel midagi katastroofilist, kui diagnoosiga veidi kauem aega läheb.
Range dieet
Tsöliaakiahaige ainus ravivõimalus on eluaegne gluteenivaba dieet. Nisu, rukis ja oder tuleb menüüst välja jätta, kaera üle veel diskuteeritakse, ses osas täit selgust pole.
Neid teravilju leidub aga mitte ainult leiva- ja saiatoodetes. On ju kotlettideski saia ja jäätiseski vahvlitükke, niisiis peab inimene, kes gluteeni ei talu, alati väga täpselt pakendeid lugema. Toote pakendil peab olema märgitud, et toode on gluteenivaba. Sama kehtib „peidetud” gluteeniga toidu, ravimite ja vitamiinipreparaatide suhtes.
On olemas ka gluteenivabad leivad, saiad ja jahu. Suuremates toidupoodides on lausa eraldi riiulid gluteenivabade toodete jaoks, need tooted on paraku aga palju kallimad.
Kui patsient peab täpset ja ranget dieeti, siis paraneb peensoole limaskest täielikult ja vaevused taanduvad. Gluteenivaba dieedi rikkumisega tulevad aga haigusnähud tagasi ning peensoole limaskest kahjustub taas, mis omakorda võib soodustada pahaloomulise kasvaja teket.
Kui range dieedi pidamise tulemusena on soole limaskest taastunud, siis on riskid kasvaja tekkeks samasugused nagu teistel inimestel, lausub Remmel. Kui tsöliaakiahaige sööb talle lubatud mitmekesist toitu – teraviljadest riisi, tatart, hirssi või maisi, kõiki köögi- ja puuvilju, mitmesugust liha ja kala, muna, piima ja piimatooteid, marju, pähkleid ja muud –, siis ei teki tal mingeid toitainete vaegusnähte, kinnitab Ida-Tallinna Keskhaigla infoleht.
Remmel soovitab tsöliaakiahaigetel võtta ühendust ka tsöliaakiapatsientide ühinguga, nende koduleht on www.tsoliaakia.ee
Tsöliaakia sümptomid võivad olla:
• üldine väsimus ja haiglane enesetunne;
• kaalulangus vaatamata normaalsele toitumisele;
• seedetrakti vaevused (korduv kõhuvalu, gaaside kogunemine soolde, oksendamine, kõhulahtisuse perioodid, mis võivad vahelduda kõhukinnisuse perioodidega, koguseliselt suur
ja puderjas väljaheide);
• raua- ja/või foolhappevaegus, sellest tingituna kehvveresus;
• menstruaaltsükli häired, iseeneslikud abordid, viljatus, väikese sünnikaaluga enneaegse lapse sünd, varajane menopaus (nooremalt kui 45 aastat);
• luuhõrenemine ehk osteoporoos;
• liigesevaevused;
• hammaste emaili ja struktuuri muutused (hammaste sinakas värvus);
• lisaks peensoole kahjustusele võivad esineda muutused ka organismi muudes kudedes, näiteks närvisüsteemis ja nahal.
Elukiri
