Terapeut: mida teha, kui mees paneb esikohale seksi ja naine rääkimise
Kui vahel tuleb seltskonnas jutuks, mida mehed kõige rohkem tahavad, siis on esimene ja kindel vastus, mis tihti naerupahvakuga välja öeldakse: „Seks!“ Aga see ei ole nali, vaid keskmise mehe esmane ja kõige tähtsam suhtevajadus on tõepoolest seks. Pereterapeut Kärt Kase annab raamatus „Kuidas hoida armastust?“ nõuandeid, kuidas kooselus lähedust alles hoida
Naine võib selle kohta öelda mida iganes, aga see ei muuda fakti, et kui mees oma naisega regulaarselt seksida ei saa, siis tal on pikemas perspektiivis raske naist armastada. Kui mees püsisuhte loob, siis tal on ootus, et nüüdsest rahuldab seksivajadust see inimene, ja tihti alguses ju nii ongi. Kui aga asjad muutuvad, võib mees tunda end petetuna: suhtes ei saa piisavalt seksi, aga mujalt ei tohi ka seda otsida. Ja kui naisele väga pinda käia, siis ei saa enam üldse seksi. Mis siis lahendus on?
Teraapia näide
Kohtun Tarmo (33) ja Taimiga (30), kes on koos olnud viis aastat. Taimi on praegu kaheaastase lapsega kodus, enne töötas ta klienditeeninduses ja luges palju krimkasid. Tarmo on ehitusfirmas juba kümme aastat projektijuht. Päevad on pikad, töö pingeline – pidev probleemide lahendamine tellijate ja alltöövõtjatega. Kui ta koju tuleb, tahab ta kõigest sellest välja lülituda ja ennast maha laadida. Ta kallistab naist, kes vingerdab naerdes ennast ta käte vahelt välja… aga kui laps on magama pandud ja Tarmo Taimit teleka ees suudleb, siis naine tõuseb püsti, ütleb, et on väsinud, ning läheb magama. Nii on juba kaua olnud. Tarmo kannatus hakkab katkema. Ta on seksi suhtes aina nõudlikum, aga tundub, et seda vähem Taimi endale ligi laseb.
Vahel on ta tüli vältimiseks mehele vastu tulnud, aga tulemuseks on pigem ärakasutatuse tunne ja trotsi tekkimine mehe vastu, keda ei huvita, mida naine tahab või ei taha. Tarmo jälle ei tunne suurt rahuldust, kui naine ei ole hingega asja kallal. Taimi väidab, et ta võiks täiesti vabalt ilma seksita elada, ning ei mõista, miks see Tarmole nii tähtis on. Samuti toob naine välja, et ei taha olla mingi objekt, aga tundub, et muust nad enam ei räägigi kui sellest, kas ja millal Tarmo tema keha kallale saab. Uurin, mis ajast Taimi seksi pigem väldib, ja saan vastuseks, et sellest ajast kui ta rase oli. Tarmo selgitab, et tema ei julenud siis ka väga vahekorda astuda, kuna kartis lapsele haiget teha ja mingil hetkel tundis, et ei sobi seksida, kui keegi väike olevus sealsamas on. Taimi võttis seda nii, et Tarmo peab teda koledaks ja paksuks, ning keskendus uue maailmakodaniku saabumisele.
Kui laps oli sündinud, siis ei taastunud ta kehakuju selliseks nagu enne, mistõttu ta ei uskunud, et võiks mehe silmis kena olla. Lisaks oli beebiga palju tegemist, nii et ema roll oli esikohal. Olen lugenud, et 40% naistest kurdab libiido kadumise üle kolm kuud pärast sünnitust, aga kui see on kestnud juba kaks aastat, siis peaks uurima, mis suhtes veel toimub. Palun neil reastada kümnest suhtevajadusest kolm kõige olulisemat. Hetkel huvitab mind kõige rohkem, kas seks on Tarmo kõige tähtsam suhtevajadus, kui see kõrvutada teiste oluliste vajadustega. Ta paneb selle esikohale. Selgitan paarile, et tihtipeale suhtuvad mehed omavahel rääkimisse nii nagu naised seksi – „me tegime ju selle tutvudes kõik juba läbi, miks seda jälle ja jälle vaja on“. Kuna Taimi pani rääkimise teisele kohale, siis küsisin temalt, kuidas nende suhe muutuks, kui ta ei saaks Tarmoga regulaarselt rääkida oma päevast, tegemistest, plaanidest, muredest, kordaminekutest jms. Taimi tunnistas, et ta oleks väga õnnetu ja püüaks ikka kuidagi mehega rääkida. Kindlasti oleks tal raske mõista, miks mees temaga rääkida ei taha, eriti kui see on naisele nii oluline. Soovitan selle nüüd teisipidi pöörata: kui Tarmo mõtleb seksi kohta nii nagu Taimi rääkimise kohta, siis kuidas see Taimi suhtumist mehe muresse võiks muuta. Taimi pilk muutub palju pehmemaks ja olek vähem ennast kaitsvamaks. Ta tunnistab, et ratsionaalne osa temast mõistab, et ta on ehk natuke liiga egoistlik olnud ning keskendunud rohkem mehe pidevale tõrjumisele kui sellele, kuidas teda tema mures ja vajaduses aidata. Uurin Tarmolt, kuidas ta näeb, et Taimi teda armastab. Tarmo tõdeb kurvalt, et ta ei arvagi, et Taimi teda armastab, mille peale hakkab naine nutma. Uurin Taimilt, kas ta pelgab lasta end kallistada ja musitada sellepärast, et arvab, et see viib seksini. Taimi hüüatab, et jah, nii see on. Selgitan, et see on tavapärane: püüdes vältida seksi, kaob paari vahelt igasugune lähedus. Teen ettepaneku kehtestada reegel, et järgmise kahe nädala jooksul nad seksi teemal ei vaidle ning Tarmo naist ei survesta. Tegelikult võiks kehtestada reegli, et selle aja jooksul nad ei seksi, ainus erand see, kui Taimi seda ise soovib ja seda väljendab. See võtaks Taimilt maha pinge, mis on seotud füüsilisest lähedusest hoidumisega, ning mõnes mõttes rahustaks ka Tarmot, kes ei pea kartma järjekordset tõrjumist või tüli. Stress niikuinii tapab libiido ja kui see pinge on seksi teemal, siis veel eriti. Samas julgustan neid oma armastust väljendama puudutuste ja silituste kaudu.
Soovitasin Tarmol korraldada vähemalt kord-kaks kuus selline koosolemine Taimiga, kus ta saaks olla inimese ja naisena, mitte emana. See tähendab, et laps on hoitud, paar on ise teises kohas, vestlus on täiskasvanute oma ning mitte lapse teemadel.
Päevikukatked
Taimi
Käisime eile teraapias, täna on laupäev. Hommikul ärkasin varem kui teised ja hakkasin mõtlema selle üle, millest juttu oli. Terapeut küsis, kas ma meeldin endale; kas ma vaatan peeglisse ja mulle vaatab vastu kena ja ihaldusväärne naine. Ma vist ei tunne ennast üldse naisena või seksuaalse olendina. Iga kord kui Tarmo ütleb, et ma olen nii ilus, tunnen ennast ebamugavalt, sest arvan, et ta valetab. Asi on vist tõesti selles, et ma ei meeldi iseendale ja siis ei aktsepteeri ka mehe teistsugust nägemust endast. Ma ei näe, et mu keha on ilus ja seksikas; näen just kohti, kus võiks rasva ja tselluliiti vähem olla. Sellepärast väldingi intiimseks minevaid hetki. Tuleb meelde, et ülikoolis meile isegi räägiti sellest: naised pidid vaatama ühte naise keha kujulist auku papist seinas ning hindama, kas nad mahuksid sealt läbi. Nad ei teadnud, et see on lõigatud täpselt nende keha järgi. Umbes 65% arvas, et ei mahuks, mis tähendab, et nad kujutasid ennast ette suuremana, kui tegelikult olid. Hakkan alles nüüd aru saama, kui frustreeriv see kõik võib Tarmole olla. Terapeut maalis päris kurva pildi, kuidas ma olen Tarmo jaoks kütkestav, aga tõukan teda eemale, nagu ta ei kõlbaks mulle, ja see paneb teda tundma nii, et tal on midagi viga; et ta pole piisavalt mees mu jaoks. Ei ole ju nii, ma armastan teda! Ja siis terapeut küsib, kuidas Tarmo näeb, et ma armastan teda, võttes arvesse ka seda, et tema jaoks on seks kõige tähtsam suhtevajadus. Tahtsin öelda, et ma teen talle süüa – öeldakse ju, et armastus käib kõhu kaudu, aga see pole vist päris sama mis seks ok, saan aru. Sellest on nii kaua möödas, et ma isegi ei tea, kust alata. Ma ei taha, et tema initsieeriks, aga ise ka ei julge alustada. Ei, ma ei ole valmis. Õnneks terapeut kehtestas reegli ka, et kaks nädalat ei tohi Tarmo mulle pinda käia.
