US Openi võitja Novak Djokovici gluteenitalumatuse avastas juhuslikult perekonnasõber


Novak Djokovic
Novak DjokovicFoto: Ben Stansall, AFP/Scanpix

Äsja US Openi tenniseturniiri võitnud Novak Djokovic kannatas aastaid gluteenitalumatuse all, kusjuures ta ise ei teadnud, mis tema olemise raskeks teeb. Ta treenis viis tundi päevas, aga ikka juhtus, et murdus keset tähtsat mängu. Kahtlustati, et tal on astma. Täiesti juhuslikult nägi telerist ühte tema ärakukkumismängu Serbiast pärit toitumisteadlane doktor Igor Cetojevic ja taipas, et viga pole astmas, vaid toitumises. "Minule mõjus gluteenivaba toitumine nii, nagu oleks keegi minu pealt raske vatiteki ära tõstnud," ütles Djokovic hiljem.

„Doktor Cetojevic teadis, et see pole astma,“ kirjeldab Djokovic raamatus „Võitja serv“,. Viga oli muus. Tema arvates oli asi toitumises. Kui veelgi täpsemalt öelda, siis tema arvates tulenesid mu hingamisraskused tasakaalu puudumisest seedeelundkonnas, mille tagajärjel kogunesid mu sooltesse mürkained. See oli pagana vägev diagnoos 14 000 kilomeetri kauguselt.“

Kaks kaasmaalast said kokku ja edasi kirjutab Djokovic:

„SEE ON TEST, mis aitab meil kindlaks teha, kas sinu keha on teatud toiduainete suhtes tundlik,“ ütles doktor Cetojevic mulle. Me polnud ei haiglas, laboratooriumis ega arstikabinetis. Ta ei võtnud vereproovi. Seal polnud skaneerimisaparaate ega suuri hirmuäratavaid meditsiiniseadmeid.
Oli 2010. aasta juuli, Horvaatias toimus turniir ja doktor Cetojevic selgitas mulle, et tal on oma arvamus selle kohta, miks ma nii palju kordi olin kokku varisenud, ja kuidas ma saaksin oma menüü, keha ja elu paremaks muuta. Ta palus mul teha midagi kummalist.

Seotud lood:

Ta palus, et paneksin vasaku käe kõhu peale ja sirutaksin parema käe sirgelt küljele.
„Ma tahan, et sa sellele survele vastu surud,“ ütles ta ja surus mu paremat kätt alla. Mõne hetke pärast ta peatus. „Nii, selliselt peaks su keha end tundma,“ ütles ta. Seejärel andis ta mulle ühe saiaviilu. Kas ma peaksin selle ära sööma? „Ei,“ naeris Cetojevic, „hoia seda vastu kõhtu ja siruta parem käsi jälle välja.“ Uuesti surus ta mu paremat kätt alla ja selgitas, et selline algeline test näitab, kas mul on või ei ole tundlikkus gluteeni, selle nisus, odras, rukkis ja teistes üldlevinud teraviljades sisalduva valgu suhtes.
See paistis hullumeelsusena.

Loe veel

Ja ometi tundsin ma suurt vahet. Sai vastu kõhtu seistes pidin ma vaeva nägema, et käsi doktor Cetojevici vajutamise peale alla ei vajuks. Seda oli palju raskem teha. (Autori märkus: seda nimetatakse kinesioloogiliseks käsivarre testiks ja see on olnud looduslike ravimeetodite üheks diagnostikavahendiks. Meetodit käsitletakse põhjalikult David R. Hawkinsi raamatus „Power Versus Force: The Hidden Determinants of Human Behavior“.)

„See on märk sellest, et sinu keha lükkab saia tagasi,“ ütles doktor Cetojevic. Ma polnud kunagi kuulnud terminit gluteenitalumatus, kuid ma olin juba teinud esimesi samme, et teada saada, kui suurt rolli toitumine minu elus mängis; kui palju minu traditsioonilisest nisul põhinevast toidulauast oli osutunud takistavaks teguriks ja kui palju olenes minust enesest, et midagi muutuks.

(Muide, olen avastanud, et selle katsega saab seltskonnas päris palju elevust tekitada. Paluge, et keegi võtaks sisse sama asendi – parem käsi küljele välja sirutatud, vasak käsi kõhu peal –, ja katsetage tema tugevust, surudes kätt alla. Seejärel paluge sellel inimesel panna mobiiltelefon vastu kõhtu ja korrake katset. Mobiiltelefonist eenduv kiirgus põhjustab kehas negatiivse reaktsiooni ja seenõrgestab käe vastupidavust – täpselt nii nagu toidutalumatuski.
See avab teie silmad… ja paneb teid mõtlema, kas tasub ikka mobiili taskus kanda.)

Siis selgitas doktor Cetojevic mulle, et tundlikkuse tuvastamiseks teatud toiduainete suhtes on olemas ka teaduslikumaid ja täpsemaid viise. Kõige õigemate tulemustega on ensüüm-immuunsorbtsiooni analüüs (ELISA test). Seda tehakse vereproovi alusel, mida kasutatakse alates narkotestidest, malaaria ja HIV-i diagnoosimisest kuni toidutalumatuse kindlakstegemiseni.

