Tervis on organismi seisund, mille puhul inimene on kindel, et saab kõigega hakkama, mis elus ette tuleb

 (1)

Tervis on organismi seisund, mille puhul inimene on kindel, et saab kõigega hakkama, mis elus ette tuleb
Paastu ajal on vee joomine väga tähtis. MorgueFile

Leidub inimesi, kes jälgivad hoolikalt, et nende toit oleks tervislik ja tasakaalustatud, aga ka neid, kes ei pööra neile aspektidele vähimatki tähelepanu. Ohjeldamatu söömine, eriti kui toit on liiga kaloriterohke, toob varem või hiljem kaasa kaalutõusu ja muud tervisehädad. Sama kahjulik on tervisele teine äärmus – karmid dieedid.

Dr Natalja Trofimova kirjutab raamatus "Paastuga terveks", et dieetide mõju ei jää kunagi pikaks ajaks püsima, küll aga võivad need pöördumatult tervist laastada.
Ideaalis peaks igaüks leidma oma toitumisstiili, mis oleks vastavuses tema natuuriga ja sisaldaks kõige muu kõrval ka regulaarseid paastuperioode. Paastukuuri ajal on organismil võimalus tegeleda iseendaga, puhata ja taastuda. Kõigil argistel otsustel – muu hulgas otsusel paastuda – on selge mõju meie elueale ja elukvaliteedile.
Üle 30 aasta paastuteemaga tegelnud ja Biokliiniku loonud arst ei soovita paastu ette võtta omapäi, vaid ikka meedikute jälgimise all.

Mida tähendab tervis?

Hea tervis on füüsilise ja vaimse keha tasakaaluseisund. Omavahel on seotud psüühika ja tunded ning mitmesugused süsteemid ja organid. Kui inimene on terve, siis on tema organismis kaitsemehhanismid ja riskitegurid tasakaalus. Tervis on organismi kaitsev jõud, millest osa on kaasa sündinud ja teine osa kujuneb elu jooksul. Samamoodi on osa riskitegureid kaasa sündinud (kalduvus teatud haigustele) ja osa tekib elu jooksul (elustiili tõttu).

Seotud lood:

Tervis tähendab seda, et organismis ei ole füüsilisi valusid ega psüühilisi pingeid. See on organismi seisund, mille puhul inimene on kindel, et saab kõigega hakkama, mis elus ette tuleb.
Meil on juba sünnimomendist olemas elujõud, mis kontrollib tervist. Elujõud on pärilikkuse kaudu geneetiliselt programmeeritud.

Üldjuhul ei ole me tasakaalustavast protsessist teadlikud, vaid märkame selle olemasolu alles siis, kui ootamatult haigestume.
Tervist kaitseb immuunsüsteem. Selle elemendid on hormonaalne süsteem, põrn, kurgumandlid, lümfisõlmed, vereringe ja närvisüsteem.

Poole määrab pärilikkus, poole inimene ise

Loe veel

Oleme kuulnud, et on olemas südamehaiguse riskitegur, infarkti riskitegur, suhkurtõve riski tegur... Riskiteguritega puutume kokku sünnihetkest peale, üks neist on sünnitrauma. Me ei saa valida, mida saame geneetiliselt kaasa oma vanematelt, kuidas ema end raseduse ajal tundis, mis ravimeid ta kasutas. Riskitegurid on ka meie söök-jook, eluviis, sotsiaalne positsioon ühiskonnas jmt. Osa riskitegureid saame vältida: valida endale sobiva toidu ja teha ise süüa, mitte eelistada valmistoitu.

Niisiis jagunevad riskitegurid kaheks: pool nendest on ette määratud pärilikkusega ja teine pool on meie enda kätes. Tähtis on meeles pidada, et sünniga kaasa saadud eelsoodumus teatud haigusele ei pruugi areneda kaugele ega muutuda krooniliseks, kui inimene teab, mida selle vältimiseks teha. Igaühel on 50% võimalus riski välistada: sellele aitab kaasa õige toitumine, suur füüsiline aktiivsus, rikastav vaimne elu, piisav veejoomine, kronobioloogia bioloogiliste rütmide järgimine jne. Kõigele, mida teeme, annab organism vastuse, jäädes haigeks või püsides tervena.

Kui immuunsüsteem nõrgeneb ja soolestik ei tööta normaalselt, nihkub tasakaal paigast ning päriliku eelsoodumusega haigused saavad võimaluse tekkida. Seepärast on tähtis teada või välja uurida, millised haigused on suguvõsas olnud ja mis on inimese enda nõrgad kohad. Selle saab välja selgitada näiteks bioresonantsdiagnostika abil, mis annab arstile ülevaate organismi funktsioneerimisest.

Näiteks mõnele meist on antud riskitegurina kaasa pärilik suhkurtõbi. Kui perre sünnib täiesti terve laps, kelle ema teab, et lapse vanaemal, tädil ja vanavanaemal on olnud diabeet ja ka emal endal on veresuhkruga vahel natuke probleeme, siis on tema lapsel reaalne oht haigestuda. Et hoida lapsel ära sama haiguse tekkimist, st mitte anda riskiteguritele võimalust realiseeruda, tuleb last nii kasvatada ja hoida, et organismi suhkrutase püsib normis. Seda saab reguleerida ennekõike toiduga (vältides muu hulgas rafineeritud toiduaineid) ja kehalise aktiivsusega.

Liikuma peab piisavalt, aga profisport diabeediohu puhul ei sobi, sest põhjustaks organismile kahjuliku ülekoormuse. Ei ole õigustatud ka teine äärmus: vahel arvatakse, et haiguseriski puhul on füüsiline aktiivsus vastunäidustatud. Kui vanemad ei hoia lapse eluviisi kontrolli all – ei jälgi, mida laps sööb, palju ta liigub –, võib täiskasvanuna välja lüüa teise tüübi diabeet. Et organism ei suuda enam kogu suhkrut läbi töötada, jääb see vereringesse ning tekib suhkurtõbi.

Teise näite võib tuua kasvajate kohta. Kasvajarakk on normaalne rakk, mis on moondunud ja hakkab mingil hetkel riskitegurite mõjul paljunema. Need tegurid võivad olla söök, hingatav õhk, sotsiaalne keskkond, stressitase, seksuaalne elu.
Kui hormoonid ei tööta piisavalt hästi, võib see olla kasvajaraku tekke riskitegur. Kasvajate puhul on tähtis riskitegurite rühm ka rasvumine, ainevahetushäired ja diabeet, sest iga rakk – kaasa arvatud kasvajarakk – saab toitu suhkrust. Tänapäeval on teada, et kõrgenenud veresuhkrutasemega inimestel on suurem risk onkoloogilise haiguse tekkeks.

Bioresonantsdiagnostika ja ravi

Selle diagnostikameetodiga puutusin esimest korda kokku 1990. aastate alguses Moskvas. Kasutan seda meelsasti tänapäevani, sest nii saan kiiresti ja piisavalt usaldusväärset infot kogu organismi kohta tehnoloogia abil. Tänu sellele ei pea ma tegema paljusid uuringuid, et välja selgitada, mis patsiendi organismis toimub.

Bioresonantsdiagnostika käigus mõõdab arst eriaparatuuri abil inimkeha bioaktiivsetes punktides siseorganite seisundit kajastavaid energeetilisi näitajaid ja töötleb neid andmeid. Arvuti fikseerib organismis toimunud füsioloogilised ja orgaanilised muutused ning määrab võimalike kõrvalekallete pingerea diagrammides või tabelites. See on üks võimalus teha tervisliku seisukorra kiiruuring.
Diagnoosimiseks kasutatakse naha bioaktiivsetes piirkondades mõõdetud elektrilisi parameetreid, mis kannavad teavet organite ja kudede seisundite kohta. Diagnoosimisel kasutatav testsignaal
on patsiendi tervislikule seisundile täiesti ohutu.

Bioresonantsdiagnostika pole orgaaniline diagnostika nagu röntgen: arst ei oska selle põhjal kommenteerida organi kuju, sest ta ei näe selle, näiteks südame kontuuri. See on teiste sõnadega meridiaandiagnostika, mis põhineb faktil, et organismis on olemas kontrollpunktid. Arst mõõdab nende punktide kaudu keha energeetilist seisundit ja tuvastab funktsioonihäired, st selgitab välja, kui hästi või halvasti mingi organ oma ülesandega hakkama saab. Bioresonantsdiagnostika ja ultraheli kui meetodid täiendavad teineteist: ultraheli ei näita organi funktsiooni, aga näitab kuju. Vahel ütleb ultrahelist tulnud patsient, et neerukivi tal pole, kuid kivide puudumine ei välista organi kehva töötamist.
Bioresonantsdiagnostika abil saab patsient loetelu oma organismi nõrkadest kohtadest ning kui ta neid teades ei lase riskiteguritel realiseeruda, saab ta teatud haigusi ennetada.

Ükski krooniline haigus ei teki üleöö

Igal haigusel on mitu nägu, mitu avaldumisvormi. Olen selle selgitamiseks kasutanud võrdlust taimega, mis, saanud alguse väiksest idust, kasvab, areneb ja muutub. Samamoodi on igal haigusel mitu faasi ja aja jooksul sümptomid muutuvad.
Kui immuunsüsteemi ja riskitegurite omavaheline suhe on tasakaalus, oleme terved – seda nimetatakse tervise tasakaalupunktiks.

Nende kahe vahel on bioloogiline barjäär, millest ühele või teisele poole liikudes tekib haigus. Ühel pool barjääri asuvad ägedad ja teisel pool kroonilised haigused. Näiteks väljaravimata allergia võib bioloogilise barjääri ületamise järel minna üle astmaks.
Algul on iga haigus äge. Sel ajal tekib harilikult palavik, mis on vajalik põletiku läbipõdemiseks ja tõhustab paranemisprotsessi.

Kui inimese elujõud ei suuda aidata ägedast haigusest paraneda, muutub haigus krooniliseks; see ei jaksa enam ennast ise kontrollida.
Eelkõige on tähtis haiguse olemus. Igal sümptomil on oma tähendus ja selles peegeldub organsüsteemide kohanemine. Kõik protsessid ja seisundid väljenduvad selles, et keha võitleb mürkidega, sest tema eesmärk on need kahjutuks teha, neist vabaneda.
Mõnikord kulgeb krooniline haigus väga aeglaselt ja varjatult: patsient ei tunne esialgu üldse valu ja tal ei ole vaevusi (näiteks kasvaja puhul) ning haigus annab endast märku alles lõppstaadiumis, kui ei saa enam midagi teha.

Paastukuuri ajal märkame tihti patsientide krooniliste haiguste ägenemist: suureneb lima eritus bronhidest ja ninast (bronhid puhastavad ennast niimoodi), võivad tekkida nahalööbed (mürgid
ja šlakkained tulevad kudedest välja), tekib valu seljas (teatud seljapiirkonnas ladestunud soolad hakkavad liikuma). See näitab, et haigus läheb kroonilisest faasist üle bioloogilise barjääri tagasi oma ägedasse faasi, mis on aga märk paranemisest.

Teatud juhtudel suudab inimene füüsilisest valust vaimselt üle olla, sest enesesisendusega saab valu vähendada või isegi ära võtta, aga selleks on tarvis tugevat psüühilist tervist. On ka vastupidiseid juhtumeid: olen oma arstipraktika jooksul näinud vaimselt väga haigeid inimesi, kes ei tunnegi valu, kuna neil on vaimse ja füüsilise keha tasakaal paigast ära. Sellised patsiendid võivad endale ise füüsiliselt viga teha. Kui tasakaal nihkub ühele või teisele poole, muutub tuju, tuleb ette nõrkus- või jõuetushooge, ootamatuid valusid, südamenõrkust või vererõhu kõikumist.
Nii tekivadki psühhosomaatilised haigused.

Kuue faasi teooria

Dr Hans-Heinrich Reckewegi (1905–1985) kuue faasi teooria näitab, kuidas iga haigus läbib organismis kuus patoloogilist astet. Krooniline haigus ei teki kunagi üleöö, vaid saab alguse
ägedast haigusest.
Teooria põhipunkt on väide, et kroonilist haigust saab ravida ainult siis, kui see on pöördunud tagasi ägedasse faasi. Paast on üks võimalus äge faas esile kutsuda.

Tänu kuue faasi teooriale õnnestub teadlikul arstil haigust ravida selle raskusastme järgi ja prognoosida haiguse arenemist õigesti.
Nii on viirushaiguste ajal higistamine hea märk, mis näitab, et organism väljutab mürkaineid. Ka pigmentatsioon ja akne on äge protsess ning seepärast positiivne. Kui inimene on kursis, et tal on maksaga probleeme ja seetõttu tekivad nahale pigmendilaigud, siis teab ta ka seda, et need ei tähenda veel kroonilist haigust. Laigud ei tee midagi halba, ehkki osutavad tervisehäirele.

PAASTUJA MEELI (51) MEENUTAB

Paastumine on paljuski kättevõtmise asi. Kõige raskem on selle juures otsustamine siia tulla. Pärast paastu on kerge olla, loomingulist jõudu on palju. Sellest ajast peale, kui ma paastun, ei ole mind eriti mõjutanud gripihooaeg ja muu selline – ma ei ole peaaegu üldse haige olnud.
Mina tulen siia siis, kui ma tunnen, et läheksin nagu umbe.
Seekord tulin sellepärast, et kogu aasta on olnud stressirohke ja oli tunne, et ise ei saa enam sellest välja. Kui sa aitad oma keha, siis selle kaudu sa mõjutad ka oma vaimu ja sul hakkab parem.
Paastumine aitab kompleksselt. See on asi, mida saad lihtsate vahenditega ise enda heaks teha. Paastukuuril olles võtan protsessist maksimumi: siin saan valida massaaže, erinevaid ravisid, nt põlvedele parafiini- ja laserravi. Minu jaoks on oluline, et mul hoitakse meditsiiniliselt silma peal.

NatalIa Trofimova „Paastuga terveks. Kuidas elada tervena,puhastades keha ja hinge ravipaastuganing toitudes tasakaalustatult“ ilmus Maalehe ja kirjastuse Varrak raamatrusrjas "Tarkusepuu"

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare