Tänapäeval saab paljudel juhtudel rääkida vähist kui kroonilisest haigusest. Ometi külvab see sõna patsientides endiselt hirmu ja paanikat.

Jah, kuigi üsna mitme vähivormi puhul saab juba rääkida krooniliselt kulgevast haigusest oma ägenemiste-rahunemistega. Varakult avastatud vähkkasvaja on täielikult ravitav. 15–20 aastat tagasi oli vähiravi tõesti kaunikesti piiratud võimalustega, kuid tänaseks on onkoloogia väga kiiresti arenenud. Meie arstide käsutuses on uued diagnostika- ja ravimeetodid, lisandub järjest tõhusamaid ravimeid.

Väga oluline on see, kuidas patsiendile esmane diagnoos edasi antakse. Seda ei tohi teha möödaminnes või üle jala ja selleks tuleb varuda aega. On igati inimlik, et kuuldud diagnoos esialgu šokeerib, aga koos arstiga leitakse motivatsioon ees ootavaks võitluseks haigusega. Suurt tuge pakuvad haiglas ka psühholoogid, õed, sotsiaaltöötajad, haigete toetusgrupid. Teisalt tuleb patsienti või tema lähedast alati julgustada esitama võimalikult palju küsimusi haiguse, edasise ravi, ravimite, kõrvalnähtude jms kohta. Ei ole rumalaid küsimusi. Halb on, kui need jäävad vastusteta.

Ühel hetkel võib patsient muutuda väga haavatavaks ja hakata otsima abi posijatelt või kasekäsnast.

Alternatiivmeditsiini suurim oht on see, et haigele jagatakse katteta lubadusi ja oma tegevuse eest ei võeta mingit vastutust. Mind kurvastab ja vihastab arstina see, et paljud meediaväljaanded julgustavad teaduspõhisest vähiravist loobuma – nii võivad posijate lubadusi uskuma jääda kõik, ka patsiendid ja nende pereliikmed. Lootusetuna näivas olukorras tundub iga lubadus päästva õlekõrrena. Nii joobki haige pimedas toas kärbseseeneleotist ega mõtle sellele, et selles tõmmises on mürke kordi rohkem kui vähiravimites. Uskuge, nende imeliste paranemislugude taga pole halvaloomuline kasvaja. Õnneks muutuvad inimesed järjest terviseteadlikumaks ja lausrumalust kohtab üha vähem.

Kuidas reageerivad patsiendid keemia- või kiiritusravi vajalikkusele?

Üks usub kohe paika pandud raviplaani ja alustab ravi. Teine kardab väga kõrvaltoimeid ja võib esialgu ravist keelduda. Kuigi patsiendi otsus edasise ravi kohta on arstile seaduseks, tuleb siingi vahel veenmistööd teha. 10–15 aastat tagasi kasutati keemiaravi üksnes kaugele arenenud kasvajate arengu pidurdamiseks, aga praegune olukord on kardinaalselt teine. Moodsate ravimitega saab eluiga aastateks pikendada. Üha rohkem kombineeritakse keemia­ravi kirurgilise või kiiritusraviga, mille tulemusena suureneb kasvajast tervistujate arv. Samuti on ravist tingitud kõrvaltoimete ärahoidmiseks või leevendamiseks uusi võimalusi. Näiteks iivelduse vältimiseks on uusi ja häid ravimeid, mille abiga ei tunne enamik end ravi ajal kehvasti.

Emotsionaalselt on raviaegne juuste kaotus alati raske, kuid kõik ravimid ei tekita juuste lahtitulekut. Kui see aga paratamatult juhtub, on juustekadu ajutine. Raviga kaasnevate kõrvaltoimete tekkimine ja nende raskusaste on patsientidel erinev. Paljudel ei teki erilisi kõrvalnähte või on need väga leebed. Väga oluline on probleemidest rääkimine, et leida võimalikult optimaalsed lahendused. Kui mõtlete sellele, millise vaenlase võite enda ees seljatada, pole ajutine juuste kaotus peamine mure. Vähiravi pole spaaprotseduur ja mingil perioodil on halvem enesetunne õigustatud. Seda enam, kui ees ootab täielik tervenemine või parem elukvaliteet aastateks.

Kui palju patsiendid valukartusest räägivad?

Hirm valu ees on igati mõistetav, kuid valu on individuaalne. Kindlasti ei saa tänapäeval vähi ja valu vahele enam võrdusmärki tõmmata. Meile on kättesaadavad paljud eri tugevusega valuravimid ja arstide abiga leitakse konkreetsel juhul kõige paremini sobiv raviskeem. Oma valudest tuleb rääkida ja vapruse eesmärgil vaikimine on taunitav – pideva valuga kaasnevad ka tõsised tüsistused.

Eestis kasutatakse vähivaluravimeid ehk opioide lähiriikidega võrreldes mitu korda vähem.

See on sageli seotud ekslike eelarvamustega ja olukorra parandamiseks tuleb teha rohkem selgitustööd. Samuti jääb perearstidel vajaka julgusest, et tugevatoimelisi vähivaluravimeid välja kirjutada. Vähene opioidide kasutamine on tingitud sellestki, et sageli on patsiendid oma valudega üksi ega otsi abi. Suurte haiglate juures töötavad valuravikabinetid, kuhu saab vajaduse korral pöörduda.

Perearst on patsiendi parem käsi ka vähiravi ajal.

Mida vähivaluravimite puhul veel kardetakse?

Enamasti sõltuvuse tekkimist, ka võimalikke kõrvaltoimeid. Uskuge mind, kõikidel ravimitel on kõrvaltoimed, ka aspiriinil. Mina ei tea ainsatki juhtu, kus pikaaegse adekvaatselt kontrollitud valuraviga keegi sõltlaseks muudeti. Ravi alustatakse väikeste doosidega, vajaduse korral kombineeritakse ravimeid ja korrigeeritakse doose. Kui haigus saadakse vähiraviga kontrolli alla, alustatakse võimalusel dooside vähendamist. Tähtis on, et haige võtaks ravimeid arsti täpseid ettekirjutusi järgides. Ja kui kõrvaltoimete tõttu tõesti mõni ravim ei sobi, saab selle alati asendada. Omapäi ei tohi ravimi võtmist katkestada või doose muuta.

Kuidas saavad perearstid hakkama patsientidega, kes lõpetavad aktiivravi?

Meie perearstid on tublid. Kasvajavastane ravi on pikk, ulatudes mõnikord aastateni. Perearst on patsiendi parem käsi ka vähiravi ajal, aidates vajaduse korral korrigeerida toetavat ravi. Esmane pöördumine on ikka perearsti poole, sest alati pole tegemist vähiraviga seotud murega. Vahel haigestub patsient lihtsalt näiteks viirusinfektsiooni või ägeneb varem diagnoositud krooniline haigus. Kõikide selliste probleemide puhul on perearst kõige õigem, kellelt abi küsida.

Kui aktiivravi lõppeb, jäävad patsiendid samuti perearsti hoole alla. Abi, mida sellised haiged ja nende perekonnad võivad vajada, on väga lai. Alates vaevuste kontrollimisest (k.a valu), emotsionaalsest ja psühholoogilisest toest kuni sotsiaalsete probleemide ja haiglaravivõimaluste selgitamiseni. Onkoloogiakeskuste juures on ka palliatiivraviüksused, kust perearstid abi ja nõuandeid saavad.

Valu, millest palju ei teata
Üks valu, millest vähktõve korral palju ei teata, on läbilöögivalu. Läbilöögivalu on ägeda alguse, lühikese kestuse (keskmiselt 30 min kuni tund, vahel võib kesta kauem) ja erineva iseloomuga piinav valu. Päevas võib olla kuni neli episoodi. Muidu toimub vähihaige valuravi pikatoimeliste ravimitega, aga läbilöögivalu vajab juurde kiiret leevendust andvat lühitoimelist valuvaigistit. Läbilöögivalul pole kindlat vallandavat põhjust. See võib esineda tahtlike, nt liigutamisega seotud protsesside või tahtmatute tegevuste korral. Läbilöögivalu leevendamine vajab teistsugust ravi kui taustvalu. Allikas: valuraviarst Pille Sillaste