Tsaar Nikolai II perekonna viimased elunädalad „eriotstarbega majas“
Kukutatud tsaar Nikolai II perekond veetis viimased elunädalad Jekaterinburgis Ipatjevi majas, mida neid vangis hoidvad bolševikud kutsusid „eriotstarbega majaks”.
Briti ajaloolase Helen Rappaporti raamat „Neli õde” näitab tsaariperekonna je eelkõige nende tütarde, nelja suurvürstinna rõõme, ebakindlust ja valu keiserliku Venemaa viimsete päevade taustal. Oma raamatus tugineb Rappaport varem avaldamata kirjadele, päevikutele ja mälestustele. Goodreads.com lugejad valisid selle 2014. aasta parimaks ajalooraamatuks.
Sellel maikuu lõpu hommikul, kui lapsed Tobolskist Ipatjevi majja saabusid, oli Jekaterinburgis lumi maas. Nikolaid ja Aleksandrat hoiatati nende tulekust vaid mõni tund ette ja hoolimata taaskohtumise rõõmust tarvitses neil vaid laste nägusid näha teadmaks, et „vaesekesed olid pidanud oma kolmepäevasel reisil palju vaimseid kannatusi üle elama”.
Pärast neljanädalast valusat ja ebakindlat lahusolekut oli neljal õel ääretult suur rõõm jälle koos olla. Nende välivoodid olid veel Tobolskist järele saatmata, aga nad magasid õnnelikult oma uues toas mantlite ja patjade kuhjatise otsas põrandal kuni nende kohalejõudmiseni. Kuid nende taaskohtumisrõõmu rikkus peagi see, kui Aleksei oma vanemate suureks meelehärmiks libastus ja jala ära lõi. Nikolai ja Aleksandra panid ta oma tuppa voodisse, kus ta mitu päeva valudes lebas. Alles 5. juulil suutis ta koos teistega õue, aeda minna.
Ipatjevi maja, mida nende bolševikest vangishoidjad kurjakuulutavalt „eriotstarbega majaks” nimetasid, ümbritses kaks hiiglasuurt puidust pihtaeda. Aiad olid nii kõrged, et majast õue vaadates ei näinud Romanovid isegi puude latvasid. Seegi väike osa sinitaevast, mis oli perekonna akendest näha, kadus, kui neid maikuu keskel lubjaga üle võõbati, nii et kõik näis väljas otsekui uduloori mähkunud.
Esimese korruse toad, kuhu Romanovid majutati, olid hirmus kitsad ja umbsed. Sest see polnud mingi kodu, vaid vangla, ja kõigile oli enam kui selge, et nad peavad siin alluma rangele režiimile, mis on sootuks erinev Tobolski või Aleksandri palee oludest. Relvastatud valvurid olid igal pool: tänaval, sees- ja väljaspool maja ümbritsevaid pihtaedu, katusel, aias. Valvurid istusid ka kuulipildujapesades, mis paiknesid keldris, katusekambris, aias ja isegi teisel pool teed oleva Voznessenski katedraali kellatornis. Romanovite vangishoidmise eest vastutava bolševike sõjakomissari Filipp Gološtšekini teadaanne ajalehes Uralskaja Žizn oli teinud ametliku suhtumise karmistumise endisesse keisriperesse vägagi selgeks:
Kõiki arreteerituid käsitletakse pantvangidena ja igasuguse kontrrevolutsioonilise tegevuse üritamisele linnas järgneb pantvangide viivitamatu hukkamine.
Tobolskis olid päevad olnud küllalt üksluised, kuid Jekaterinburgis aeglustus elutempo talumatut tülpimust tekitavaks. Ei toodud ajalehti ega kirju. Üksainus pakike munade, kohvi ja šokolaadiga oli saabunud 16. mail suurvürstinna Ellalt, aga nüüd oli ka tema vangis – 153 kilomeetrit põhja pool asuvas Alapajevskis. Et kirju ei lubatud saata ega vastu võtta, jäid tüdrukud ilma sellest ühest asjast, mis oli neile kogu aeg jõudu andnud – kontaktist oma sõpradega. Külastajad olid muidugi ka keelatud. Keiserlik pere oli ära lõigatud, nad ei kuulnud „uudiseid kellegi kohta”, nagu Aleksandra oma päevikusse märkis.
Igasugune vabaõhutegevus Jekaterinburgis piirdus olemisega mõne jändriku puuga armetus aiakeses, mis oli veelgi väiksem kui Tobolskis. Aga nii nagu ikka kasutasid Nikolai ja tüdrukud maksimaalselt ära iga võimalust pääseda õue kahel lühikesel selleks ettenähtud igapäevasel ringiliikumisajal, ja mõnikord kiikusid tüdrukud paari võrkkiigega, mille valvurid neile puude vahele üles riputasid. Kui Aleksei oli piisavalt terve, kanti ta õue – sageli tegi seda Maria –, et istuda ema ratastoolis. Kuid neil puhkepausidel jäi üks õdedest alati tuppa mamma juurde, kes kahekümne ja kolmekümne kraadi vahele kerkiva õhusoojaga harva oma nina õue pistis. Ent isegi neist põgusatest suvehetkedest piisas, nagu Nikolai märkis, et nad tunneksid „linna kõigist aedadest” hoovavat imelist lillelõhna, millest õhk oli raske, isegi kui nad neid pihtaia tagant ei näinud. Ühe nende toa väikese akna lahtipitseerimine 10. juunil, et pisut värsket õhku sisse lasta, oli tõsine järeleandmine nende muidu rangelt reglementeeritud elu tuimas monotoonsuses. Seda monotoonsust katkestasid valvuritepoolsed regulaarsed alandamised, nagu näiteks nende asjade läbiotsimised, raha konfiskeerimine ning püüded võtta Aleksandra ja tüdrukute randmeilt ära isegi nende kuldkäevõrud. Tatjana ja Maria palve, et neilt konfiskeeritud fotoaparaadid neile tagasi antaks ja nad ennast vähemalt pildistamisega lõbustada saaksid, lükati samuti tagasi.
Juunikuus olid mitmed Romanovite pere sünnipäevad, alates Aleksandra 46. sünnipäevast 6. juunil. See möödus tähistamata, sest Nikolai oli valusate hemorroididega voodis ja ka Aleksei viibis suurema osa päevast toas, kuigi ilm oli ilus. Tatjana 21. sünnipäev järgnes 11. juunil, aga säärasesse tähtsasse vanusesse jõudmise kohta oli see väga tagasihoidlik päev, mille kõige pidulikumaks hetkeks oli Haritonovi valmistatud kompoti söömine lõunal. Kingitusi muidugi ei olnud. Tatjana veetis selle päeva lugedes emale ette katkendeid Aleksandra lemmikraamatust, õigeusu preestri Grigori Djatšenko kirjutatud teosest „Lühikeste jutluste täielik aastaring aasta igaks päevaks”. Hiljem mängis ta Alekseiga kaarte ja luges talle ette ning enne magamaminekut nautis õdede kõigi taskurätikute pesemise proosalist uudsust.
Anastassia seitsmeteistkümnes sünnipäev 18. juunil oli väga palav päev, aga pidu taas ei peetud ja tüdrukud veetsid aega, omandades Haritonovi juures oma järjekordset praktilist oskust – kuidas tainast sõtkuda, rullida ja leiba küpsetada. Varsti abistasid nad teda köögis üha enam ja enam, püüdes üle saada rusuvast igavustundest. Ent toas oli talumatult vähe õhku ja isegi Aleksandra eelistas olla õues, kui ta tervis seda lubas. Õhtud kulusid nüüd lõputule besiigimängimisele ja väheste neile jäänud raamatute ülelugemisele. Näib, et Tatjana hooleks jäi lõviosa ema ja Aleksei järele vaatamisest; tema põetamisoskusi vajati ka siis, kui doktor Botkinit tabas äge neeruvaluhoog ja Tatjana tegi talle oma pere hinnalisest morfiinitagavarast süsti. Olga oli nüüd kohutavalt kõhn ja kahvatu ning ta oli Jekaterinburgis veelgi kinnisemaks ja mornimaks muutunud. Üks valvureist, Aleksei Kabanov, meenutas tema silmaga nähtavat õnnetuolemist, kuidas ta vaevalt rääkis kellegagi ega „suhelnud ka teiste oma pere liikmetega, välja arvatud isaga” – kellega ta puhkehetkedel aias alati käsikäes kõndis. Aga ta ei veetnud seal nii palju aega nagu tema kolm õde, kes Kabanovile näisid kõik olevat palju rõõmsamad ja elavamad, nii et nad sageli hakkasid laulma rahvalaule, kui nad koertega ringi kõndisid. Maria, kes oli nii tugev ja stoiline, näis endiselt olevat kõige ümaram ja muretum, „„kannatuste läbi ülendatud tagasihoidlikkuse” kehastus”, nagu üks valvur meenutas, vihjates Tjuttševi poeemile. Esmalt olid õed nii nagu Tobolskiski olnud innukad oma vangistajatega suhtlema, küsisid neilt nende elu ja perekonna kohta ja näitasid neile oma fotoalbumeid. Neil on kohutavalt igav, rääkisid nad neile: „Me olime Tobolskis palju õnnelikumad.” Kuid uue ja nõudliku komandandi Jakov Jurovski saabumine tegi säärase sõbrustamise jätkamisele järsu lõpu.