Tarmo
Terapeut ütles, et me võiksime minna tagasi algusesse ja tunnetada erinevaid puudutusi… kuidas need meile mõjuvad. Laupäeva hommikul, kui ärkasin, oli Taimi juba üleval ja toimetas ringi, aga kui nägi, et mul on silmad lahti, tuli mulle kaissu. Ütles küll naljatlemisi, et ära loodagi, aga mul oli nii hea meel selle üle, et ta on mu vastas, et ma isegi ei tulnud selle peale, et nüüd vist saab. Olen vist oma ootusi kõvasti korrigeerinud. Üle hulga aja tundsin, et ta tahab mu lähedust ja et ma vist ikkagi natuke meeldin talle. Haarates härjal sarvist, pakkusin kohe samal päeval (laupäev) minna kahekesi lõunat sööma sel ajal, kui laps lõunaund magab. Täiesti lambist läks Taimi paanikasse, et nii vähese etteteatamisega ikka ei saa ja neid asju tuleb ette planeerida. Ma küll selgitasin, et küsimus on paaris tunnis, mitte ööbimises, aga ta hüppas voodist püsti ja jooksis ära vannituppa. Nii palju siis sellest. Mõttetu!
Teraapia
Kui Tarmo ja Taimiga taas kohtun, tundub, et Tarmo ei taha seal olla. Küsimuse peale, kuidas vahepeal on läinud, plahvatab ta, et püüdis tekitada võimalust kahekesi aega veeta, aga sai korvi, nii et mingit edasiminekut tema meelest pole ja raske uskuda, et tuleb ka. Peegeldan talle, et tõenäoliselt lahkus ta eelmisel korral teraapiast lootusrikkalt ja teotahteliselt ning polnud valmis, et naine tema mõttega kaasa ei tule. „Muidugi, ta oli ju ise siinsamas, kui te meile selle ülesande andsite. Ma ei saa aru, mis tal viga on!“ Üldiselt ei pea paari esile tõstetud konkreetse probleemiga kaasa minema, aga mulle tundus, et Taimi vastus võib Tarmot pigem positiivselt üllatada. Seega küsisin Taimilt, mida ta pelgas juhtuvat, kui ta kutse vastu võtab. Ta vastas nähtava piinlikustundega, et nad pole nii kaua kahekesi väljas käinud – äkki neil polegi millestki rääkida. Kui lapsest ei tohi vestelda, siis nad lihtsalt istuvadki ebamugavas vaikuses ja songivad kahvliga oma toitu. „Miks sa siis seda ei öelnud? Tegid mind lihtsalt lolliks!“ põrutab Tarmo. Sekkun ja selgitan, et kui lapsed ei oska teatud vanuseni vastata analüütiliselt küsimusele, miks midagi juhtus, siis vahel ei suuda seda suured samuti teha. Me oleme komplekssed olevused ja mõnikord tuleb reaktsioon enne ja mõte järel, aga siis oleme juba n-ö ära käitunud. Alles hiljem järele mõeldes tekib peas selgus, mida on põhimõtteliselt alles siis võimalik ka teisele kommunikeerida. Kui aga partnerilt tuleb vastu, et „teame, teame, ainult vabandused“, siis me ei pruugi kiirustada ennast selgitama. Taimi pöördub Tarmo poole: „Kas see oleks midagi muutnud, kui ma oleksin tunnistanud oma kartust, et sul hakkab minuga igav?“ Tarmo mõtleb hetke ja avaldab, et ehk oleks küll, kui ta ei oleks tundnud, et tema jälle midagi valesti teeb. Puudutuste suhtes on olnud edasiminekut. Tundub, et Taimile meeldib see reegel, mille eelmisel korral kehtestasin, ja ta tunnistab, et temas on palju soojust Tarmo vastu, mida ta hea meelega ka väljendab, lihtsalt enne on ta seda tõesti seksi kartuses alla surunud. Küsisin Taimilt, kas ta arvab, et ta elu oleks kergem ja suhe parem, kui ta sooviks sagedamini seksida. Ta vastas kindlalt jah. „Oled selle nimel valmis teatud muutusi ette võtma?“ Vastus oli natuke ebalevam jah, aga väidetavalt sellepärast, et „oleneb, mida tegema peab“. Kuidas võiks oma kehaga rohkem sõbraks saada? Tarmol tuli meelde, et üks sõber oli oma naisest seksika fotosessiooni teinud, kuid Taimi kirtsutas selle mõtte peale nina. Mees aga ei jätnud: „Äkki siis lähed profi juurde, täiesti võõra juurde ja vaatad otse kaamerast pärast seda inimest, kelle tema on sinna kinni püüdnud.“ Kiitsin Tarmot selle eest, et ta on valmis Taimit aitama, ja selle peale tuli Taimilt kiire vastus, et olgu, ta võtab ennast kokku, aga see fotograaf peab kindlasti olema naine ja usaldusväärne. Kui paar hakkab nägema lahendusi, siis nad näevad probleemi vähem ehk perifeerses vaates, nii et see pole enam nagu plinkiv neoonsilt otse nende ees, mis pimestab kõik muu.
Edasi saab lugeda Kärt Kase raamatust „Kuidas hoida armastust?“. Kirjastus Pilgrim 2018
(Kirjanduskonkursi "BESTSELLER 2017" I koht aimekirjanduse kategoorias.)
