Rasputini jaoks oli tervendamine lihtsalt usu ja palveväe küsimus. Ning need kaks kristlase sõjavarustuse suurt relva – usk ja palve – olid ka Aleksandra elukreedo aluseks. Ta nimetas teda Grigoriks – „meie sõbraks” – ja nägi temas mitte pelgalt oma poja päästjat, vaid midagi enamat – pühameest ja prohvetit. Keisrinnat puudutas sügavalt tema kristlik tarkus ja tema sõnumi lihtsus: „Inimene peab elama selleks, et kiita Jumalat … mitte midagi paluma, kõik andma.” Ta oli inimene lihtrahva hulgast, tõeline mužik, väärt ühenduskanal keisripaari – batjuška ja matuška – ning vene rahva vahel. Ajal, mil nad kõikjal enda ümber ohtusid nägid, tundsid Nikolai ja Aleksandra viimaks, et olid kohanud inimest, keda nad võivad tõeliselt usaldada.

Grigori Rasputin

Rasputini ihara loomuse suhtes neil illusioone polnud. Linn kobrutas kuulujuttudest tema kohta ning oma lootuse sellele mehele panemine võis põhjustada skandaali. Seda silmas pidades andis Aleksandra ülesande Nikolai Sablinile, kes oli üks tema ja Nikolai kõige usaldatumaid sõpru, käia Peterburis Rasputini juures ja rohkem välja uurida. Sablin ei teadnud Rasputinist midagi, vaid läks teda vaatama, saateks vaid keisrinna sõnad, et tegemist on „väga vaga ja targa” mehega, „tõelise vene talupojaga”. Rasputini välimus äratas temas vastumeelsust ja tema käitumisviis tundus heidutav. Ent Rasputin rääkis Sabliniga väga elavalt keisriperest, usust ja Jumalast, ja nagu kõik teisedki pidi Sablin tunnistama, et Rasputini heledates, sügaval asetsevates silmades oli midagi vastupandamatut. Ta adus, et Rasputin ihkab väga võita keiserliku perekonna poolehoidu – sest päris kindlasti oli ta juba oma auliste sidemetega kiidelnud. Sablin soovitas, et ta kunagi tsaarilt audientsi ei paluks, mispeale Rasputin oli porisenud: „Kui neil on mind vaja, et ma tsareevitši pärast palvetaksin, siis nad kutsuvad mind – ja kui mitte, siis mitte!”

Pärast mitut kokkusaamist Rasputiniga polnud Sablinil muud võimalust kui tunnistada tsaarinnale, et talle oli jäänud negatiivne mulje. Aleksandra keeldus säärase arvamusega nõustumast. „Te ei suuda teda mõista, sest te olete sellistest inimestest nii kaugel,” oli ta kangekaelselt vastanud, „aga isegi kui teie arvamus on õige, siis on see Jumala tahtmine, et see on nõnda.”
Tema seisukohast oli Jumala tahe olnud, et nad kohtuksid Grigoriga, nii nagu Jumal oli ka tahtnud, et kõik teised teda põlgaksid ja mustaksid. See oli rist, mida Grigori pidi kandma; nii nagu temal polnud pääsu Aleksei hädast seepärast, et ta oli talle hemofiilia edasi andnud. Sõbrustades heidiku Grigoriga, uskus ta tõepoolest, et oma jumalakartlikkusega tõuseb ta laimust kõrgemale ja mis veel tähtsam – et pühamees hoiab tema kallist poega elus.

Hiljem pani oma muljed Rasputinist kirja ka Sydney Gibbes. Varsti pärast seda, kui ta oli keiserliku perekonna juures tööle asunud, oli teda kutsutud Peterburi kohtumisele Rasputiniga. Lapsed said sellest kuulda ja jooksid järgmisel päeval mürinal klassiruumi: „Mida te meie sõbrast arvate?” küsisid nad. „Kas ta pole imetore?” Gibbes pani tähele, et tsaari ja tsaarinna juuresolekul käitus Rasputin alati oma kõige paremal viisil ja et „tema lauakombed, mille üle tema kriitikud palju kaebasid, olid korraliku talupoja omad”. Tema teada ei püüdnud Rasputin kunagi õukonnas mingit mõju avaldada, ehkki ta tunnistas, et talle oli omane instinktiivne „naiivne kavaldamine”. Ent Rasputini „erakordne vägi väikese poisi veritsushoogude üle” oli vaieldamatu. Rasputin suutis neid alati parandada, meenutas ta, ja oli seda kord teinud ka „poisiga telefoni teel rääkides”.

1908. aasta märtsis oli Alekseil veel üks kukkumine, sedapuhku lõi ta otsaesise ära. Paistetus oli nii suur, et ta sai vaevalt silmi lahti teha. Sel korral aga ei kutsutud Rasputinit, sest ta viibis Lääne-Siberis, oma kodus Pokrovskojes (kus tal oli naine Praskovja ja kolm last), olles kirikliku uurimise all. Rasputin oli juhtinud lahkusuliste halva mainega hlõstide sekti, mis oli kurikuulus enesepiitsutamisriituste poolest, ning tema vaenlased süüdistasid teda valeõpetuse levitamises.
Kolm nädalat hiljem võis Nikolai oma emale kergendusega kirjutada, et Aleksei paraneb ja et „paistetus ja verevalumid on jäljetult kadunud. Ta on terve ja rõõmus nagu tema õedki”. Pole kindlalt teada, kas Rasputin pidi selleks telegrammi või telefoni teel sekkuma. Kaks kuud hiljem, kui keiserliku perekonna liikmed kogunesid tüdrukute lapsepõlve mängukaaslase, suurvürstinna Maria Pavlovna laulatuseks Rootsi printsi Wilhelmiga Tsarskoje Selosse, polnud Aleksei ikka veel päris terve. Pärast selle päeva pidulikke talitusi, millel Aleksandra sundis ennast osalema hoolimata murest poja pärast, läks keisrinna, kes nägi välja kaunis, kuid äärmiselt pingutatud, üles Aleksei magamistuppa. Lapsehoidja ütles talle, et poisi palavik oli kell kaheksa õhtul lõpuks alanenud. Aleksandrat ootas telegramm – see oli Pokrovskojest – ja kui ta selle avas, julgustas Grigori teda selles, et kõik saab korda ning et „ta palub just sel õhtul kell kaheksa ühe erilise palve”. Oli see siis kokkusattumus või mitte, aga tsaarinnale olid säärased Grigori palvete jõu avaldused ümberlükkamatuks tõendiks, et ainult pühamees võib poisi surmast päästa – isegi eemal asudes. Kuidas võis ta teha midagi muud kui panna kogu oma meeleheitliku lootuse temale? Kas poleks iga ema teinud sedasama?

Aleksei seisundit ümbritseva tugeva salastatuse tõttu pole säilinud palju andmeid tema erinevatest haigushoogudest nelja järgnenud aasta jooksul või selle kohta, kui tihti Rasputin Tsarskoje Selos käis või teda eemal viibides parandas. Aga vahetult enne 1908. aasta jõulusid, kui Rasputin ikka veel Pokrovskojes oli, kutsuti doktor Fjodorov kiireloomuliselt Moskvast lapse juurde. Perekonna murelikkus suurenes sel talvel veelgi, kui Aleksandra enda tervis järsult halvenes ja ta kaheksaks nädalaks voodisse pidi jääma. „On nii kurb ja valus näha alatasa põdurana ja võimetuna millestki osa võtma,” kirjutas Maria Fjodorovna Nikolaile. „Sul on elus niigi palju muresid – ilma selle katsumuseta, et pead nägema, kuidas inimene, keda sa maailmas kõige rohkem armastad, kannatab.”

Troonipärija Aleksei

Ka Aleksandra tütred tundsid üha enam puudust emast tema pideva haiguse tõttu ning olid hakanud saatma talle kaeblikke kirjakesi. „Nii kahju, et kunagi näe sind üksinda mamma kallis,” kirjutas Olga 4. detsembril,

ei saa rääkida siis peaks püüdema kirjutada sulle mida parem oleks muidu öelda, aga mis teha kui pole aega ja ma ei ka kuule armsaid sõnusid, mida armas mamma mulle võiks öelda. Head aega! Jumal õnnistagu sind! Musisi Sinu pühendunud tütrelt.

