Füüsiliselt aktiivne lapsepõlv võib eluiga pikendada

Kardiorespiratoorne võimekus on väiksema suremuse tugev ennustaja, isegi tugevam kui füüsiline aktiivsus ise. Sellest hoolimata pole õnnestunud uuringutes ega loomkatsetes näidata, et suurem füüsiline aktiivsus vähendaks suremust tervetel isikutel või loomadel.

Soomes viidi läbi nii loomkatsed kui kaksikute uuringud, et neid seoseid täpsemalt uurida. Leiti, et ühed ja samad geneetilised tegurid mõjutavad füüsilist aktiivsust, aeroobset võimekust ja eluiga nii loomadel kui inimestel.

Rottidega läbi viidud katses selgus, et vabal ajal jooksmine suurendas aeroobset võimekust ja parandas glükoosi ainevahetust. Täiskasvanueas alanud füüsiline aktiivsus aga loomade eluiga ei pikendanud.

Inimestel korraldatud uuringus leiti, et mitteidentsetel kaksikutel on suurem füüsiline aktiivsus seotud pikema elueaga. Identsete kaksikute analüüsides, kus võrreldi aktiivsemat ja vähemaktiivset kaksikut, ei leitud eluea osas erinevust.

Uurijad märgivad, et erinevus füüsilise aktiivsuse osas oli suurem mitteidentsetel kaksikutel, kes on omavahel geneetiliselt erinevad; geneetiliselt identsete kaksikute füüsilise aktiivsuse tasemed olid omavahel sarnasemad.

Kuigi füüsilisel aktiivsusel on hästi teada erinevad positiivsed mõjud tervisele, ei mõjutanud täiskasvanuea füüsiline aktiivsus eluiga ei rottidel ega inimestel.

Uurijad järeldavad, et geneetilised tegurid mõjutavad nii füüsilist aktiivsust kui ka eluiga. Füüsiline aktiivsus lapseeas võib eluiga mõjutada, aga see vajab tulevikus täiendavaid uuringuid.

Allikas: Kliinik.ee