Elustiilisekkumisel oli kaks peamist eesmärki: kehakaalu langus 7% ja selle säilitamine ning 150 minutit mõõdukat kehalist aktiivsust nädalas.

Eesmärkide saavutamiseks kasutati erinevaid võtteid nagu nõustajad, superviisori kontrollitud kehaline aktiivsus ja individuaalselt kujundatud programmis püsimise meetodid.

Pärast seda, kui uuringu esimeses osas leiti elustiili muutmise grupis diabeeti haigestumise vähenemine 58% võrreldes platseeboga, pakuti kõikidele uuringu erinevates harudes osalejatele võimalust elustiilisekkumise gruppi üle minna, kuid jätku-uuringus ei olnud jälgimine enam mitte individuaalne, vaid grupil põhinev.

Need, kes pakkumise vastu võtsid, osalesidki jätku-uuringus. Füüsilist aktiivsust hinnati aktiivsusmonitori ja küsimustike abil.

Leiti, et jätku-uuringus osalejate füüsilise aktiivsuse tase oli kõrgem kui üldpopulatsioonis. Meestel täheldati rohkem keskmise intensiivsusega ja naistel rohkem kerget füüsilist koormust; füüsilise aktiivsuse tase langes koos vanuse suurenemisega.

Regulaarsed iga-aastased küsimustikud ajavahemikust 1996-2010 kinnitavad sekkumise positiivseid mõjusid. Selgus, et ka vaba aja tegevused on uuringus osalejatel püsivalt 1,2 MET võrra (võrreldav 25 minuti mõõdukas tempos käimisega) suurema aktiivsusega, võrreldes uuringu algusega.

Selgus ka, et struktureeritud grupi-sekkumised aitavad kaasa tuua pikaajalise muutuse elustiilis, mis ei vähene isegi kümne aasta vältel. Erinevalt varasematest uuringutest ei keskendunud kõnealune töö mitte kehakaalu langusele ja püsimisele, vaid füüsilise aktiivsuse püsimisele.

Allikas: Kliinik.ee