ELISA test võib anda väga spetsiifilist teavet selle kohta, milliste toiduainete suhtes on meie keha ülitundlik. Kõige levinum on ülitundlikkus gluteeni, piimatoodete, muna, sealiha, soja ja pähklite vastu. Mõnel inimesel esineb ebatavalist ülitundlikkust või ootamatuid tundlikkuse tekitajate kombinatsioone. Näiteks mu treeneril Miljan Amanovicil tuvastati ülitundlikkus ananassi ja munavalge suhtes. Aga kui on juba teada, mille vastu keha protestib, siis saab teha suuri muudatusi peaaegu ilma pingutuseta. (Miljan võttis paari nädalaga viis kilo kaalust alla ainuüksi nende kahe toiduaine väljajätmisega menüüst.)
Kui ma oma vereproovi tulemused kätte sain, oli see šokeeriv: olin ülitundlik nisu ja piimatoodete ning mõõdukalt tundlik tomatite suhtes.
„Kui sa tahad, et su keha reageeriks nii, nagu sina soovid, siis pead lõpetama leiva ja saia söömise,“ rääkis Cetojevic. „Ära söö enam juustu. Ja söö vähem tomateid.“
„Aga doktor,“ vastasin, „mu vanemad peavad pitsakohvikut!“

Loobumine leivast ja saiast


Kasvasin üles Serbias – minu kodumaa sai selle nime pärast eraldumist Jugoslaaviast – ja me sõime väga traditsiooniliselt. Serbia toidud on rasked: palju piimatooteid, rohkelt liha ja eriti palju leiba-saia. Leib ja sai on Serbia traditsioonide oluline osa: cesnica’st (serbia keeles „sai“) küpsetatakse jõulude ajal selliseid hommikusööke nagu näiteks kifli (sarvesaiad) ja pogacice (koogikesed). Sõja ajal tähendasid leib-sai aga sõna otseses mõttes elu, sest tuli ette aegu, mil peale selle polnudki midagi süüa. Ma tean, mida see tähendab, kui sul on viieliikmeline perekond, aga sa pead hakkama saama vaid kümne euroga: siis kuumutatakse õli, lisatakse suhkrut ja jahu – kõige odavamaid aineid – ning tehakse saia. Ühe kilogrammise saia saab kuidagi kolme-nelja päeva peale ära jagada. Kuigi minu pere ei pidanud kunagi tõelist nälga nägema, elasime pikka aega oludes, kus meid varustati elektri ja veega vaid tund või paar päevas. Sai hoidis meid elus.
Leib ja sai olid alati laual ka siis, kui ajad olid paremad. Kuna Serbia asub Itaalia lähedal, on meie köök saanud tugevaid mõjutusi sealsest köögist, nii et kui me ei söönud saia, siis sõime pastat ja pitsat, meie peres just pitsat. Djokovici pitsakohvik oli meie pere peamine sissetulekuallikas suurema osa minu lapsepõlvest ja loomulikult oli see pitsakohvik minu tennisemängu alguspäevil selleks kindluseks, kust minu rännaks algas.
Teisisõnu, teile võivad ju meeldida nisu, rukis ja teised teraviljad, mida kasutatakse traditsiooniliselt leiva-saia, pasta ja küpsetiste valmistamiseks. Aga uskuge mind – mulle meeldisid need veel rohkem.

Väga võimalik, et kuna ma tarbisin leiba ja saia ning piimatooteid lapsepõlves nii palju, muutuski mu keha nende suhtes tundlikuks. Noores eas suudab keha hakkama saada paljude proovikividega, mis me talle ette veeretame. Ühest küljest on see õnnistus, teisalt aga ka needus. Kui sa oled noor ja tugev, siis jaksad pidada võitlust halva toidu ja stressiga, ilma et see sind eriliselt haigeks teeks või kurnaks. Aga kui jääda vanemaks saades samade toitumisharjumuste ja eluviisi juurde, hakkavad probleemid endast peagi märku andma. Me peame tegema muudatusi oma söömise viisis. Need pole sugugi rasked. Tasu selle eest on aga hämmatavalt hea.

----------------------

Sellel imelikul ja šokeerival hetkel, mil mu käsivars tema surumisele hästi vastu ei pidanud, taipasin, et see sai, mida vastu kõhtu hoidsin, oli nagu krüptoon. Otsustasin, et pean midagi muutma.
Aga mõte loobuda leivast-saiast ja teistest gluteeni sisaldavatest toitudest – kõigest sellest, mis oli mulle nii väga meeltmööda, minu ja mu pere elu ning meie kultuuri lahutamatu osa – oli hirmutav. Siis aga selgitas doktor Cetojevic, et ma ei pea andma tõotust saiast igaveseks loobuda.
Nagu öeldakse: igavik on väga pikk aeg.
„Kaks nädalat,“ ütles ta. „Proovi neid mitte tarbida 14 päeva ja siis helista mulle.“
Alguses oli see raske. Igatsesin väga saia lohutavat pehmust. Igatsesin pitsapõhja krõbedust, magusaid sarvesaiu ja kõiki neid toite, mis sisaldavad nisu – toite, millest ma varem polnud mõelnudki.

