Haiged kurgumandlid kahjustavad liigeseid, südant ja neere
„Inimestel võib nõukogude ajast olla hirm nii mandli- kui adenoidilõikuse ees. Tolleaegsed lapsevanemad mäletavad, kuidas karjuvad lapsed adenoidi eemaldamise ajaks tooli külge kinni seoti. Tänapäeval tehakse neid operatsioone ikka tsiviliseeritud moel ja üldnarkoosis. Kurgumandleid nõukogude ajal väga palju ei opereeritudki, ilmselt ei osatud seda ka hästi teha, palju oli verejookse,“ räägib Põhja-Eesti Regionaalhaigla otorinolarüngoloog ehk kõrva-nina-kurguarst Anu Metsar.
Tänapäeval on mandlite eemaldamine päris sagedane kirurgiline protseduur ja kroonilise mandlipõletiku korral on see ainus efektiivne ravimeetod. Teistes riikides tehtud uuringud näitavad, et mandlitest ja adenoididest loobumine ei nõrgesta inimese immuunsüsteemi, kinnitab dr Metsar.
Vähe sellest, et kroonilises põletikus mandlid ei suuda enam oma ülesandeid täita, hakkavad nad põletikukolde tõttu organismile lausa kahju tegema – mikroobid produtseerivad toksiine, mis imenduvad verre ning kahjustavad organismi teisi elundeid (südant, neere, liigeseid).
Doktor selgitab: „Mandlid asuvad kurgus, kahe kurgukaare vahel. Kurgumandlid ja adenoid ehk ninaneelumandel moodustavad koos kuulmetõrvemandlite ja keelepäramandlitega ühe lümfoidse koe, mida meditsiinis nimetatakse Waldeyeri lümfaatiliseks ringiks.
Lümfoidse koe ülesandeks on kaitsta organismi väliskeskkonnast tulevate ärritajate eest. Kui kurgumandlid ära lõigata, siis võtavad teised lümfoidse koe osad nende funktsiooni üle. Nii et pole vaja karta, et mandlite eemaldamise järel organismil mõni funktsioon täitmata jääb.“
Lümfoidsel koel on võime tunda ära mikroobe ja viirusi ning toota nende vastu antikehasid. Kurgumandlid asuvad teistest mandlitest eespool, nemad saavad suurema koormuse. Kui viiruseid või mikroobe tuleb väga palju või nad on väga tugevate haigust tekitavate omadustega, siis ühel hetkel kurnatakse immuunsüsteem välja, mandlid ei jaksa enam oma tööd teha ja nii kujunebki mandlite krooniline põletik, lausub doktor Metsar.
Angiin
Just nii juhtub, kui inimene põeb sageli angiini ehk ägedat kurgumandlite põletikku ehk tonsilliiti. Iga angiiniga tekib kurku juurde ka uut sidekudet, mis moodustab mandlikoesse krüpte, mille sees on mikroobidel mõnus pesitseda. Krooniliselt haiged mandlid ei saa enam täita organismi kaitsefunktsiooni, vaid on ise muutunud mikroobide reservuaariks.
Üks kroonilise mandlipõletiku tekkepõhjus on see, et angiin jäetakse korralikult välja ravimata. „Meil arvatakse millegipärast, et angiini puhul pole antibiootikumi vaja,“ räägib Metsar. „Kui angiiniga antibiootikumi ei võta, saab kindlasti kroonilise põletiku. Angiin on üks väheseid haigusi, mille puhul peab kindlasti antibiootikumi võtma.“
Iga kurguvalu ei tähenda veel angiini. 80 protsendil juhtudest on kurguvalu, köha, nohu ja palavikuga kulgev nii-öelda külmetushaigus põhjustatud viirustest ja siis tõesti ei tule antibiootikumi võtta, siis antibiootikum ei aitagi, aga angiini põhjustavad enamasti bakterid ja nende vastu antibiootikumid aitavad.
Iga kurguvaluga ei pea arsti juurde jooksma, viirushaigustega pole soovitatavgi teisi nakatama minna, pealegi saab enamikust viirushaigustest koduste vahenditega jagu,
aga angiinikahtlusega tuleb ennast küll arstile näidata, et saaks õige raviga kohe alustada. Mõnikord ei tunne inimesed angiini ära, aga Metsar on märganud, et mõned ei lähe isegi siis arsti juurde, kui saavad aru, et on angiinis. Selle asemel kuristavad nad vaid kodus kurku ja imevad kurgupastille. Niisugusest tegevusest jääb angiini raviks aga väheseks.
Paljusid kurguvalu, palaviku, nohu ja köhaga kulgevaid haigusi nimetatakse rahvakeeles küll külmetushaigusteks, aga need tekivad alles siis, kui puutume kokku viirusega – üksnes külmetamisest ei piisa. Aga kui inimese organism on väga tugev, siis ei jää ta haigeks ka viirustega kohtudes.
„Angiini tunnused on kõrge palavik, kurgu-, pea- ja lihasevalu, väsimus ja – mis ülioluline – valged katud kurgus, mandlitel. Vaadake peegli ees oma kurku, need katud tunnete ära. Kui angiin on mitu korda järjest kallal olnud, siis ei pruugi palavik alati väga kõrge ollagi, on võib-olla vaid 37,5 ˚C, aga kattude järgi saab aru, kui on angiin.
Angiini korral on tüüpiliseks tunnuseks ka valus neelamine. Neelust võib valu kõrvagi kiirguda. Valu tõttu on söömine sageli raskendatud. Kaela lümfisõlmed võivad olla suurenenud ja valulikud, mis on tingitud sellest, et inimese immuunsüsteem võitleb põletikutekitajatega,” räägib tohter.
Dr Metsar soovitab kindlasti arsti poole pöörduda, kui kaks ööpäeva on olnud üle 39 kraadi palavik, kurgus on mandlitel valged katud ja kaasuvad ebatavalised kaebused – näiteks äge kõhuvalu või neelamisraskused, kael on jäik, pead ei saa pöörata, suu ei käi lahti. Kui ei oska ise otsustada, kas minna arsti juurde, küsige nõu perearsti nõuandetelefonilt 1220.
Kuus angiini aastas on liiga palju
Kui üks angiin järgneb teisele, tasuks arstiga arutada, kas oleks vaja ehk mandlid eemaldada. Iga operatsioon on tõsine asi, see tuleb ikka vaid siis ette võtta, kui muu ei aita.
„Kirurgiat ei tehta kirurgia enda pärast, vaid siis, kui seda on vaja ja sellega saab inimest aidata,“ ütleb Metsar. Rahvusvaheliselt on väga täpselt määratletud kriteeriumid, millal on mandlioperatsioon vajalik:
a) kui ühe aasta jooksul on olnud kuus angiini haigestumist või on angiin olnud 3–5 järjestikuse aasta jooksul igal aastal 3–5 korda;
b) kui mandlid on sidekoestunud, kurgukaared on kaetud, mandlitest tuleb mädakorke,
c) kui esineb kaudseid tüsistustele viitavaid sümptomeid, milleks on näiteks liigese- ja lihasevalu, suur väsimus ja südamepekslemishood.
Metsari arvates ei tohiks operatsiooniga nii kaua oodata, kuni liigesed valutama hakkavad. Kroonilise mandlipõletiku kõige raskemad tüsistused on reuma koos südameklapirikkega, krooniline neerupuudulikkus, liigesepõletikud. Õigeaegne kurgumandlite eemaldamine on reuma ja liigesehaiguste profülaktika.
Kui kroonilises põletikus kurgumandlite tõttu on neeru- ja südameprobleemid tekkinud, siis mandlioperatsioon küll peatab selle protsessi edasise arengu, kuid juba tekkinud kahjustusi enam olematuks ei tee. Kui neerupuudulikkus või klapirike on tekkinud, siis see jääb alles ka pärast operatsiooni, loodetavasti ei arene aga edasi, nendib Metsar.
Omaette probleeme võivad põhjustada ka ülemäära suureks vohanud mandlid, mille tekkepõhjused ei ole siiani selged, kuid teada on, et neiks on geneetiline eelsoodumus, mida esineb perekonniti. Ülemäära suurenenud mandlite poolt takistatud õhuvoolu liikumine avaldub magades norskamise ja uneaegsete hingamispeetuse hoogudena. Seda nimetatakse uneapnoeks ehk unelämbumistõveks. Uneapnoe on kindel näidustus mandlite eemaldamiseks, kui ka ühtegi kurguhaigust ei ole olnud.
Suurem osa mandlilõikuste patsientidest on noored ja lapsed, aga et nõukogude ajal jäid paljudel haiged mandlid lõikamata, siis on ka vanemaid inimesi, kellele see operatsioon tuleb nüüd teha. Dr Metsari kõige vanem patsient on olnud 67-aastane. Vanemas eas võivad lõikusele takistuseks saada kaasuvad haigused, näiteks kõrge vererõhu puhul seda ei tehta.
Ka ninaneelus asuvas adenoidis võib kujuneda välja krooniline põletik. See on enamasti laste haigus. Kui adenoid on kroonilises põletikus või liiga suur, siis tuleb see eemaldada, sest sellise adenoidiga laps põeb pidevalt kurgu- või kõrvahaigusi. Liiga suure adenoidiga lapsel on suu pidevalt lahti, sest ta ei saa nina kaudu hingata, ei saa ka magada. Kui hingata ei saa, siis ei saa aju hapnikku, nii võivad lastel ka koolis edasijõudmisega probleemid tekkida, nad on närvilised, sest on krooniliselt välja magamata. On juhtunud, et kui lapse suured mandlid ja adenoid on ära lõigatud, on ta maganud 24 tundi jutti. „Jonnakast lapsest saab väike viisakas inimene,“ ütleb Metsar.
