Vähist tervenenud naine: Just siis sain aru, et minu keha on mu sisemise seisundi peegel

Anita Moorjani kirjeldab raamatus „Minu imelise tervenemise lugu“, kuidas tema keha hakkas võitluses vähiga üles ütlema, aga tema vaim hakkaks kirgastuma. „Tundsin sellist vabadust ja vabanemist, nagu ma oma maises elus iial varem polnud kogenud. Seda põhjustas vabanemine oma haigest ja surevast kehast. Miks ma end alati tagant piitsutasin? Miks ma end alati maha tegin? Miks ma enda kaitseks kunagi välja ei astunud ega näidanud maailmale oma hinge ilu? Miks surusin alati alla oma tarkust ja loovust, selleks et teistele meelepärane olla?“
3. katkend raamatust

Ma ei tundnud haiglavoodis lebava, näiliselt elutu kehaga mitte mingisugust emotsionaalset sidet. Ma ei tundnud, et see oleksin olnud mina. See keha tundus liiga väike, et mahutada endasse kõike seda, mida parajasti läbi elasin. Tundsin end vabana, vabanenuna ja suurepäraselt.

Kõik valud, vaevad ja kurbus olid kadunud! Mul polnud enam mingit koormat. Ma ei suutnud meenutada, et oleksin kunagi varem midagi sellist tundnud – mitte kunagi.
Viimase nelja aasta jooksul oleksin olnud nagu vang omaenda kehas, mida vähk laastas, kuid nüüd olin lõpuks vabanenud.

Maitsesin esimest korda vabadust! Hakkasin tundma kaalutust ning adusin, et võisin minna ükskõik kuhu, ükskõik millal... ja see ei tundunud tavatu, vaid normaalne, nagu oleks just see asjade tajumise õige vorm. Isegi see ei näinud mulle veider, et kuulsin, mida mu mees ja arst paarkümmend meetrit eemal intensiivravi koridoris omavahel rääkisid.

„Me ei saa teie naise heaks enam mitte midagi teha, härra Moorjani. Tema organid ütlevad juba üles. Kogu tema lümfisüsteem on täis sidrunisuuruseid kasvajaid, koljust alakõhuni. Tema aju, nii nagu kopsudki, on täis vedelikku. Teie naise nahal on haavandid, millest immitseb toksiine. Ta ei pea isegi järgmist ööd vastu,” ütles arst Dannyle. Seda arsti polnud ma varem näinud.

Vaatasin, kuidas Danny näole ilmus äng ja tahtsin talle hüüda. Kõik on korras, kallis – minuga on kõik hästi! Palun ära nuta. Ära kuula seda arsti. See pole tõsi! 

Aga ma ei suutnud.
Mitte midagi ei tulnud välja. Ta ei kuulnud mind.
„Ma ei taha teda kaotada. Ma pole selleks veel valmis,” ütles Danny.

Kuigi mul polnud mitte mingit sidet oma kehaga, tundsin selle lõdva keha ümber toimuva draama tõttu tugevat emotsioonidetulva.
Kõige rohkem soovisin, et suudaksin vabastada Danny sellest meeleheitest, mida ta minu kaotamise pärast läbi elas.

Kallis, kas sa kuuled mind? Palun kuula! Ma soovin, et sa teaksid – minuga on kõik hästi!

Samal ajal kui tundsin, et mul hakkab ümbritsevaga tekkima emotsionaalne side, kisti mind eemale ning mulle avanes ülevaatlikum, suurem pilt. Tundsin, kuidas emotsionaalne side nõrgeneb ning mulle sai selgeks, et kõik on ideaalses korras ja plaanipärane.

Kui emotsioonid mind ümbritsevast kaugenesid, hakkasin tähele panema, kuidas ma avardusin ja täitsin iga nurgakest, kuni polnud enam eraldatust minu ja kõige muu vahel. Ma hõlmasin kõike ja kõiki – ei, ma sain kõigeks ja kõigiks. Tajusin absoluutse selgusega iga sõna vestluses mu pereliikmete ja arstide vahel, kuigi vesteldi füüsiliselt eemal, väljaspool minu palatit. Nägin hirmunud ilmet oma mehe näol ja kuulsin tema hirmu. Justkui oleksin sel hetkel saanud temaks.