Ilm oli päris „troopiline”, nagu märkis Nikolai Maria 19. sünnipäeval 27. juunil. Neli päeva enne seda oli Romanovitele tröösti pakkunud „tõelise obednitsa ja õhtupalvuse suur õnnistus” – kui majja oli lubatud preester ja diakon, kes viisid läbi Romanovite perekonna esimese jumalateenistuse alates 2. juunist. Need kaks olid osa käputäiest inimestest, kes neid uutes ja väga kitsastes elutingimustes nägid. Need, kes väljastpoolt sisse üritasid vaadata, võisid vaid aimata, mida oli Venemaa endine keiserlik perekond pidanud taluma oma bolševikest vangistajate meelevallas.
Perekond Romanovite vangistuse viimasel kaheksal nädalal tulid paljud inimesed – uudishimulikud, vargsi hiilijad ja hulljulged – ning isegi kuninglikust soost sugulased, nagu näiteks kartmatu vürstinna Jelena, Ipatjevi maja juurde Voznessenski prospektile, et üritada neid näha. Aga sinna ei lubatud kedagi peale doktor Derevenko, kes peatus linnas ja kel lubati tulla Alekseid ravima ja tema paistes jalale lahast panema.
Kohalikud lapsed olid palju seiklushimulisemad. Sageli tulid nad pihtaia lähedale ja proovisid selle vahelt sisse piiluda. Ühel päikesepaistelisel hommikul varsti pärast Romanovite saabumist tuli 9-aastane Anatoli Portnov läheduses asuvast Voznessenski katedraalist pärast hommikust jumalateenistust välja ja jooksis üle tee, et lähemalt vaadata. Ta leidis aiateivaste vahelt augu, piilus sisse ja seal, otse enda ees – nii ta hiljem väitis –, nägi ta tsaar Nikolaid „hoovis ringi jalutamas”. Peagi aga tuli tunnimees joostes tema juurde, „kahmas tal pikema jututa natist kinni ja käskis oma teed minna”.
Isa Ivan Storožev oli üks viimaseid inimesi väljastpoolt, kes keiserlikku perekonda elusana nägi, kui ta pühapäeval, 14. juulil kell 10.30 Ipatjevi majas jumalateenistuse läbi viis. Maja valvurid olid sellel hommikul juba varakult tema uksele prõmminud. Isa Storožev arvas, et nad olid talle järele tulnud, aga ei, nad tahtsid, et ta tuleks naabermajja ja korraldaks Romanovitele jumalateenistuse. „Pidage ainult rangelt kinni jumalateenistuse sisust,” hoiatasid nad. „Me ei usu nüüd enam Jumalasse, aga meil on meeles, mida endast kujutab jumalateenistus, matusetalitus. Niisiis ei midagi muud kui teenistus. Ärge püüdke suhelda ega midagi muud säärast, muidu me laseme.”
Roninud trepist üles ja möödunud turritavate relvadega valvuritest, leidis Storožev eest elutoas koos istuva keiserliku perekonna, laua, mille Aleksandra oli jumalateenistuseks spetsiaalselt ette valmistanud ja millel ilutses nende kõige armsam Kõigepühama Jumalaema ikoon. Tüdrukud olid lihtsalt rõivastatud mustadesse seelikutesse ja valgetesse pluusidesse; nende juuksed, pani ta tähele, olid üsna palju kasvanud tema viimasest külaskäigust 2. juunil ning ulatusid nüüd õlgadeni.
Jumalateenistusel oli kogu perekond tundunud Storoževile olevat vaimus väga rusutud – nende juures oli näha kohutavat kurnatust, mis üsna selgelt erines eelmisest külastuskorrast, kui nad kõik olid olnud hingestatud ja tuliselt palvetanud. Preester lahkus nähtust üdini vapustatuna. Kui diakon Buimirov oli laulnud vene õigeusu palvet lahkunute eest „Rahus pühade juures” , siis olid kõik Romanovid põlvili langenud – mis polnud sugugi tavaline. Ta märkis, et see näis neile vaimulikult suurt tröösti pakkuvat, ehkki nad seekord polnud liturgiale vastamisega ühinenud, nagu nad tavaliselt oleksid teinud. Teenistuse lõpus olid nad kõik tulnud risti suudlema, ning Nikolai ja Aleksandra olid võtnud osa armulaua sakramendist. Kui Storožev lahkudes neist möödus, sosistasid tüdrukud talle vaikselt tänusõnu. „Sellest, kuidas nad ennast ülal pidasid, teadsin ma,” meenutas isa Storožev hiljem, „et midagi hirmsat ja ähvardavat oli juba keiserliku perekonna kohale kerkinud.”
Järgmisel hommikul, kui neli naist, kelle oli saatnud kõlava nimega professionaalsete toatüdrukute ühendus, tulid Ipatjevi majja põrandaid pesema, näisid Romanovid olevat oma sisemise tasakaalu tagasi saanud. Võib-olla parandas nende meeleolu üksnes nende naiste, välismaailmast pärit harilike inimeste kohalolu. Romanovid näisid tundvat end vabalt, olid kõik elutuppa kogunenud ja naeratasid, kui naised sisse astusid. Neil oli rangelt keelatud nendega rääkida, aga pilkude ja naeratuste vahetamisest oli selge, et neli õde soovisid vägagi meelsasti aidata naistel liigutada oma toa voodeid; nad oleksid aidanud neil ka põrandaid pesta, kui oleksid tohtinud. Üks naistest, Jevdokia Semjonova, meenutas nende armsat, sõbralikku käitumist ja kuidas „iga õrn pilk oli kingitus”. Ehkki Jurovski oli käskinud, et tüdrukute toa uks tuleb lahti hoida, õnnestus neil summutatud hääli vestelda naistega sellal, kui nad tööd tegid, ja kui komandant oli seljaga nende poole, näitas Anastassia talle omase lugupidamatusega mehele pikka nina. Nad rääkisid naistele, kui väga nad tunnevad puudust füüsilisest tööst, ehkki Olga tervis oli põdur ja ta ei suutnudki palju teha. Maria aga oli sama tarmukas nagu alati. „Me teeksime kõige pingutavamat tööd suurima heameelega; nõude pesemisest ei ole meile küllalt,” ütlesid nad. Naisi liigutas väga, kuidas tüdrukud vaikselt leppisid oma olukorraga, ja avaldasid lootust, et nad ei pea sääraseid kannatusi enam väga kaua taluma. Nad tänasid naisi. Jah, neil oli ikka veel lootust, ütlesid nad. Nende lahketes silmades oli ikka veel sära.
Kui naised olid lõuna paiku lahkunud, naasid Romanovid oma vaikse argirutiini juurde – lugesid, mängisid kaarte, jalutasid ikka üht ja sama väikest, tolmust ringi aias. Kuid kolmapäeva, 17. juuli varahommikul äratasid vangistajad nad ootamatult üles ja käskisid riietuda. Kuna neile öeldi, et nad viiakse kaitseks linnas valitsevate rahutuste ja kahuritule eest keldrisse varjule, kuuletusid nad küsimusi esitamata. Korrapärases rivis kõndisid Nikolai, Aleksandra ja nende viis last, doktor Botkin ja Romanovite kolm ustavat teenrit – Demidova, Trupp ja Haritonov – vaikselt oma korteri puittrepist alla, üle hoovi ja alla räpasesse keldriruumi. Nende minekuga ei kaasnenud mingeid „pisaraid, nuukseid ega küsimusi”.
Samal hommikul hiljem, meenutas nooruke Vladimir Storožev: „Ma lamasin lohet lennutades katusel, kui isa mu alla kutsus ja ütles, et nad olid maha lastud. Oli 17. juuli, ma mäletan, ja väga palav.”
Peaaegu kuu aega hiljem, 16. augustil, tuli tagasi Petrogradi üks viimastest postkaartidest, mille Olga oli paastuaja esimesel nädalal saatnud ühele sõbrale Kiievisse ja mis nii nagu paljud muud nelja õe kirjad iial kohale ei läinud, ja sellel oli ametlik pitser: „Saadetud tagasi sõjaolukorra tõttu.”
Helen Rappaport „Neli õde. Suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud“, kirjastus Varrak
