Müeloomi haigestuvad eelkõige vanemaealised üle 65aastased inimesed, kuid viimastel aastatel on täheldatud nooremate inimeste haigestumise kasvu. Tavalisemad müeloomile viitavad probleemid on seljavalu, roiete valu, luuvalu, luumurrud, väsimus, korduvad infektsioonid, näiteks hingamisteede ja kuseteede põletikud ning neerukahjustus ja kaltsiumi tõus veres.
Eestis saab müeloomi diagnoosi igal aastal umbes 60-70 inimest.

„Müeloomi diagnoosimise muudab keeruliseks asjaolu, et seda esineb harva, vaid 1% kõigist vähktõve vormidest. Algstaadiumis ei ole müeloomil selgelt äratuntavaid sümptomeid,“ selgitas Tartu Ülikooli dotsent ja hematoloog dr Edward Laane. „Sageli juhtub, et esmalt hakatakse ravima hoopis mõnd müeloomi poolt tekitatud haiguskahjustust, näiteks radikuliiti või aneemiat ning alles siis, kui ravi ei ole pikka aega andnud loodetud tulemust, uuritakse edasi.“

Kliiniline praktika näitab, et Eestis jääb müeloomtõve diagnoos vähemalt aasta jagu hiljaks. „Eestis ei teata sellest haigusest kindlasti nii palju kui võiks. Julgustaksin perearste, eriti kui vanemaealine patsient on pikka aega kaevanud seljavalude ja väsimuse üle, tellima kliinilise vere analüüsi ning uurima seejuures kindlasti ka setet (settereaktsiooni kiirust), mis on esimene samm müeloomi diagnoosimisel," selgitas dr Laane

Müeloomist ei suudeta täna veel täielikult terveks ravida, kuid kaasaegne ravi võib olla efektiivne haiguse peatamisel. Näiteks USAs, aga ka mitmes Põhja-Euroopa riigis on tänu uutele ravimeetoditele müeloomi patsientide elumus oluliselt tõusnud.

„Viimase statistika kohaselt (2013 a.) on Eestis müeloomi patsientide elumus umbes 30%. See tähendab, et viie aasta möödudes on 30% patsientidest elus,“ selgitas dr Edward Laane. „Kuid kaasaegsete ravivõimaluste juures peaks see olema vähemalt 50-60%, nagu see on näiteks USAs. Seal on patsiente, kes elavad müeloomiga ka 10-15 aastat ja kauem ning seda just tänu kaasaegse ravi kättesaadavusele.“

Selleks, et Eesti suudaks kaasaegse ravi võimalustega sammu pidada, tuleb dr Edward Laane sõnul saavutada esmalt ühiskondlik kokkulepe, milline on n-ö kulutõhus patsient, kelle ravi Haigekassa toetab.

„Täna vaatab Haigekassa kompleksselt, kui suur on uue ravimi üldkulu ja kas sellele on olemas alternatiive. Palju efektiivsem meetod oleks aga see, kui saavutaksime kokkuleppe selles osas – kui palju oleme maksimaalselt nõus maksma iga tervelt elatud aasta eest,“ lisas dr Laane. „Kui me ei suuda kaasaegseid ravimeid oma patsientidele kättesaadavaks muuta, siis 10 aasta perspektiivis näen, et lõhe elumuse osas Eesti ja Euroopa ning USA vahel kasvab veelgi.“