Tatjana võttis seda eriti rängalt südamesse. „Ma loodab, et sa pole täna väga väsunud,” kirjutas ta 17. jaanuaril 1909,

ja et sa jaksad õhtusöögiks üles tõusta. Mul on alati nii õudselt kahju, kui sa oled väsunud ega saa ülesse tõusta … Võib-olla mul on palju vigusid, aga palun anna andeks … Ma püian nüüd kuulata, mida Mary ütleb nii palju kui suudan … Maga hästi ja ma loodan, et sa ei pole väsunud. Sinu armastav tütar Tatjana. Ma palvetan sinu eest kirikus.

Aleksandra vastas oma haigetoast emalike manitsustega. „Püüdke olla nii tublid, kui te suudate, ja mulle mitte muret teha, siis olen ma rahul,” ütles ta Tatjanale. „Ma tõesti ei saa tulla ülakorrusele ja kontrollida, kuidas kooliasjad lähevad, kuidas te ennast ülal peate ja räägite.”

Nüüd olid lapsed hakanud rõõmustama nende „sõbra” Grigori külaskäikude üle, mis olid teretulnud vahelduseks ja viis mõtted ema haiguselt kõrvale. Rasputin mängis nendega ja laskis neil toas enda seljas ratsutada; ta jutustas neile vene rahvajutte ja rääkis nendega Jumalast viisil, mis tundus täiesti loomulik. Ilmselgelt oli tal täita otsustav roll tüdrukute kõlbelise eestkostjana ning ta hoidis nendega regulaarselt kontakti, saates telegramme, nagu näiteks see, mille nad said veebruaris ja milles ta tänas neid meelespidamise eest, „teie armsate sõnade eest, teie puhta südame eest ja armastuse eest Jumala rahva vastu. Armastage kogu Jumala loodust, kõike, mida ta on loonud, eriti emakest maad.” 29. märtsil 1909 tuli ta ootamatult neile külla, tehes lastele heameelt. „Olen rõõmus, et ta sai nii kaua teie päralt olla,” ütles Aleksandra oma haigevoodist Olgale. Juunikuus saatis Olga Peterhofist kirja oma isale, kes viibis Rootsi kuninga juures visiidil: „Mu armas hea papa! Täna on ilm meeldiv, väga soe. Pisikesed jooksevad paljajalu ringi. Täna õhtul tuleb Grigori meid vaatama. Me kõik oleme nii väga õnnelikud, et me teda jälle näeme.”

Ehkki Olga Aleksandrovnal olid Rasputini suhtes kahtlused, lükkas ta alati tagasi kõik arvamused, nagu oleks too tema vennatütardega kuidagi sündsusetult käitunud: „Ma tean, milline oli nende kasvatus, kõige pisemate detailideni välja. Vähimgi siivutus Rasputini poolt oleks nad täiesti sõnatuks võtnud! Midagi sellist ei juhtunud kunagi. Tüdrukutel oli alati hea meel teda näha, sest nad teadsid, kui palju ta oli nende väikest venda aidanud.” Sellegipoolest muretses Aleksandra jätkuvalt Rasputini kohta liikuvate halvustavate kuulduste pärast. Kuigi ketserluse süüdistus oli tõendamatuna kõrvale jäetud, järgnesid sellele teised süüdistused ja Stolõpin (keda ei liigutanud Rasputini palvetamine tema tütre voodi kõrval 1906. aastal) laskis nüüd politseil teda uurida.

Peterburi kihas juttudest Rasputini ebaväärika purjus päi käitumise, tema seksuaalsete vallutuste ja kahtlase seltskonna kohta, milles ta viibis. Isegi tema varasemate toetajate Militza ja Stana usk temasse oli kadunud, eriti nüüd, kus Anna Võrubova – keda nad põlastasid – oli omandanud privilegeeritud juurdepääsu Rasputinile, saades nende asemel ühenduslüliks tolle ja trooni vahel. Montenegro õed hakkasid aktiivselt Nikolaid ja Aleksandrat veenma, et nad enam ei teeks tegemist Rasputiniga, keda nad nüüd pidasid „kuradiks”. Seetõttu pudenes koost nende senine lähedane suhe keiserliku perekonnaga. Keiserlik paar keeldus laskmast keelepeksul ennast mõjutada ning klammerdus jonnakalt oma arusaamisse Grigorist kui tõelisest sõbrast, ehkki tal oli ilmseid vigu – mille suhtes nad polnud kaugeltki teadmatud. Nende sõpruse ja ühe suurema Rasputinist sõltuvuse tõelist põhjust – Aleksei hemofiiliat – „hoiti rangelt salajas ja see sidus osalised veelgi tihedamalt üksteise külge, lahutades neid veelgi enam ülejäänud maailmast”.

1909. aasta lõpuks küsis Aleksandra Grigorilt juba regulaarselt nõu ja kohtus temaga Anna Võrubova majas. Tema usaldus mehe vastu oli nii suur, et ta lisas talle saadetud kirjadesse selliseid ettevaatamatuid ja potent­siaalselt kompromiteerivaid märkusi, nagu näiteks: „Ma soovin vaid üht asja: jääda magama, jääda pikaks ajaks teie õlgadele, teie embusesse magama”, lause, millest tema vaenlased hiljem kinni haarasid ja seda tema vastu kasutasid. Ka tüdrukud kirjutasid regulaarselt kirjakesi, tänades Grigorit abi eest, tahtsid teda jälle näha ja küsisid temalt nõu. Olga, kes olid nüüd väga mõjutatavas eas, suhtus teiste sobilikumate mentorite puudumisel oma sõbrasse peaaegu nagu pihiisasse. Kui ta 1909. aasta novembris kirjutas, tunnistas ta, kui väga oli igatsenud kohtumist Rasputiniga, sest tüdruk oli pihtinud talle ühest oma teismeea armumisest ning tal oli raskusi oma tunnete talitsemisega, nagu Grigori oli soovitanud tal teha. Detsembris kirjutas ta uuesti, küsides taas, mida ta peaks tegema:

Mu kallis sõber! Me meenutame teid sageli, kuidas Te meid külastasite ja rääkisite meile Jumalast. Ilma Teieta on raske: mul ei ole mitte kellegi poole pöörduda oma muredega ja neid on nii palju. Minu piin on järgmine. Nikolai ajab mind hulluks. Mul on vaja minna vaid Sofia katedraali, et teda näha, ja ma võiksin üle müüri ronida, kogu mu ihu vapub … Ma armastan teda … Ma tahan heita end tema käte vahele. Te soovitasite mul olla ettevaatlik. Aga kuidas ma saan olla, kui ma ei suuda ennast talitseda … Me käime sageli Anna juures. Iga kord ma mõtlen, kas ehk kohtun seal Teiega, mu kallis sõber; kui ma vaid näeksin Teid seal varsti ja saaksin küsida Teilt nõu Nikolai kohta.

Palvetage minu eest ja õnnistage mind. Suudlen Teie käsi. Teie armastav Olga.

Olga kolm õde kirjutasid Grigorile kõik ühtviisi usaldavalt. Tatjana oli saatnud selle aasta märtsis ühe kirja, milles ta küsis, kui kaua läheb aega, enne kui Rasputin Pokrovskojest tagasi tuleb, ning avaldas soovi, et nad kõik võiksid teda seal külastada. „Millal see aeg tuleb?” küsis ta kannatamatult. „Ilma teieta on igav, nii igav.” Tatjana sõnu kordas ka Maria, kes ütles talle, et teda vaevab tema äraolekul igatsus ning elu tundub nii tüütu ilma tema külaskäikude ja lahkete sõnadeta. „Niipea kui ma hommikul üles ärkan, võtan oma padja alt evangeeliumi, mille Teie mulle kinkisite, ja suudlen seda … siis tunnen, nagu suudleksin ma Teid.” Isegi tavaliselt vastupidi tegutsev Anastassia nõudis, millal ta jälle Grigorit näeb:

Mulle meeldib, kui Te meile Jumalast räägite … näen Teid sageli unes. Kas Teie näete mind unes? Millal Te tulete? … Tulge varsti, ja siis ma püüan olla hea, nagu te olete mulle öelnud. Kui Teie oleksite alati meie läheduses, siis oleksin kogu aeg hea.

Õdede Romanovite elu oli nii üksildane, et 1909. aastaks, kui mitte arvestada üksteise seltskonda ja aeg-ajalt kuninglike nõbudega kokkupuutumist, sõltusid nad suuresti täiskasvanute sõprusest: tädi Olgast, mõnedest lähedastest ohvitseridest, teenritest ja õuedaamidest – ning 40-aastasest liiderdajast ja usulisest isemõtlejast, kelle kestev mõju nende perekonna üle oli juba hakanud külvama nende hävingu seemneid.

Helen Rappaport „Neli õde. Suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud“, kirjastus Varrak