Mõned päevad pärast intensiivravi osakonnast pääsemist hakkasin füsioteraapiaga oma lihaseid tugevdama. Ühel päeval suutsin iseseisvalt liikuda ja meditsiiniõde aitas mul minna vannituppa, kus sain end peeglist vaadata. Kui ma luukerele sarnanevat peegelpilti nägin, vajus mu süda saapasäärde.

See oli esimene kord pärast koomast ärkamist, mil tundsin hirmu.

Palusin õde, et ta jätaks mind paariks minutiks üksinda, et saaksin veidi omaette olla. Ma muudkui vahtisin ainiti oma peegelpilti. Mul oli vastu vaatavat nägu raske ära tunda – ma peaaegu ei tundnudki seda inimest. Suurem osa juustest oli puhmastena välja langenud, silmad näisid silmakoobaste jaoks liiga suurtena, põsesarnad turritasid teravalt esile, parema kõrva all kaelal oli side, mis varjas suurt lahtist haavandit.

Seisin, pilk naelutatud selle pildile, ja hakkasin nutma.
Ma ei nutnud edevuse pärast. Sel hetkel ei tundunud füüsiline välimus sugugi tähtis. Selle asemel tundsin sügavat kurbust, nii nagu igaüks tunneb, kes näeb sellises seisundis inimest. Tundsin kurbust, mis segunes südame põhjast tuleva empaatiaga. Peeglist avanenud pildis – selles näos, neis silmades – nägin aastaid kestnud valu, mis tõid mind sellesse seisu, milles nüüd olin ja peegli ees seisin.
Kuidas ma võisin lasta endal nii palju ahastust tunda? Kuidas ma võisin endale nii palju haiget teha?
Tundsin, et olin seda kõike endale ise teinud. Sirutasin käe peegli poole ja sel hetkel kui puudutasin oma pisarates peegelpilti, andsin lubaduse, et ma ei tee endale enam mitte kunagi niimoodi haiget.

ARSTID OLID MU PARANEMISE SUHTES ettevaatlikud, eriti selle seisundi tõttu, milles ma haiglasse olin jõudnud.
Nad soovisid kohandada mulle tehtava keemiaravi farmakonide koostist ja doosi. Keemiaravi olin ma kunagi nii väga peljanud.
Jälgisin, kuidas meditsiiniõed tulid ja hakkasid mulle keemiaravi manustama. Tilgutihoidjale riputati kott ravimitega.
Igale kotile, mille sisu otse mu veeni jooksis, oli suurte punaste tähtedega kirjutatud „MÜRGINE”. Õed kandsid maske ja kummikindaid, et välistada igasugust kokkupuudet ohtlike keemiliste ainetega. Imelik aga, et nendesamade farmakonide juhtimine otse minu vereringesse oli vastuvõetav.
Teadsin, et mul pole keemiaravi vaja. Arstid manustasid seda endi, mitte minu pärast, sest mina teadsin, et olen võitmatu.
Mind ei saanud hävitada mitte miski, isegi otse veeni suunatud mürk – see, mida olin palju aastaid nii väga kartnud.

Huvitaval kombel ei kannatanud ma tavapäraste kõrvalmõjude käes. Haigla personal oli väga üllatunud, et mul ei esinenud iiveldust, mis selle raviga tavaliselt kaasnes.
Tundsin end võidukana. Olin täielikult ületanud igasugused hirmud – alates vähist ja lõpetades keemiaraviga –, mis tõestas mulle, et mind oli seni hävitanud hirm. Teadsin väga hästi, et kui taolist keemiaravi oleks mulle tehtud enne teispoolsuse kogemist, siis oleksin surnud juba hirmust sõna mürgine ees. See sõna ilutses veenide suunas liikuva farmakoni kotikese peal suurte punaste tähtedega ning meditsiiniõed olid mähitud kaitseriietusse ja kummikinnastesse. Ainuüksi
psühholoogilisest mõjust oleks aidanud mu elupäevade lõpetamiseks, sest teadsin, kui väga hirmul ma varem olin olnud.

Kuid nüüd tundsin end võitmatuna. Teadsin, et tagasituleku otsus, mille teispoolsuses langetasin, tühistab kõik selle, mis maises maailmas juhtuda võib.
Arstid soovisid teha veel hulgaliselt analüüse, et saada täpsem pilt minu hetkeseisundist ja kohandada keemiaravi sellele vastavalt. Nõustusin vastumeelselt ja peamiselt sellepärast, et teadsin – nende jaoks on minu tervenemise kohta tõestust analüüside näol rohkem vaja kui mulle, kuid osaliselt ka seetõttu, et teadsin tulemusi juba ette. Analüüside tulemused lubaksid mulle võidurõõmu, sest saaksin tõestust selle kohta, et mul oli õigus. Arstid olid siiski seda meelt, et olen põhjalike analüüside talumiseks veel liiga nõrk ja nad otsustasid lükata analüüsid paari nädala taha, kuni muutun tugevamaks.

Kaalusin alla 40 kg. Enne analüüse, mis oleksid sisaldanud ka kõige leebemaid kirurgilisi protseduure, pidin parandama oma toitumusnäitajaid, sest igasugune lisaprotseduur oleks kurnanud mu niigi peaaegu otsakorral jõuvarusid.

Mu nahal olid hiiglaslikud lahtised haavandid, mida iga päev puhastati ja seoti. Kuna haavandid oli sügavad ja laiad, siis arvasid arstid, et need ei parane ilma sekkuva ravita. Mu kehal polnud vajalikul määral ei toitaineid ega jõudu, et suurtest vigastustest paraneda ja nii tuligi taastava kirurgia arst minu olukorda hindama. Ta kinnitas: minu haavandid on tõepoolest liiga suured, et võiksid ise paraneda, eriti kuna mu kehal polnud vajalikku toitainetevaru, mis paranemisprotsessi toetaks. Kuid arst arvas, et olen siiski veel liiga nõrk, et taastava kirurgia lõikust üle elada, ning ta käskis õdedel haavandeid jätkuvalt puhastada ja siduda, kuni saan nii tugevaks, et operatsioon ette võtta.
Koosnesin selleks hetkeks ikka veel peamiselt luust ja nahast.

UMBES KUUENDAL PÄEVAL pärast intensiivravi osakonnast ületoomist tundsin end veidi tugevamana ja hakkasin mööda haiglakoridori edasi-tagasi liikuma. Kõndisin sammhaaval ja puhkasin vahepeal. Luuüdi biopsia oli esimene analüüs, mille jaoks arstid mind küllalt terveks tunnistasid. See on väga valus protseduur, mille käigus viiakse jäme nõel selgroo alaossa ja tõmmatakse luust üdi.

Lümfoomi hilisemates staadiumites on tavaline, et metastaasid ulatuvad ka luuüdisse ja arstid ootasid minugi analüüsidest vastavaid näitajaid. Nad kavatsesid selle analüüsi tulemuste põhjal määrata kindlaks järgnevad ravimid ja nende doosi.

Meenutan päeva, mil tulemused saabusid. Arst tuli mu palatisse koos ülejäänud meditsiinilise personaliga, kõigi näod murelikud. Siis ütles arst: „Meil on luuüdi biopsia tulemused, kuid need teevad natuke murelikuks.”
Esimest korda mitme päeva jooksul tundsin ärevust.
„Miks? Milles asi?”
Mu pereliikmed olid koos minuga palatis ja näisid väga murelikud.
„Me ei leidnud teie luuüdist vähki,” ütles arst.
„Aga milles on siis probleem?” küsis Danny. „Kas see siis ei tähenda seda, et tema luuüdis polegi vähki?”
„Ei, see pole võimalik,” ütles arst. „Tema kehas on kindlasti vähk – see lihtsalt ei saa nii kiiresti kaduda. Meil tuleb vähk üles leida. Probleem on selles, et ma ei oska ravimi doosi määrata.”
Niisiis saatsid arstid mu luuüdi proovi riigi kõige parema tehnikaga patoloogialaborisse. Neli päeva hiljem tulid vastused.
Analüüsinäit oli negatiivne – vähist polnud jälgegi.

Tundsin ülevoolavat võidurõõmu, kui seda uudist kuulsin.

Arstid ei andnud aga alla ja soovisid teha lümfisõlme biopsia, et sealt vähki leida. Tänu äsjaleitud enesetunnetusele soovisin esmalt vastu vaielda ja öelda: „Ei, te ei tee enam ühtegi analüüsi, sest see on minu keha ja ma juba tean, et te ei leiaks mitte midagi!”

Kuid arstid käisid jätkuvalt peale, tuletasid mu perekonnale meelde, millises seisundis oli mind haiglasse toodud alles natuke aega tagasi, ning ma otsustasin lasta neil analüüsi teha, kuna teadsin täie kindlusega, et nad ei leia mitte midagi. Samuti teadsin, et siis kasvaks veelgi ka võidukus, mis minus iga analüüsitulemusega suurenes.

Ma isegi ütlesin arstile: „Tehke, mida vajalikuks peate, aga ma soovin, et te teaksite – te teete seda kõike vaid tõestuseks endale. Mina juba tean tulemusi!”
Mulle anti veel mõned päevad kosumiseks, et siis teha lümfisõlme biopsia, mis tähendas väikest kirurgilist protseduuri.

Selleks saadeti mind radioloogiaosakonda. Radioloog pidi kasutama ultraheli aparaati, et leida üles kõige suurem lümfi sõlm ja märkida siis nahale punktike, kuhu teha sisselõige biopsia jaoks.

Kui ma radioloogiaosakonnas lamasin, märkasin valgustahvlil röntgenülesvõtteid mu kasvajatest sel päeval, mil mind haiglasse toodi. Radioloog nägi neilt piltidelt, et mu kael oli paistetanud näärmetest ja kasvajatest täis lükitud, ja nii liikuski ta ultraheliaparaadiga mööda mu kaela üles ja alla.

Seejärel viis ta aparaadi kaela külgedele ja lõpuks ette, kurgu alla. Märkasin tema näol suurenevat segadust ja hämmingut.
Ta läks uuesti valgustahvlil rippuvate röntgenpiltide juurde ja tuli siis minu juurde tagasi. Ta küsis, kas luban tal vaadata ultraheliga mu kaenlaaluseid. Lasin tal seda teha, kuid pärast seda oli ta endiselt hämmingus. Seejärel skaneeris radioloog mu rinnakut, selga ja alakõhtu.
„Kas kõik on korras?” küsisin.
„Ma olen segaduses,” ütles arst.
„Miks? Kas midagi on valesti?” mulle hakkas koitma, mis toimub.
„Vabandage mind palun hetkeks,” vastas arst.
Ta läks telefoni juurde, mis oli üsna lähedal ja ma kuulsin, et ta helistas mu onkoloogile.
„Ma ei saa aru. Mul on patsiendi lümfisüsteemist röntgenpildid, mis näitavad, et veel kaks nädalat tagasi oli lümfisüsteem vähki täis, aga nüüd ei leia ma tema kehalt ühtegi lümfisõlme, mis võiks isegi õrnalt viidata vähile.”

Üle mu näo valgus lai naeratus ja kui arst mu juurde tagasi tuli, siis tõusin istukile ja ütlesin: „Hästi. Ma võin nüüd vist minna, eks ole?”
„Mitte nii kiiresti,” vastas arst. „Teie onkoloog nõuab, et ma leiaksin biopsia jaoks ühe lümfisõlme, sest pole lihtsalt võimalik, et teie organismis vähki ei ole. Vähk ei kao niisama iseenesest. Nii et ma pean ühe lümfisõlme ära määrama, kuhu saab kergesti ligi, näiteks kaelal.”
Ta märkis mu kaelal ühe lümfisõlme asukoha ära, olgugi et see polnud suurenenud sõlm. Seejärel viidi mind kirurgi juurde, kes tegi mu kaela vasakule küljele väikese sisselõike ja eemaldas lümfisõlme.

Kuna protseduur tehti kohaliku tuimestusega, olin kogu aeg teadvusel. Mulle ei meeldinud põrmugi ebameeldiv tunne kaelal, kui kirurg lümf sõlme lõikas, ja mäletan siiani sellega kaasnevat kärssava liha lõhna. Mõtlesin, et selle protseduuriga nõustumine polnud vist siiski kõige õigem tegu!

Aga võetud analüüsi tulemused näitasid jälle, et vähist polnud jälgegi.

Selleks ajaks juba protesteerisin jätkuvate analüüside ja ravimite vastu, sest sügaval sisimas polnud mul kahtlustki, et olen tervenenud. Vangistavad haiglaseinad hakkasid mind juba rahutuks muutma. Tahtsin välja pääseda ja maailma uuesti avastama hakata, eriti kuna teadsin, et minuga on kõik hästi. Kuid arstid hoidsid mind tagasi ja kinnitasid, et mul on vaja anda veel analüüse ja võtta veel rohtusid. Nad tuletasid mulle meelde, millises seisundis oli mind haiglasse toodud.
„Kui te mu kehast vähki ei leia, siis milleks mulle seda kõike vaja on?” küsisin neilt.
„Pelgalt see, et me vähki ei leia, ei tähenda, et vähki ei oleks. Ärge unustage, et vaid mõned nädalad tagasi olite suremas!” vastati mulle.

Viimaks tehti mulle positron-emissioon-tomograafia (PET) ja kui selle tulemused näitasid, et olen vähist vabanenud, lõpetati ravi.
Ja veel, meditsiinitöötajate suureks imestuseks osutusid tarbetuteks nende ettevalmistused taastavaks plastiliseks lõikuseks, et sulgeda lahtised haavandid mu kaelal. Haavandid paranesid iseenesest.

Viis nädalat pärast haiglasse sattumist lasti mind koju. Suutsin ilma abita kõndida, kuigi treppidest üles-alla käimisel vajasin veel tuge. Olin sellises eufoorias, et arstid kirjutasid väljakirjutamise blanketile suurte tähtedega: „Lubatud koju edasiseks kosumiseks. JÄRGMISE KUUE NÄDALA JOOKSUL VÄLTIDA PIDUTSEMIST JA OSTLEMIST!”

Kuid ma ei järginud seda! Juba nädala pärast, oma sünnipäeval, 16. märtsil, läksime kogu perega minu lemmikrestorani Jimmy’s Kitchen, et süüa õhtust ja tähistada minu uue elu algust. Ja sellele järgnenud nädalal käisin sõbra pulmas.
Sõbrad, kes teadsid, mida olin alles hiljuti üle elanud, olid vapustatud sellest, et tantsisin ja jõin lustlikult šampanjat.
Teadsin paremini kui kunagi varem, et elu tuleb elada rõõmu ja andumusega.

Mitu nädalat pärast seda, kui mind oli vähist vabanenuks kuulutatud, seedisin ikka veel kõike seda, mis minuga oli juhtunud ja püüdsin sellest sotti saada. Olin juba harjunud, et inimesed, kes mind esimest korda pärast haiglast tulekut nägid, olid ilmselgelt vapustatud.

Kuigi keegi ei öelnud mulle seda otse, teadsin, et suurem osa neist oli minuga viimati kohtudes arvanud, et suren. Nad ei lootnud mind enam näha. Mõned püüdsid varjata oma
imestust selle üle, kui lühikese ajaga olin nii terveks saanud, kuid osadel ei tulnud imestuse varjamine hästi välja.

„Mu jumal, oled see sina?” küsis mu joogaõpetaja, kui esimest korda pärast pool aastat kestnud pausi tema stuudio uksest sisse astusin. Naise suu vajus imestusest nii lahti, et tema lõug näis kukkuvat peaaegu vastu põrandat. „Sa näed suurepärane välja! Ma kuulsin, et sul on parem, kuid ma ei osanud iial arvata, et sul nii hea on!”

Amirah oli olnud aastaid vahelduva eduga minu joogaõpetaja. Ta oli armas inimene, kelle ilusa stuudio aknad avanesid Hongkongi ärikeskuse viktoriaanlikust ajastust pärit osale. Ta oli teadnud, et olen haige, ja kui ma nõrgemaks jäin ega suutnud enam paljusid poose võtta, tegi ta minuga õrnalt tööd või lasi mul lihtsalt šavasana poosis lebada (see tähendab täielikus lõdvestuses lamamist, nagu magaksid). Kui ma ei suutnud peale šavasana ka enam ühtegi teist asendit sisse võtta, siis käisin Amirah’ tundides ikka edasi, sest mulle meeldis kümmelda tunnis tekkinud positiivses energias.

Lõpuks, kui ma enam väljas ei käinud, olin aheldatud ratastooli ja kaasaskantava hapnikuballooni külge, ning minuga tegeles täiskoormusega meditsiiniõde, lõppesid ka Amirah’ joogatundides käimised.

Seega, niipea kui olin nii heas vormis, et üksinda väljas käia, tahtsin keset tundi sisse astuda, et õpetajat üllatada – ja kuidas veel! Amirah tutvustas mind kohaolijatele, kellest vaid mõned mind teadsid. Need aga, kes mind tundsid, olid õpetajaga sarnaselt vapustatud. Ühe naise silmad läksid märjaks, kui ta meenutas, kui haige olin viimases tunnis olnud.

Ta polevat iial uskunud, et mind veel kunagi näeb, aga seal ma nüüd olin... Ta suutis vaid öelda, et juhtunu on ime.

KÕIK, KEDA KOHTASIN, PÄRISID uudishimulikult, mis oli juhtunud. Kuidas ma nii kiiresti ja nii hästi paranesin? Kuid mul oli keeruline seda selgitada ja ma hakkasin taipama, et polnud veel isegi kõigest üdini aru saanud. Ma ei suutnud leida moodust, kuidas oma üleelamisi selgitada nii, et teised mõistaksid. Kogetu kirjeldamiseks ei tundunud olevat sõnu, eriti inglise keeles.

Ühel päeval saatis Anoop mulle e-kirja viitega veebilehele, kus räägiti surmalähedasest kogemusest ehk NDE’st (neardeath experience). Anoop oli uurinud, kas keegi veel peale minu on elanud üle midagi sarnast, ning leidis Surmalähedaste Kogemuste Uurimise Sihtasutuse (Near Death Experience Research Foundation ehk NDERF) veebilehe www.nderf.org.

Anita Moorjani "Minu imelise tervenemsie lugu" kirjastus Pilgrim