Umbes nädal aega tundsin nende järele suurt isu, kuid samas keskendusin iga päev ikkagi sellele, et plaanist kinni pidada. Mu pereliikmed ja sõbrad toetasid mind õnneks selles ettevõtmises, isegi kui nad pidasid seda hullumeelsuseks. Kuid päevade edenedes hakkas minu enesetunne muutuma. Tundsin end kergemana ja energilisemana. Äkitselt oli kadunud öine ninakinnisus, millega ma olin viimased 15 aastat elanud. Esimese nädala lõpus ei olnud mul enam isu sarvesaiade, koogikeste ja saia järele – eluaegne isu oleks justkui imeväel kadunud. Järgmisel nädalal ärkasin igal hommikul üles tundega, nagu selle öö uni oleks olnud parim mu senises elus. Ma hakkasin sellesse uskuma.

Ja siis soovitas doktor Cetojevic mul ühe soolakringli ära süüa. Ta selgitas, et see on test. Jäta mingi toiduaine menüüst kaheks nädalaks välja ja siis söö seda ning jälgi, mis juhtub. Tähelepanuväärne on see, et kui ma gluteeni tagasi oma menüüsse lülitasin, ärkasin järgmisel hommikul üles tundega, justkui oleksin kogu öö viskit trimbanud! Olin uimane ja ei suutnud end kuidagi voodist välja ajada, täpselt nii, nagu oli mu teismeliseaastatel. Mu pea käis ringi. Ninakinnisus oli tagasi. Mul oli ärgates tunne, et mul on pohmell.
„See ongi tõestus,“ ütles doktor. „Nõnda annab keha sulle märku sellest, mille vastu ta on ülitundlik.“

Tol hetkel andsin tõotuse, et kui mu keha mulle midagi ütleb, siis võtan seda alati kuulda.
Minu soovitus on järgmine: alustage sellest, et hakkate sööma teistsugust toitu.
Tulebki lihtsalt üritada. Minu meelest pole kõige hullem kaotus mitte see, et sa kukud läbi, vaid see, et sa ei proovigi üldse.

-----------------------

Gluteeni kohta teatakse praegu palju rohkem kui veel mõni aasta tagasi ning miljonid inimesed on tänu neile teadmistele tervemad. Gluteen on valk, mida leidub sellistes teraviljades nagu nisu, rukis ja oder. Just ingliskeelne glue (e k „liim“) on see, mis muudab saia nätskeks; ilma gluteenita poleks võimalik keerutada õhus pitsapõhja ega rullida pirukatainast. Kõigis nisutoodetes on gluteeni, isegi tervislikes täisteratoodetes.

Gluteeni eemaldamine menüüst võib kaasa tuua kiire kaalulanguse, anda rohkem energiat, teha isegi lõpu allergiatele ja teistele immuunsüsteemi reaktsioonidele. Aga gluteenist loobumine ei tähenda ainult paremat füüsilist enesetunnet. Tol päeval Austraalia lahtistel meistrivõistlustel ei tõstnud mässu mitte ainult minu keha, vaid ka aju. Ma ei suutnud kontrollida oma keskendumisvõimet ega emotsioone. Ja see on minu uue menüü varjatud kingitus: ma mõtlen ja tunnen selgemalt ja positiivsemalt.

-----------------------

Oletame, et te katsetate gluteenivaba menüüd kaks nädalat. Mida siis oodata? Olenevalt sellest, kui suurt rolli nisu teie toidulaual mängib – ja pidage meeles, et inimene saab keskmiselt 20% kaloritest nisust – , võite kogeda teatud võõrutusnähte. Nendega tuleb kahe nädala jooksul hakkama saada: ärge minge supermarketisse ja ärge ahmige sisse kaneelisaiakeste lõhna. Nii te ainult piinaksite ennast. Planeerige toidukorrad paar päeva ette, nii et näljatunne ei ajaks teid meeleheitlikult kätt võileiva järele sirutama. Uskuge mind: autasu tuleb kiiresti ja isud kaovad. Minule mõjus gluteenivaba toitumine nii, nagu oleks keegi minu pealt raske vatiteki ära tõstnud. Mu kehakaal langes. Mu enesetunne ja samm muutusid hoopis kergemaks. Mu mõistus oli selgem. Kahe nädala möödudes ei soovinud ma enam vana menüü juurde naasta. Mõnikord satub juhuslikult teie menüüsse gluteeni sisaldavaid toite ja siis te näete, et teie keha on hakanud neist toitudest tegelikult loobuma. Teid võib vallata uimasus, pearinglus ja hommikune väsimus – kõik pohmelli tunnused.
Nii annab keha teada, et neid toite ta enam ei soovi ega vaja. Kuulake oma keha.

Novak Djokovic „Võitja serv“, kirjastus Pilgrim

https://pilgrim.ee/autorid/novak-djokovic/voitja-serv.html?___store=default&___from_store=en

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare