Jaan Mettiku „Suure toalilleraamatus“ on vastused sadadele niisugustele küsimustele.


Igal taimel on looduses oma kindel kasvukoht, kus ta end kõige paremini tunneb. Täpselt samuti on see ka kodus ning selleks, et teie lilled hästi edeneks, tuleb osata see paik üles leida. Enamasti toimub see katse-eksituse meetodil, ning suuremate möödalaskmiste vältimiseks on hea teada lisaks taimede soovidele ja nõuetele ka mõningaid ohtlikke kohti kodus.

Üks väga ohtlik paik taimedele on köök. Kuigi seal on sageli taimedele sobiv, muudest eluruumidest kõrgem õhuniiskus, varitsevad neid köögis ka mitmed ohud.Alustan kõige salakavalamast – külmkapp. Kuigi külmkapi pealne näib taime ideaalse asukohana, pole see sugugi nii. Oma sisemust jahutades eraldab see kodumasin välja soojust ning seetõttu on külmkapi pealne köögi üks kõige soojemaid ning kuivema õhuga paiku.

Taimedele ei meeldi ka ventilatsioonisüsteemi lähedus. Pidev õhu liikumine sunnib taime mullast üha rohkem vett ammu¬tama ning nii tekib oht kuivale jääda.
Teine ohtlik paik köögis on aknalaud ning seda eriti talvel. Köögis tuleb ka talvepakasega aeg-ajalt akent avada ning kui selleks ajaks lilli aknalaualt kõrvale ei tõsteta, on külmakahjustused kerged tekkima.
Peamine ohuallikas on loomulikult pliit, töötagu see siis gaasi, puude või elektriga. Muide, viimane neist on taimedele kõige ohutum. Elektripliit soojeneb ja jahtub suhteliselt kiiresti ning ta mõju on lühiajaline. Puupliidi peapuudus on see, et ta õhkab soojust pikalt ning seega kuivatab ja küpsetab tema lähedale sattunud taimi kõige kauem. Kõige ohtlikum on gaasipliit. Gaasi põlemisel lendub õhku ühendeid, mis on kõike muud kui taimesõbralikud. Kui sellele lisada veel toidu valmistamisel
paratamatult lenduvad peened rasvaosakesed, mis võivad taimede lehtedele ladestuda ning nende õhulõhed kinni kittida, saamegi tõsise ohuallika.
Tegelikult võiks kõik toalilled küttekehade vahetust lähedusest eemal hoida, olgu nendeks siis radiaatorid, ahjud või põrandaküte. Esimese kahe puhul on lahendusi lihtne leida, kuid põrandaküttest eemale hoidmine võib võtta mõne lillehuvilise kukalt kratsima. Asi pole siiski nii hull. Väikseid potte ei aseta me ju nagunii otse põrandale ning suurte taimede põranda¬küttest eemalehoidmiseks piisab sellest, kui panna poti alla
mõnekümne sentimeetri kõrguste jalgadega alus. Selleks võib olla mõni spetsiaalne lillealus, aga sobib ka lihtne madal jalapink.
Korteris kujutavad taimedele ohtu ka uksed, eriti sellised, mis paiknevad vastakuti. Nende vahel on tuuletõmme kerge tekkima ning taimed võivad hakata õisi ning lehti loopima. Isegi taimedele hädavajalikud valgusallikad aknad ei pruugi täiesti ohutud olla. Akende ümbrus on ikka veidi jahedam, ükskõik kui korralikud nad teie kodus ka on. Reeglina pole see probleemiks, kuid talvisel ajal, kui õues on külm ja te tõmbate ööseks akna ette kardinad, moodustub aknalauale kardinate ja klaasi vahele tõeline külmatasku. Toasoojus lihtsalt ei pääse kardinate taha lilledeni. Viletsamate akende, külmemate ilmade ning paksemate kardinate korral võib temperatuur aknalaual langeda isegi nulli lähedale.
Asi pole hull, kui teie aknalaual kasvab näiteks jahedalembene alpikann, mis võib kenasti selliseid temperatuure taluda, kuid näiteks kuukingale on säärane külmatasku tõsine ellujäämise katsumus.

Jaan Mettik „Suur toalilleraamat“, kirjastus Varrak