Vana reisimees Tansaanias: rikkuse, võimu ja meelemürkide maailmas unustasin selle, mis tegelikult loeb


Vana reisimees Tansaanias: rikkuse, võimu ja meelemürkide maailmas unustasin selle, mis tegelikult loeb
Dodoma poedWikipedia

„Kõige ehedamad inimesed on need, kellel on värvikas minevik. Nad on riskinud ja palju kaotanud, ent seda olulisemaks oskavad nad pidada ka kõige väiksemaid võite. Nad on teinud hulgaliselt viletsaid valikud, aga nendest õppinud. Nad on kogenud palju halba, aga saanud seeläbi paremateks inimesteks.” Seljakotireisija Lauri Räpp kirjeldab raamatus „Maailma lõpus on kohvik“ oma reisiseiklusi ja põnevaid kohtumisi.

Nad ei kanna maske. Nad näitavad ennast maailmale nii, nagu nad tegelikult on. Ehedalt ja ausalt. Iseasi, millist hinda nad selle eest on maksnud. Ühte sellist inimest kohtasin ma Dodomas. Tansaania poliitilises pealinnas. Kohas, kuhu tavaline turist ehk nii lihtsalt ei satu. Tema nimi oli Francesco.

Mõne inimesega lihtsalt on nii, et juba esimestest vahetatud lausetest hakkab vestlus omatahtsi voolama. Viisakusavaldustele järgneb tavaline ilmajutt. Ilma jututa ju ei saa. Seejärel viib üks juhuslikult pillatud fraas uue mõttevahetuseni, kuni märkate ootamatult, et lobisete juba kui vanad tuttavad. Seekord viisid vood meid Francesco loo juurde.

„Kõigepealt pean ma ümber lükkama ühe ütluse, et kõik teed viivad Rooma. Ei vii. Minu tee sai sealt hoopis alguse, kui läksin peale kooli tööle ühte hotelli. Töötasin ennast üles ja olen pea kakskümmend aastat pidanud nii Rooma kui ka Pariisi Marriotti luksushotellide juhi ametit,” tegi ta oma loole sissejuhatuse.

Seotud lood:

„Sellest ajast ei olegi mul nii väga midagi rääkida, sest kõik need lood on enne mind juba tüütuseni kedratud. Filmidest nähtud või raamatutest loetud. Niipalju ma siiski mainin, et jah, ma nägin nende kahekümne aasta jooksul tõesti kõike seda, mis rikaste ja ilusate maailmaga kaasneb. Ma nägin selle maailma vägevaid: maailmakuulsaid filminäitlejaid ja muusikuid, artiste ja kunstnikke, ropprikkaid ettevõtjaid ja nende pärijaid, nii nende hiilguses kui viletsuses. Ma nägin kõiki neid ohjeldamatuid pidusid, kuhu kuulusid seks ja narkootikumid, glamuur ja selle varjuküljed, tülid, petmised. Ka vägivald.

Loe veel


Dodoma ülikool.


Dodoma lennujaam. Fotod Wikipedia

Ma nägin tervet skaalat säravast kullast kassiahastuseni ja vastupidi. Ma nägin, kuidas tõde ja vale vahetasid omavahel kohti sagedamini kui sekundiseier minuti jooksul tiksuda jõuab. Mida kõike ma ei ole pidanud tegema, et see päris tõde majast kunagi välja ei jõuaks,” vangutas mees pead.

Ta niisutas veeklaasist suud ning jätkas: „Siiski tuleb tunnistada, et mitte kõik need rikkad ja kuulsad ei ole kaugeltki ühe vitsaga löödud. Nende hulgas on piisavalt palju ääretult sümpaatseid, toredaid ja ausaid inimesi.

Märkamatult imes see elu mind endasse. Minust sai töönarkomaan. Ma harjusin hommikuni kestnud pidude, vassimiste ja varjamistega ning võtsin iseenesest mõistetavalt, et olen alati majas olemas. Seda võtsid sama iseenesest mõistetavalt ka tähtsaimad kliendid. Ja ma langesin iseenda seatud lõksu.”
Francesco pilk kaugenes. Ta kogunuks justkui mõtteid, kaevanuks kusagil mineviku hämarates soppides. Ettevaatlikult, et ta mõne valgustkartva koha peal liiga sügavale ei tungiks. Et ta ei räägiks asju, mis ei ole mõeldud rääkimiseks. Kõik mõtted, sõnad ja laused, mis ta järgmiste minutite jooksul avaldas, olid mõõdetud ja kaalutud.

„Mul oli mu töö ja kõrge positsioon. Ma teenisin väga kõrget palka, aga sellest oli mulle ikka veel vähe. Mu mõjuvõim muudkui suurenes. Mul olid tutvused tuntud inimeste seas, keda ma tegelikult ei saanud sõbraks pidada. Mida rohkem mul kõike seda oli, seda vähem olin ma õnnelik. Ent ma ei taibanud õigel ajal, et hoopis vähem on rohkem. Ma ei saanud siis veel aru, et mu pangaarve oli täis, hing aga tühi...”

Francesco pilk rändas taas kusagile lõputute liivade, mägede ja merede taha. Ööpimedusse, sinna kuhu jäi olnu. Minutiks valitses hilisõhtut Aafrika vaikus, mis ei ole iialgi hääletu. Nagu kunagised kandvad pausid Vikerraadio järjejuttudes, mil hämaras köögiõhus eeter pingeliselt sahises.

„Rikkuse, raha, võimu, meelemürkide ja kihisevate jookide maailmas unustasin ma selle, mis tegelikult loeb. Selle, mis on meile siin ilmas antud üürikese aja tuum. Perekond ja lähedased. Abikaasa, lapsed, vanemad. Õiged sõbrad. Päris inimesed. Ülekantud tähenduses võib ju öelda, et šampanja, see glamuurne mullidega vedelik, mis õnnistab ja saadab teele laevu ning vastabiellunuid, saatis mind hukatusse. Njah, ilmselgelt ei päästa pudel šampust ka iga laeva hukkumisest ega abielupaari lahutusest...

Ma tegin ühe halva otsuse teise järel. Kui pidin valima lapse sünnipäeva, mõne muu perekondliku sündmuse või töökohustuste vahel, siis valisin ma otse loomulikult alati töö.“

Mehe stoiline rahu ja tavapäraselt rõõmus olek segunesid kurvameelsusega. Valusad mälestused hiilisid tema silmanurkadest välja ja kristalliseerusid paljunäinud palgeil.
„Mind ei olnud kohal isegi siis, kui suri minu abikaasa. Lapsed ei ole mulle seda senini andetanud. Kes teab, kas nad seda kunagi teevadki. Oma lapselapsi pole ma isegi piltidelt näinud. Ma kaotasin nad kõik. Ja koos nendega iseenda.”

Ent siis tuli ootamatu tuulehoog ja mälestused tõmbusid tagasi oma salakoobastesse. Francesco pühkis pisarad ja lausus: „Ma ei häbene seda, et ma aeg-ajalt oma kurbust välja näitan. Ärge ka teie häbenege. Ärge peitke seda maskide taha ega matke sügavale naha alla. Laske see endast välja. Olgu abivahendiks sõnad, teod või pisarad. Vastasel korral see muudkui koguneb ja koguneb. Veresoontest veenidesse. Veenidest vereringesse. Ja sealt edasi südamesse. Laske see endast välja, enne kui ta teid lõplikult enda alla matab. Sest siis võib juba hilja olla...”

Lauri Räpp „MAAILMA LÕPUS ON KOHVIK”

https://www.rahvaraamat.ee/p/maailma-l%C3%B5pus-on-kohvik/1035917/et?isbn=9789949722792

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare