Kevadrõõmu ei pea tunnistama vaid läbi lahtise akna. Julgelt õue!
Kauaoodatud ilusad kevadilmad on lõpuks käes ja ilmselt on vähe neid, kes õues sooja päikest nautida ei sooviks. Enamjaolt on aga just vanemaealised inimesed need, kes kevadrõõmu vaid läbi lahtise akna tunnistavad, sest liikumisraskus kammitseb ja kahandab enesekindlust.
Invaru abivahendikeskuse klienditeeninduse valdkonna juhi Kadri Tiido sõnul ei saa kindlasti öelda, et abivahendite puudus oleks täna põhjuseks, miks paljud vanemaealised toast välja ei soovi või ei saa tulla.
"Lai valik abivajajatele liikumiseks mõeldud professionaalseid lahendusi on täna kindlasti olemas - olgu selleks siis ratastega tugiraamid, ratastoolid, kargud või elektrilised skuutrid,” räägib Tiido.
Ebakindlus hoiab toas
“Pigem on küsimus emotsionaalses pooles - abivajajad ei ole täna veel harjunud igapäevaselt abivahendeid avalikus ruumis kasutama, nii nagu seda tehakse mujal maailmas. Puudub kas julgus abivahendi otsimiseks või vähene emotsionaalne tugi selle kasutamiseks,” tõdeb Tiido ja lisab, et tegelikult ongi ju abivahendite roll toetada inimeste igapäevaelu ja -liikumist, mis on ka vanemas eas väga oluline.
Tiido hinnangul tekitab abivajajate ebakindlus neis mõningast hirmu toast välja minna - kas ma tulen üksi toime ja saan turvaliselt üle tänava? Samuti kardetakse tänapäevase kiire elutompoga ühiskonnas teistele jalgu jääda.
"Ebakindlusest jagusaamine ongi esimene raske samm. Samas ei pea jalutuskäigu jaoks pikka matka ette võtma, vaid piisab ka kodu lähedal asuva kena paiga leidmisest," julgustab spetsialist. Tema kinnitusel saavad suureks abiks olla ka lähedased, kes koos eaka abivajajaga esimesed jalutuskäigud ühiselt ette võtaksid ja üheskoos sobivad kohad läbi käiksid.
Hoopis omaette küsimusi tekitab see, kas inimene koos oma abivahendiga ka kodust välja pääseb? Sageli eraldavad eakaid õuealast trepiastmed, kust koos tugiraamiga või ratastooliga omapäi allatulek võib osutuda võimatuks. Isegi kui pääseks trepist, pole kaugeltki kõik majaümbrused sellised, kust liikumisabivahendiga rahulikult parki või lihtsalt jalutuskäigule kulgeda.
Kas saan tugiraamiga hakkama?
“Kuuleme abivajajatelt sageli, et eakatele ja puuetega inimestele mõeldud kaldteed ja muud juurdepääsuvõimalused on paljudes kohtades olemas, kuid ei moodusta ümbritsevaga ühtset tervikut - kuigi kaldteed ja tänava äärekivid on paigaldatud tugiraamiga liikleja jaoks mugavalt, ei ole mõni neile järgnev teelõik sugugi läbipääsetav,” tõdeb Kadri Tiido.
Olukorra lahendamiseks tuleks tugiraami kasutajal koos klienditeenindajaga täpselt läbi mõelda, kus, millal ja kui tihti on tarvis liikumisabivahendit kasutada ning käia koos mõttes läbi võimalikud liikumisteed ja takistused. Siin on tähtis iga detail - näiteks ka see, millisel pinnasel tugiraami kasutatakse, sest siledale ja kõvemale pinnasele sobivad kitsaste ratastega tugiraamid, pehmemal pinnasel ja muru peal on aga lihtsam liikuda laiemate ratastega tugiraamiga.
“Imestan tihti linnapildis raskeid toidukotte kandvaid eakaid nähes, et miks nad ometi endale nii liiga teevad ja kasvõi tugiraami ei kasuta? Ometi on neil ju võimalus sellega stabiilsemalt liikuda, vajadusel tugiraami istmel puhkepaus teha ja poekott tugiraami korvi panna,” mõtiskleb Tiido kasutamata võimaluste üle.
Nii nagu mõjutab liikumine meie elukvaliteeti ja tervena elatud aastaid, nii mõjutab ta ka meie suhtumist. “Enesega rahulolev ja hakkamasaav inimene on ka oma lähedastele parem kaaslane,” usub ta.
Sarnaselt lähedastele, keda Tiido julgustab abivajajatele tuge pakkuma, julgustab ta ka abivajajaid endid julgemalt abi paluma. Sageli on inimesed meie ümber palju abivalmivad kui ette kujutada oskame - nad lihtsalt ei tule ise selle peale, et abi pakkuda.