-------------------------------

MIDA KAUGEMALE MA AVARDUSIN, seda tavapärasem see imeline seisund näis – õigupoolest polnud mul aimugi, et see oleks midagi erilist. Sel hetkel tundus see üdini loomulik.
Olin endiselt teadlik kõigist protseduuridest, mida mulle tehti, samas kui ümbritseva maailma jaoks olin ma koomas.

Avardusin jätkuvalt üha kaugemale ja kaugemale, eemale oma füüsilisest ümbrusest. Näis, nagu poleks aja ja ruumi piirangud mulle enam kehtinud ja ma levisin üha edasi, et võtta enda alla veelgi avaram teadlikkus. Tundsin sellist vabadust ja vabanemist, nagu ma oma maises elus iial varem polnud kogenud. Oskan seda kirjeldada vaid kui segu pulbitsevast rõõmust ja õnnest. Seda põhjustas vabanemine oma haigest ja surevast kehast. Juubeldav vabanemine kõigist valudest, mida haigus oli mulle tekitanud.

Sukeldusin üha sügavamale teise reaalsusse, avardusin edasi ning sain kõigeks ja kõigiks ning tundsin samal ajal, kuidas emotsionaalne side mulle kallite inimeste ja mind ümbritsevaga hakkab aeglaselt haihtuma. Lasin lahti ja mähkusin üleni millessegi, mida oskan kirjeldada kui ülimat suurepärast tingimusteta armastust. Sõna tingimusteta ei suuda selle tunde tegelikku iseloomu edasi anda, sest seda sõna on liiga palju kasutatud, nii et see on kaotanud osa oma mõjukusest. Füüsiline võitlus, mida olin nii kaua pidanud, lasi mind oma tugevast haardest lahti ning ma kogesin imelist vabadust.

Ma ei tundnud, et oleksin füüsiliselt kuskile mujale läinud – see oli pigem nagu ärkamine. Võib-olla olin lõpuks ärganud halvast unenäost. Mu hing mõistis lõpuks oma võrratust! Ja selle käigus avardusin kaugemale oma keha ja selle füüsilise maailma piiridest. Hing avardus üha kaugemale ja kaugemale, kuni hõlmas mitte ainult seda reaalsust, vaid jõudis veelgi kaugemale, teise ilma, mis oli siinsest aegruumist kaugemal, kuid hõlmas samas ka seda.

Mind täitsid ja minust voolasid läbi armastus, rõõm, ekstaas ja aukartus. Mind mähiti üleni nii suurde armastusse, mille olemasolust polnud mul aimugi olnud. Tundsin end vabama ja elavamana kui iial varem. Nagu kirjeldasin, teadsin, kuigi see polnud füüsiliselt võimalik, näiteks vestlustest, mis toimusid minu voodist eemal mu pereliikmete ja arstide vahel.

Kõikehõlmavad tajud pärinesid hoopis omaette maailmast, ja nende kirjeldamiseks ei ole sõnu. Täieliku, puhta ja tingimusteta armastuse tunne oli midagi sellist, mida ma polnud enne tundnud. Piiramatu ja hinnanguteta... ei esitanud mitte mingeid tingimusi, mida peaksin tegema, et seda väärida; samuti ei pidanud ma selle armastuse pälvimiseks end mingil moel õigustama.

MINU KÕRGENENUD TEADVUS selles avardunud maailmas oli kirjeldamatu, vaatamata parimatele püüetele seda selgitada. Selgus oli hämmastav.

Universumis klapib kõik! mõistsin. Lõpuks saan ma aru – ma tean, miks mul on vähk! Olin seni olnud liialt haaratud selle hetke imepärasusest, et põhjuste üle juurelda, kuid peagi hakkasin põhjusi lähemalt uurima. Tundus, et mõistsin sedagi, miks ma siia maailma üldse olin tulnud – teadsin oma tõelist eesmärki.

Miks ma äkitselt seda kõike taipan? tahtsin teada.
Kes mulle seda teavet jagab? Kas Jumal? Krišna? Buddha? Jeesus? Ja siis vapustas mind arusaam, et Jumal ei olegi olend, vaid olemise seisund... ja mina olin nüüd selles seisundis!
Nägin oma elu tikandina gobeläänis, mille moodustas kõik senikogetu. Minu kogetu oli nagu niidike ühes lõpmatus ja keerulise mustriga hiiglaslikus gobeläänis. Kõik teised niidid ja värvid esindasid minu suhteid, hõlmates iga elu, mida olin puudutanud. Nägin niite, mis esindasid ema, isa, venda, Dannyt ja kõiki teisi inimesi, kellega olin elu jooksul kokku puutunud, ja polnud vahet, kas kokkupuude oli olnud positiivne või negatiivne.

Vaata aga, seal on isegi niidike Billy jaoks, kes mind lapsepõlves kiusas!

Igast kokkupuutest moodustus kangas, mis võttis kokku kogu mu senise elu. Mina võisin ju olla vaid üks niidike, sellegipoolest olin aga osa üldisest lõpetatud pildist.
Seda näinuna sain aru, et võlgnesin endale, kõigile, keda kohtasin, ja elule enesele seda, et olen alati oma ainulaadse olemuse väljenduseks. Püüe olla keegi või miski muu ei teinud mind paremaks – see vaid takistas mu tõelisel loomusel avaldumast! See ei lasknud teistel kogeda, kes ma olen, ega lasknud minul teistega ehtsalt suhelda. Kui ma pole ehtne, siis ei lase ma ka universumil saada osa sellest, milleks ja mille väljendamiseks ma siia maailma tulin.

Sellises selguse seisundis taipasin veel, et ma pole see, kelleks olin end alati pidanud: siin ma nüüd olen, ilma keha, rassi, kultuuri, usu ja uskumusteta... ometi olen ma ikkagi olemas! Mis ma siis olen? Kes ma siis olen? Kindlasti ei tunne ma, et oleksin muutunud või mingil viisil väiksem. Vastupidi, ma pole iial varem olnud nii suur, nii võimas või kõikehõlmav. Oo, mul pole kunagi varem sellist tunnet olnud!

Seal ma olin, kehatu ja ilma igasuguste füüsiliste piiranguteta, ja ometi kestis mu puhas olemus edasi ning see ei olnud minu terviklikkuse vähendatud element. Tegelikult tundus see olevat hoopis suurem, intensiivsem ja avaram kui mu füüsiline olemus – õigupoolest võrratu. Tundsin end igavesena, nagu oleksin alati olemas olnud ja jääksin igavesti kestma, ilma alguse või lõputa. Mind täitis teadmine, et olen lihtsalt võrratu!

Kuidas ma seda enda juures varem pole märganud? imestasin.

Kui vaatasin seda gobelääni, millele oli koondunud mu senine elu, siis suutsin täpselt ära määrata, mis oli mind toonud sellesse punkti, kus olin.

Vaata vaid mu eluteed! Miks ma end alati tagant piitsutasin? Miks ma end alati maha tegin? Miks ma enda kaitseks kunagi välja ei astunud ega näidanud maailmale oma hinge ilu? Miks surusin alati alla oma tarkust ja loovust, selleks et teistele meelepärane olla? Reetsin end iga kord, kui ütlesin jah, kuigi oleksin soovinud öelda ei! Miks olen end vägisi muutnud ja otsinud teiste heakskiitu teistsugusena, kui tegelikult olen? Miks ma pole oma kaunist südant kuulanud ja oma tõde kuulutanud? Miks me ei mõista seda seni, kuni oleme oma füüsilistes kehades? Miks ma küll varem ei teadnud, et me ei pea endi vastu nii karmid olema?

Olin endiselt üleni sukeldunud tingimusteta armastuse ja heakskiidu merre. Sain vaadata enda peale värske pilguga ja nägin, et olen universumi kaunis olevus. Sain aru, et juba ainuüksi tõsiasi, et olen olemas, muutis mind väärtuslikuks olendiks, kellesse tuleb suhtuda õrnusega, mitte arvustavalt.
Ma ei pidanud mitte midagi erilist tegema; olin armastust väärt pelgalt oma olemasolu tõttu, ei midagi rohkemat ega vähemat.
See arusaamine oli üsna üllatav, sest olin alati arvanud, et mul tuleb armastusväärsuse nimel vaeva näha. Uskusin, et mul tuleb olla mingil moel väärtuslik, et hoolitsus kuidagi välja teenida – seega kui taipasin, et see polegi nii, oli see imeline. Mind armastatakse tingimusteta, mitte mingil muul põhjusel kui sellel, et olen lihtsalt olemas.

MULLE SAI SELGEKS, ET ME OLEME kõik seotud. Mitte ainult iga inimene ja elusolend, vaid tundus, et see põimunud ühendumine avardus väljapoole ja haaras universumis endaga kõike – iga inimest, looma, taime, putukat, mäge, merd, elutut objekti ja kosmost. Mõistsin, et kogu universum on elav ja tulvil teadvust, mis hõlmab kõike elavat ja loodust.

Kõik kuulub lõputusse Tervikusse. Olin tihedate sidemetega kõige elavaga lahutamatult ühte mässitud. Me oleme selle ühtsuse tahud – me kõik oleme Üks ja igaüks mõjutab kollektiivset Tervikut.
Teadsin, et Danny elu ja elu eesmärk olid lahutamatult seotud minuga ning kui ma sureksin, siis järgneks tema mulle õige pea. Kuid sain aru, et isegi kui see peaks juhtuma, oleks suuremas plaanis ikka kõik ideaalses korras.

Mõistsin sedagi, et vähk ei olnud mulle karistuseks valede tegude eest, samuti ei olnud tegemist minu tegudest tuleneva halva karmaga, nii nagu olin enne uskunud. Tundus, nagu oleksid igas hetkes lõputud võimalused; ja see, kuhu mina antud ajahetkel olin jõudnud, oli kõigi minu elus tehtud otsuste, valikute ja mõtete haripunkt. Minu paljud hirmud ja minu suur vägi olid leidnud väljenduse selles haiguses.

SEL HETKEL, MIL OTSUSTASIN minna edasi surma poole, teadvustus mulle uus tõetasand.
Avastasin, et kuna olin saanud aru oma tõelisest olemusest ja mõistnud enese võrratust, siis kui otsustan tagasi minna, paraneb mu keha kiiresti – mitte kuude ja nädalatega, vaid päevadega! Teadsin, et kui otsustan oma kehasse naasta, siis ei suuda arstid leida enam jälgegi vähist.

Kuidas on see võimalik? 

Selline ilmutus hämmastas mind ja ma soovisin teada, kuidas.

Just siis sain aru, et minu keha on mu sisemise seisundi peegel. Kui mu sisemine mina tunneb oma suurust ja sidet kõiksusega, siis peegeldab keha seda peagi ja paraneb kiiresti.
Sellisesse seisundisse jõudmiseks oli vaja vaid üht – olla mina ise! Sain aru, et kõik aastad tuleb mul olla vaid mina ise, ilma hukkamõistuta või tundeta, et mul on midagi viga.

Samal ajal mõistsin, et meie olemuse tuum koosneb puhtast armastusest. Me oleme puhas armastus – igaüks meist. Kuidas saakski see teisiti olla, kui me tuleme Tervikust ja pöördume sinna tagasi? Teadsin, et selle mõistmine võtab meilt igaveseks hirmu olla need, kes me tegelikult oleme. Seega – olla armastus tähendab sama, mis olla tõeliselt sina ise!

See minu elu suurim ilmutus oli nagu välgunool. Sain aru, et kui olen armastus, siis piisabki vaid sellest, et olla tõeline mina, ning ma tervendaksin nii ennast kui teisi. Ma ei olnud sellest kunagi varem aru saanud, ometi näis see nii ilmne. Teadsin, et see ongi ainuke tegelik eesmärk elus: olla mina ise, elada oma tõe järgi ja olla armastus.

Justkui mu arusaama kinnituseks tajusin, kuidas minuga suhtlesid isa ja Soni: Nüüd, kui tead tõde selle kohta, kes sa tegelikult oled, mine tagasi ja ela oma elu ilma hirmuta!

Lamasin haiglas koomas, voolikud ninas, suus ja käsivartes, ning kogu selle aja jäi Danny minu kõrvale ja rääkis minuga sosinal, et teaksin – ta on minu juures. Ta palus mul tagasi tulla.
„Meil on veel nii palju asju, mida koos teha, kallis,” kuulsin Danny sosinat. „Palun, palun tule tagasi. Ma ootan sind siin, isegi kui selleks kulub eluaeg.”

Ta püsis terve öö ärkvel, jälgis kõiki monitorinäite mu voodi ümber, ootas ega soovinud maha magada hetke, kui peaksin tegema viimase hingetõmbe, samas soovides, et tuleksin tagasi.

Kallis, kallis Danny. Ma loodan, et sa tead, kui väga ma sind armastan, soovisin Dannyga ühendust võtta. Palun ära muretse minu pärast. Minuga on kõik hästi. Ma tahaksin jagada sinuga kõike seda, mida ma nüüd tean. See keha, mille kätt sa praegu hoiad, ei ole tegelik mina. Me jääme alatiseks kokku ja oleme ühenduses läbi kogu aegruumi. Mitte miski ei saa meid lahutada. Isegi kui ma füüsiliselt suren, ei ole me iial lahus. Kõik on parimas korras just nii, nagu on. Nüüd ma tean seda ja ma tahan, et ka sina seda teaksid.

Siis, kell 4 varahommikul hakkas mu keha äkitselt lämbuma. Ahmisin õhku. Danny sattus paanikasse, sest arvas, et mu viimane hetk on tulnud. Ta vajutas alarmnuppu. Meditsiiniõed kiirustasid kohale ja tõdesid, et ma lämbun tõepoolest ning üks neist kutsus kohale arsti. Mind keerati küljeli ja mulle löödi vastu selga.

Arst jõudis kohale 20 minuti pärast ja ütles Dannyle, et mu kopsud on täis vedelikku, mille kätte ma lämbun. Arst palus tuua õdedel vajalikud riistad pleuradreeni paigaldamiseks.
Talle toodi pika niidiga plastikkotti meenutav ese ning arst sisestas roiete vahelt kopsu dreeni ja tõmbas sealt välja vedelikku, mis hakkas jooksma läbipaistvasse kotikesse. Ta kordas protseduuri kolm või neli korda, kuni kotis oli umbkaudu liiter vedelikku. Siis eemaldas arst dreeni. Ma nägin ikka veel oma keha ja nüüd hingas see kergemini.
Danny oli terve hommiku ja päeva esimese poole jätkuvalt mu voodi kõrval, jälgis aparaatide näite ja hoidis mu kätt.

Vend jõudis Hongkongi pärastlõunal ja helistas lennujaamast mobiiliga kohe Dannyle.

Danny ütles talle: „Ära mine isegi kohvrit ära viima. Tule kohe otse taksoga haiglasse. Me ei tea, kui kauaks teda veel on.” Nii tuligi Anoop oma kohvriga haiglasse.

MU SILMAD HAKKASID VÕBELEDES AVANEMA umbes kl 16 ajal. Nägemine oli väga udune ja sain vaevaliselt aru, et minu kohale kummardunud kuju on Danny. Siis kuulsin tema häält: „Ta on tagasi!”
Tema hääl oli nii õnnelik. See oli 3. veebruari pärastlõuna, umbes 30 tundi pärast seda, kui olin koomasse langenud.

Siis kuulsin venna häält ja tundsin, et püüan talle naeratada.
„Tere, õeke! Tere tulemast tagasi!” ütles Anoop rõõmsalt.
„Sa jõudsid!” hüüatasin. „Ma teadsin, et sa tuled. Ma nägin, kuidas sa olid lennukis siiapoole teel.”
Vend oli veidi hämmingus, kuid jättis mu sõnad tähelepanuta.

Perekond oli lihtsalt õnnelik, et olin teadvusele tulnud. Ka ema oli seal ja võttis naeratades mu käe. Olin segaduses, sest ma ei saanud aru, et olin koomas olnud ega suutnud veel toimuvat täie selgusega tajuda või mõista, et ma polnud enam teises ilmas.
Nägemine muutus tasapisi selgemaks ja ma eristasin pereliikmeid juba paremini. Nägin Anoopi kohvrit tema selja taga seina ääres.

Arst sisenes palatisse ja oli minu ärkamisest üheaegselt üllatunud ja rõõmus. „Tere tulemast tagasi! Me kõik olime teie pärast väga mures!” ütles ta.
„Tere õhtust. Tore teid jälle näha, doktor Chan,” vastasin veidi uimaselt.
„Kuidas te mind ära tundsite?” oli arst ilmselgelt üllatunud.
„Sest ma nägin teid,” ütlesin. „Kas teie pole see arst, kes eemaldas öösel, kui mul oli raske hingata, mu kopsust vedelikku?”
Arst oli nähtavalt segaduses ja vastas: „Jah, aga te olite ju kogu selle aja koomas. Teie silmad olid kinni!” Ta püüdis selle teema sinnapaika jätta ja jätkas: „See on tõepoolest meeldiv üllatus! Ma ei lootnud teid ärkvel näha. Tulin teie pereliikmetele häid uudiseid tooma. Sain äsja teie maksa- ja neerutalituse analüüside tulemused ja need näitavad, et teie elundid hakkavad taas funktsioneerima.”
Ta oli väga rahul.
„Aga ma teadsin, et nad hakkavad uuesti tööle,” ütlesin hämuselt ja olin segaduses.
„Seda ei saanud te teada,” rahustas doktor Chan mind kannatlikult. „See oli ootamatu. Nüüd puhake,” käskis ta ja asutas end minekule.

Pereliikmed naeratasid õnnelikult. Ma polnud neid pikka aega rõõmsatena näinud. Nad tänasid kabinetist lahkuvat arsti heade uudiste eest ülevoolavalt.

Pärast seda, kui doktor Chan oli lahkunud, küsisin Danny käest: „Miks ta nii väga imestas, kui ütlesin, et tundsin ta ära? Ma nägin, mida ta mulle tegi. Kas tema polnudki see arst, kes sulle ütles, et mu organid on üles öelnud ja mul on jäänud elada vaid loetud tunnid?”
„Kuidas sa seda kuulsid?” küsis Danny. „Ta ei öelnud seda siin palatis. Me vestlesime koridoris, paarkümmend meetrit eemal!”
„Ma ei tea, kuidas ma kuulsin. Ja ma ei tea, kuidas, aga teadsin juba enne arsti palatisse tulekut, mida analüüside vastused mu elundite talituse kohta näitavad,” ütlesin.
Kuigi olin veel väga uimane, hakkas ilmnema, et minu sees oli päris kindlasti midagi toimunud.

JÄRGNEVATE PÄEVADE KÄIGUS sain pereliikmetele juba tasapisi rääkida, mis minuga teises ilmas oli juhtunud, ja kirjeldada kõike seda, mis toimus ajal, mil olin koomas.

Suutsin oma hämmingus perekonnale peaaegu sõnasõnaliselt edasi anda vestlusi, mis minu ümber olid toimunud, ning mitte ainult palatis, vaid ka koridoris ja haigla ootetubades.
Kirjeldasin paljusid mulle tehtud protseduure ja tundsin kõigi suureks imestuseks täpselt ära need arstid ja õed, kes protseduure olid teinud.

Jutustasin onkoloogile ja pereliikmetele, kuidas mul oli raske hingata, kuidas hakkasin ühel ööl lämbuma ja kuidas Danny oli vajutanud alarmnuppu. Meenutasin, kuidas meditsiiniõed tulid ja kutsusid kiirkorras kohale arsti, kes tuli otsemaid, samal ajal kui kõik arvasid, et teen peagi viimase hingetõmbe. Kirjeldasin kõigi jahmatuseks selle juhtumi igat pisiasja, kaasa arvatud selle toimumise täpset aega.

Tundsin ära isegi selle meessoost meditsiiniõe, kes oli sattunud paanikasse, kui mind haiglasse toodi. Ütlesin pereliikmetele: „See on see õde, kes ütles, et mu veenid on kõik kokku kuivanud. Ta muudkui rääkis, kuidas mu jäsemed on vaid luu ja nahk, kuidas neilt ei ole võimalik veeni üles leida, et mulle kanüüli panna – õigupoolest kostis tema häälest, et mu veenide otsimisel polegi mõtet!”

Anoop ärritus selle jutu peale ja tunnistas hiljem, et oli pöördunud kõnealuse meditsiiniõe poole ning teda noominud: „Minu õde kuulis iga viimset kui sõna, kui te rääkisite, et ei suuda tema veene üles leida. Ta sai aru, et olete valmis tema suhtes käega lööma.”
„Mul polnud aimugi, et ta kuulis! Ta oli koomas!” oli meditsiiniõde üllatunud ja vapustatud ning vabandas järgnevalt minu ees oma tundetuse pärast.

KAKS PÄEVA PÄRAST SEDA, kui olin koomast ärganud, teatasid arstid, et kuna mu elundid olid imetabasel moel taas töötama hakanud, on märgatavalt vähenenud ka toksiinidest põhjustatud paistetus. Olin äärmiselt positiivne ja optimistlik ning nõudsin, et arstid eemaldaksid sondi, sest olin valmis ise sööma. Üks onkoloogidest vaidles vastu ja väitis, et olen liialt alatoitunud ning mu keha ei omasta veel toitaineid.

Mina aga olin ikkagi kindel, et olen valmis sööma – lõppude lõpuks töötasid mu elundid ju jälle normaalselt. Arst nõustus vastumeelselt. Ta ütles, et kui ma korralikult ei söö, siis pannakse sond kohe tagasi.

Nasogastraalsond oli vist kõige rohkem ebamugavust valmistav seade mu küljes. See oli sisestatud nina kaudu ja kulges mööda hingetoru makku. Selle abil manustati otse seedesüsteemi vedelat valku. Sondi tõttu oli mu kurk kuiv ja nina sügeles ebamugavalt. Soovisin kärsitult sondist vabaneda.

Kui sond oli eemaldatud, arvas arst, et ainsa tahke toiduna on vist kõige parem pakkuda mulle jäätist. Esiteks leevendaks jäätis marrastusi kurgus ja teiseks oleks seda kerge seedida.
Vaatasin Dannyle otsa ja Danny läks kohe tooma minu lemmik-šokolaadijäätist.
Kui teine onkoloog oma tavapärast läbivaatust tegi, ei suutnud ta üllatust varjata. „Teie kasvajad on silmanähtavalt kahanenud – märkimisväärselt – kõigest kolme päevaga!” hüüatas ta uskmatult. „Ja kõigi näärmete turse on vähenenud peaaegu poole võrra!”

Järgmisel päeval eemaldati minu suureks rõõmuks hapnikuvoolik.
Arstid katsetasid mu hingamist ja said aru, et hingan ilma raskusteta, nii et seegi voolik võeti ära. Sain juba voodis istuda, kuigi mu pea pidi toetuma kindlalt patjadele, sest olin siiski liialt nõrk, et pead pikemat aega püsti hoida.

Olin ikka veel kõrgendatud meeleolus. Tahtsin oma perekonnaga rääkida. Eriti hea meel oli mul taas Anoopi näha ja temaga kõigest vahepeal juhtunust rääkida.
Selleks ajaks soovisin juba kuulata oma iPodi ja palusin Dannyt, et ta tooks selle mulle haiglasse. Kuna olin endiselt kõikvõimalike juhtmete ja voolikute küljes kinni ja lisaks sellele oli mu kaelal lahtine haigusekolle, siis ei saanud ma kõrvaklappe pähe panna. Seetõttu ühendas Danny väiksed kõlarid iPodiga ja asetas need mu voodi kõrvale, et saaksin muusikat kuulata.
Kuna olin endiselt eufoorilises seisundis, soovisin jätkuvalt kuulata rõõmsat rütmilist muusikat, kuigi mul polnud lihastes jõudu isegi voodist tõusmiseks, rääkimata tantsimisest. Kuid oma mõtetes hüplesin rõõmsalt ja muusika suurendas mu ekstaasi veelgi. Neil hetkedel ei saanud ma veel täielikult aru, miks ma nii positiivne olen – ma lihtsalt tundsin, et tean midagi.

Olin nagu laps. Tahtsin kuulata muusikat, süüa jäätist ja rääkida juttu oma pereliikmetega, ning ma naersin ja olin õnnelik. Ma ei suutnud veel voodist tõusta ega ringi liikuda, kuid kõik näis täiuslik sellisel moel nagu ei kunagi varem.

Olin ikka veel intensiivravi osakonnas, kuid arstid otsustasid, et mõjun halvasti teistele patsientidele, kes olid tõsiselt haiged! Nende omaksed olid hakanud kaebama muusika, naeru ja jutuvada üle, mis minu voodit eraldava kardina tagant kostis.
„Ma ei tea, mida teiega teha!” ütles doktor Chan, kui ta mind oma hommikuse üldvisiidi ajal vaatama tuli. „Ma isegi ei tea, mida teie haigusloosse tuleks kirjutada. Teie juhtum on tõeliselt tähelepanuväärne!”
Nii viidigi mind haiglas viibimise viiendal päeval tavapalatisse, kus mul oli voli vabalt muusikat kuulata ja naerda nii palju, kui süda ihkas!

AEGLASELT, ÕIGUPOOLEST VÄGA AEGLASELT hakkas mulle kohale jõudma arusaam sellest, mis oli juhtunud.
Sedamööda, kuidas mu teadvus selgines ja ma hakkasin mäletama juhtunud üksikasju, avastasin, et iga väike asi ajab mind nutma. Natuke kurb oli jätta seljataha teispoolsuse uskumatu ilu ja vabadus. Samal ajal olin ikkagi õnnelik ja tänulik, et olin oma perekonnaga uuesti kokku saanud. Nutsin üheaegselt kahetsuse- ja rõõmupisaraid.
Lisaks sellele tundsin kõigiga enneolematut sidet – mitte ainult oma pereliikmetega, vaid ka iga meditsiiniõe, arsti ja sanitariga, kes mu palatisse astusid. Tundsin ülevoolavat armastusepuhangut iga inimese vastu, kes tuli minu heaks midagi tegema või ükskõik millisel moel minu eest hoolitsema.

Sellise kiindumusega polnud ma varem kokku puutunud.

Tundsin, nagu oleksin kõigi nendega väga sügaval tasandil seotud ja teadsin kõike, mida nad tunnevad või mõtlevad, justkui oleks meil olnud üks ja sama teadvus.
Minu voodi oli akna juures ja üsna varsti pärast tavapalatisse üleviimist küsis üks meditsiiniõdedest, kas sooviksin istuli tõusta ja aknast välja vaadata. Sain aru, et ei ole välismaailma tükk aega näinud ja olin nüüd avanevast võimalusest väga õhinas ning ütlesin: „Jah, muidugi!”

Õde upitas mind üles ja samal hetkel, mil sain aknast välja vaadata, valgusid mu silmisse pisarad. Ma ei suutnud nuttu tagasi hoida. Kuni selle hetkeni ei teadnud ma, et haigla oli vaid mõne kvartali kaugusel mu kunagisest lapsepõlvekodust Happy Valleys.
Nagu ma juba varem mainisin, käisin viimastel aastatel vereülekandeid ja muid protseduure tegemas väiksemas kliinikus, mitte selles suures haiglas. Päeval, mil langesin koomasse, sattusin sealsesse haiglasse esimest korda.

Seal ma siis olin ja mulle avanes aknast peaaegu sama pilt mis lapsepõlveski. Nägin haigla ees hobuste hipodroomi ja trammiliini, mida mööda olime Ah Fongiga sõitnud! Kui ma neid lapsepõlvepildikesi pisarais pilguga vaatasin, tundsin, nagu oleks üks ring täis saanud.
Oh, mu jumal, ma ei suuda seda uskuda, mõtlesin imestusega.
Vaata, seal on trammid, park, minu lapsepõlveaegsed majad. Milline sõnum – mulle on antud teine võimalus! Ma võin alustada puhta lehena.

Kuigi vaade aknast ja maastik olid mulle tuttavad, nägin kõike justkui uue pilguga. Kõik tundus nii värske, selge ja ilus, nagu vaataksin seda päris esimest korda. Värvid olid erksamad kui kunagi varem ja ma märkasin igat pisiasja justkui esmakordselt. Vaatasin lähedal olevaid ehitisi. Üks neist oli see madal maja, kus ma üles kasvasin. Otse üle tee oli park, kus väiksena käisin. Trammid ja autod veeresid mööda ning koertega jalutajad ja jalakäijad kiirustasid asjatoimetustele.

Nägin kõike uue pilguga, nagu oleksin uuesti laps. Vaade aknast ei saanud olla enam tavalisem, ometi oli see parim vaade, mis avanes mulle üle pika aja... võib-olla alles esimest korda.

Anita Moorjani "Minu imelise tervenemise lugu", kirjastus Pilgrim 2014