Peale lõikust jäätist sööma
Vahetult mandlilõikuse järel ei tohi köhida, kurku loputada, palju rääkida, süüa ega juua. Tavaliselt esineb algul vähene veritsus ja suurenenud süljeeritus – soovitav on seda mitte alla neelata, vaid välja sülitada.
Aga juba kaks tundi pärast operatsiooni võib jälle süüa-juua, ent ainult jahedat toitu, kõige soovitavam on jäätis, see on hea lõikusejärgse turse vastu. Sellise menüüga on lapsed mõistagi väga rahul, seda enam, et need lapsed pole enamasti külma süüa tohtinud, jäätis on neile sageli olnud keelatud. Ei soovitata süüa helbeid ja müslit. Kartulipuder, kaste ja keeduvorst sobivad hästi, kui neid kuumalt ei sööda, loetleb doktor.
Muidu terved noored inimesed, kel kaasuvaid haigusi pole ja kelle operatsioon kulges probleemideta, saavad juba kuus tundi pärast lõikust haiglast koju. Kurk muidugi valutab, aga selle vastu on tänapäeval häid valuvaigisteid. Metsari sõnul pole valu siiski väga hull, umbes selline nagu kurguhaiguse puhul. Vahel, kui mandlites oli palju mäda, antakse opereeritule kaasa ka antibiootikumide retsept.
Kindlasti ei tohi lõikuse järel tarvitada atsetüülsalitsüülhapet (aspiriini), ka mitte ibuprofeeni. Kurguravimina võib kasutada Hexorali spreid või Trachitoli kurgutablette.
Kurguvalu on suurem tavaliselt hommikuti, sageli on valu intensiivsem 4.–5. päeval pärast operatsiooni, neelamisvalulikkus kestab tavaliselt kuni kaks nädalat. Valu võib kiirguda ka kõrva.
Mandlihaavadele tekivad teisel operatsioonijärgsel päeval valkjad fibriinikatud. Metsari sõnul on see normaalne limaskesta paranemisprotsess ja seda ei ole vaja ravida. Kategooriliselt on keelatud kurku kuristada või mingil muul moel valgeid fibriinikatte eemaldada – selline tegevus võib kaasa tuua verejooksu mandlihaavadest.
Operatsioonijärgse nädala jooksul võib esineda väike palavik 37,2–37,5 ˚C. See on normaalne ja eraldi ravida ei ole seda vaja.
Haiguslehele on soovitav jääda kolmeks nädalaks. Lõikusejärgse perioodi suurim oht on verejooks, mida on ette tulnud isegi 23 päeva pärast lõikust. Seetõttu tuleb operatsioonijärgsetel nädalatel hoiduda igasugusest füüsilisest koormusest, ka seksist.
Verejooksu seisukohast on kõige ohtlikumad 5.–7. lõikusejärgne päev. Väikese verejooksuga soovitab doktor midagi külma kaela peale panna, süüa ja juua jahedat; suure verejooksu puhul tuleb haiglasse tagasi minna. Mandlioperatsiooni järel on verejookse 1–1,5 protsendil opereerituist, adenoidilõikuse järel 0,2 protsendil.
„Mandli- ja adenoidipõletikud ja põsekoopahaigused on paraku meie kliima haigused. Kui krooniline põletikukolle saab likvideeritud, siis pole inimene enam ka nii väsinud. Enesetunne läheb palju paremaks, kui saab kroonilisest põletikust lahti,“ kinnitab dr Metsar.
Millal pöörduda arsti poole?
Äge ülemiste hingamisteede viiruslik põletik ei ole tavaliselt raske haigus ja möödub koduse raviga. Arsti poole tuleb pöörduda, kui:
• tugev kurguvalu on kestnud üle 48 tunni;
• palavik 39 ˚C püsib üle 48 tunni;
• neelamine on takistatud kurgumandlite erakordse suurenemise või valu tõttu;
• koos kurguvaluga esineb tugev kõhuvalu, eriti kui kaasneb oksendamine;
• kaelas esineb jäikus.
Lapsega tuleb pöörduda arsti poole, kui nimetatud haigusnähud on püsinud üle 24 tunni.
Veritsuse vältimiseks hoiduge pärast kurgumandlite operatsiooni kahe nädala jooksul:
• füüsilisest koormusest, ka seksist;
• kõikidest kuumaprotseduuridest (saun, vann, solaarium);
• kurgu kuristamisest;
• soojadest jookidest (tee, kohv);
• alkoholist;
• suitsetamisest.
Elukiri
