Ühiskond peab aitama

Kurb on, et haigete inimeste hooldussüsteemi meie riigis ikka veel peaaegu polegi. Õendusabi areneb samm-sammult, kuid vajadus teenuse järele on tunduvalt suurem kui haigekassa rahaline võimalus seda osta. Aga selle kohta, mis saab inimesest siis, kui ta vajab ainult hooldust, visioon puudub. Tundub, et osa otsustajaid ei saa aru, et elu ongi nii seatud: inimesed jäävad vanaks ning vajavad abi ja hoolt.

See, et seadusega on meie riigis paika pandud, et lapsed või lapselapsed peavad nii materiaalselt kui ka füüsiliselt oma pidevat hooldust vajavate pereliikmete eest hoolt kandma, on julm. Oma lähedasi, ka vanu ja haigeid, peab armastama ja neist hoolima, aga see ei saa tähendada 24/7 koormat, mille tõttu kannatavad pereliikmed, eelkõige omaste hooldajad. Just siinkohal peaks ja saaks ühiskond appi tulla.

Eriti keeruline on Eestis dementsete vanainimeste olukord. Tavalised hooldekodud ei suuda neile piisavat järelevalvet tagada, erihooldekodudes on aga järjekorrad väga pikad. „Me vajame kiiremas korras dementsete hooldusele spetsialiseerunud hooldekodusid,” rõhutab Karmo. Kunagi oli Eestis ilus idee: hooldusravi finantseerimine võiks olla kolmepoolne: ravi eest tasub haigekassa, öömaja eest omavalitsus ja omaosaluse patsient. Kahjuks toimib see ilus idee üksikutes piirkondades: teenust rahastab 85% ulatuses haigekassa ja 15% tasub patsient. Kuidas muuta olukord nii eakale kui ka tema lähedastele kergemaks, on endiselt mõttekoht.

Tallinna ülikooli vanemteaduri, rahvameditsiini ja surmakultuuri uurija Marju Kõivupuu sõnul on agraar- ja külaühiskonnas suhtutud surma kui elu mööduvuse paratamatusse, mille tunnetamisest kogukond on avatud rituaalide kaudu ühel või teisel viisil osa ja tuge saanud. See on omakorda inimesi surmaga lepitanud ja matusetraditsioonidega sidunud. „Arenenud ühiskondades seostub suremine esmajoones meditsiinisüsteemi, haigla ja juriidiliste protseduuridega, argielust irrutatud ja võõrandunud maailmaga. Sestap alustati läänemaailmas juba 20. sajandi teisel poolel diskussioone hea surma võimalikkusest ka nüüdisühiskonnas. See tähendab inimese õigusest lahkuda elust kodus ja/või oma lähedaste keskel,” selgitab Kõivupuu.

Vahetu surmakogemuse vähenemisele vastandub tänapäeval meedia edastatava surma pidev kohalolek. See viib selleni, et surma kujutatakse ette vägivaldse aktina: õnnetus, mõrv, sõda, looduskatastroof. Pilt, mida filmindus ja televisioon surmast loovad, on abstraktne.
Kõivupuu sõnul tähendab surm midagi palju enamat kui lihtsalt ühe inimese ärasaatmine elavate hulgast. Surm seob elavad keha ja hinge väärtustamise (eri rituaalid enne ja pärast matusetseremooniat), traditsioonide ja tseremooniate külge. Samuti on inimkond ammustest aegadest unistanud igavesest noorusest ja surematusest. Traditsiooniliste kultuuride mõtteviisi kohaselt pole võimalik surra lihtsalt vanadusnõtrusse. Surematuse saavutamise üheks teeks on peetud ka arstiabi arendamist ja täiustamist. „Paraku ei suuda ka tänapäeva teaduslik meditsiin lahendada kaugeltki kõiki probleeme ning arstiabi suhteline efektiivsus on tekitanud ühiskonnas ühelt poolt suurenenud lootusi, mida teaduslik meditsiin täita ei suuda. Teisalt kasvab märkimisväärselt huvi loodus- ja alternatiivmeditsiini praktikate vastu,” ütleb Kõivupuu.
Rahvasuus ringlev ütlus „kahte surma pole kellelgi ja ühest ei pääse ükski” kehtib tänapäeval küll ainult osalt – meditsiin suudab anda sageli teise või kolmandagi võimaluse. Ent sellest ühest pole ikka pääsu ning meil kõigil on kohustus mõelda ja tegutseda selles suunas, et siitilmast lahkudes ei oleks meie lähedaste ümber ainult hingetud aparaadid ja steriilsed haiglaseinad.

Allikas: Eesti Päevaleht