Kuna kardiovaskulaarhaiguste teke on tihedalt seotud elustiiliga ja sellest tulenevate riskifaktoritega, saab iga inimene ise väga palju oma südame tervise heaks ära teha, järgides tervisliku eluviisi põhiprintsiipe.

Südame-veresoonkonna haigused on tihedalt seotud vere ülemäärase kolesteroolisisalduse, suitsetamise, ülekaalu, diabeedi, kõrge vererõhu ja vähese kehalise aktiivsusega. Need on riskifaktorid, mille kontrolli all hoidmine ning vähendamine langetavad nii südamehaigustesse suremust kui haigestumist.

Paraku kujunevad nii mõnedki kardiovaskulaarhaigused välja aastatega ja inimene ise ei märka midagi halba. Arst on küll näiteks öelnud, et kolesteroolisisaldus on suur, aga kaebusi ju pole, järelikult on tervis korras!

Paraku pole see nii lihtne. Kui ilmnevad sümptomid, on haigus juba välja kujunenud ning ainult eluviiside muutmisest jääb väheks. Seega ei maksa haigust ootama jääda, vaid tuleb ise ennast käsile võtta, et maandada riske ja hoida oma südant.

Ära suitseta!

Sigaretisuitsus on palju kahjulikke ühendeid (nt süsinikmonooksiid ja nikotiin), mis kahjustavad arterite seinu ja soodustavad kolesterooli ladestumist veresoonte seintele.

See omakorda tingib arterite valendiku kitsenemise, mis takistab vere voolamist elutähtsatesse organitesse, sh südamesse. Kui kolesteroolikiht rebeneb, võib tekkida hüübinud vereklomp ehk tromb, mis ummistab veresoone – tulemuseks südamelihase infarkt või ajuinsult.

Jälgi kaalu!

Suurenev kehakaal on seotud üldsuremuse ning kardiovaskulaarhaigustega, mõjutades nii vere kolesteroolisisaldust kui vererõhku ja tõstes diabeeti haigestumise riski, mis on iseenesest juba samuti südamele ohtlik. Kaalulangetamise peale peab tõsiselt mõtlema siis, kui kehamassiindeks (KMI = kehakaal kilogrammides : pikkus meetrites, võetud ruutu) on suurem kui 25 (kg/m2), eriti aga siis, kui see on üle 30 (kg/m2).

Ei ole sugugi tähtsusetu, kuhu üleliigsed kilod kogunevad. Uuringutega on tehtud kindlaks, et kõhupiirkonna rasvumine (nn õuna tüüpi) on oluliselt kahjulikum kui rasva ladestumine puusadele (nn pirni tüüpi). Et kõhupiirkonna rasvumist hinnata, piisab vööümbermõõdu mõõtmisest: Eesti naiste norm on 80 cm ja meestel 94 cm. Üle selle jääva näitaja puhul peab mõtlema kaalu alandamisele.

Liigu terviseks!

Alustada võib lihtsamast ja igapäevaelu juurde kuuluvast, näiteks valida poes lifti või eskalaatori asemel trepp, teha õhtuti väike jalutuskäik üksi või neljajalgse sõbra seltsis, minna tööle jalgsi või rattaga.

Spordialadest tuleb eelis­tada kestvussporti, nagu kepikõndi ja ujumist, talvel murdmaasuusatamist.

Kel tõsine plaan ennast spordisaalis proovile panna, peab aga peretohtriga nõu pidada. Kuna üleöö tugistoolisportlasest jõusaalimeistriks ei saa, tasub enne treeningu alustamist õige koormuse leidmiseks abi paluda, et endale tõsise trenniga mitte liiga teha. Seda peavad silmas pidama eriti vanemad inimesed.

Oluline on meeles pidada, et tervis paraneb igasuguse füüsilise aktiivsuse suurenemisega. Juba kiire kõnd poodi ja tagasi võib tuua hea enesetunde. Füüsiline koormus ning kaalu langetamine võivad ennetada ka diabeeti, mõjuvad soodsalt kolesteroolitasemele.

Toitu mitmekülgselt!

Terviseteadliku inimese toidulauale peavad kuuluma puuviljad, juurviljad, lahja liha ja kala, madala rasvasisaldusega piimatooted ning täisteraleib.

Friikartulite, rasvase sea-, looma- või lambaliha, 20–30%-lise hapukoore, rohkem kui 30%-lise juustu, või, koore, tortide-kookide ja suhkruga karastusjookide osakaalu menüüs on aga vaja piirata.

Oluline on vähendada keedusoola tarbimist, eriti neil, kel probleeme vererõhuga. Kindlasti peab jälgima ka kalorihulka, et vältida ülekaalu. Alkoholi tarbimisel tuleb järgida mõõdukuse printsiipi.

Tea tervisenäitajaid!

Peale kaalu-pikkuse võiks oma tervisest lugu pidav patsient teada ka tühja kõhu veresuhkru, kolesterooli ja vererõhu näitusid. Ka tuleb hu­vi tunda üldise tervisliku seisundi vastu. Kui haigus siiski käes ja vaja ravimeid võtta, on siingi parima tulemuse saavutamiseks tähtis jätkata tervislike eluviisidega.