Telesari ja romaan "Litsid" - bordelli saabub kaks härrat Nõukogude Venest

 (23)
Telesari ja romaan "Litsid" - bordelli saabub kaks härrat Nõukogude Venest
TV3

Mart Sanderi romaan "Litsid" on pilguheit Eestimaa saatuse pöördelisele ajale alates 1939. aastast, kui koos Nõukogude sõjaväebaaside tulekuga algas Eesti iseseisva riigi häving. Lugu on jutustatud väikese Tallinna härrasteklubi ja seda külastavate inimeste pilgu läbi.

Romaanitsükli esimese osa tegevus toimub aastail 1939-1940, mil Eesti asus enesele märkamatult oma iseseisvuse hävingu teele. Selle perioodiga algab ka telesari "Litsid" TV3s.

Proua Kukke, nõudlikku, kuid neidudest hoolivat majaemandat mängib Merle Palmiste. Teistes osades on Jekaterina Novosjolova, Liisu Krass, Liisa Linhein, Pirjo Jonas, Gerda Johnson, Lisette Pomerants, Mirjam Aimla, Hanna-Liina Võsa, Andres Dvinjaninov, Aleksander Okunjev, Hellar Bergmann, Kaisa Selde, Toomas Kolk ja paljud teised.
Mart Sander ise mängib oma draamasarjas Saksamaale lahkunud tööstur Falkenbergi, kelle endises majas meesteklubi tegutseb. Sari on filmitud Sausti mõisas.

Sarja võtted Sausti mõisas. Foto TV3

Loe veel

Seotud lood:

Seinakell lõi üksteist korda. Daamid, kes ümber laua hämaras ruumis istusid, kuulasid lööke hinge kinni pidades, justnagu lootes, et iga löök jääks viimaseks, et kell on vaid kaheksa – mitte rohkem kui üheksa… äärmisel juhul kümme.
„Juba üksteist...” õhkas keegi neist, sõnastades kõigi ühise kahetsuse.
Nad vaatasid ringi, nagu nad olid oma uueis juba sada korda teinud. Söögilauda valgustasid küünlad, mis küütlesid veiniklaaside tahkudel ja heitsid laudlinale rubiinpunaseid varje, mis näisid õõtsuvat pehme muusika taktis. Kaminas hõõgusid halud. Vivian ja tema Singeri õmblusmasin olid teinud imet ning uued, moodsa geomeetrilise mustriga kardinad andsid kogu ruumile kaasaegse ja elegantse mulje. Tüdrukud olid parimates kleitides ning ülespandud soengutega, mida seekord tehtud kellegi meeleheaks peale nende endi.
„Millal me viimati saime niimoodi ainult iseendale õhtu veeta?” küsis Monika, kes oli oma pokaaliga kolinud klaveri taha ning seal pea kätele toetanud.
Anastassia naeris: „Veebruaris, kui äri üldse ei õitsenud!”
„Imelik, et nüüd me elamegi siin,” mõtiskles Vivian unelevalt. „Mul on kogu aeg tunne, et ma olen kusagil külas!”
„Ma pole sellises kohas isegi külas olnud!” naeris Linda. Ta ei olnud varem eriti veini joonud ning oli muutunud pisut liiga naeruseks ja valjuhäälseks.
„Ega me ei tohi nüüd ära ka harjuda sellise eluviisiga,” üritas proua Kukk seltskonda maa peale tagasi tuua.
„Mina mõtlesin, et nüüd nii jääbki!” tõstis Anastassia klaasi.
Monika liitus toostiga. „Jah! Ei ole meil vaja siia mingeid härraseid! Nüüd on hoopis preilideklubi!”
Proua Kukk torutas pahandavalt huuli: „Tore-tore. Nädal aega preilid lõbutsevad, siis kolib igaüks oma isakoju tagasi ja vaatab, kust uut tööd leiab.”
„Homme on meil juba kaks seltskonda reserveeritud,” ruttas Renate sünget prognoosi leevendama.
„Kes tulevad?” uuris Vivian.
„Esmalt kell neli tulevad professorid Rahn ja Gaulman kolleegidega välismaalt.”
„Sotsiaalne visiit,” täpsustas proua Kukk. „Nemad lähevad kell seitse ooperisse. Ja üheksa paiku tuleb härra nõunik Metsla seltskonnaga. Ja keegi ei unusta, et tänu temale me siin üldse oleme, muidu kopitaksime ikka veel Veerenni uberikus.”
„Nii et Monika siis laulab mõlemale seltskonnale natuke,” pani Renate tegevuskava paika. „Härrad professorid eelistavad saksakeelset muusikat.”
„Nad soovivad ka kerget einet,” lisas proua Kukk, kes vahel imestas et Monika-taoline võrratu kokk ei tööta mõnes peenes restoranis.
Monika kehitas õlgu. „Eks ma siis küpsetan ja samal ajal laulan.”
„Ma aitan köögis, teeme hommikul kohe suure marmorkoogi valmis, vahukoorega,” pakkus Renate kiirelt oma abi.
„Kuidas seda elektriahju käima pannakse, et ta küpsetaks?” päris Vivian. Keeruka Singeri masina pärast peeti teda seltskonna tehnikuks, kelle ülesandeks jäi kõik „keeruline” lambipirnide vahetamisest ja korkide sissekeeramisest kuni raadioaparaadi käivitamiseni.
„Ma arvan, et küll me hommikul uurime,” ütles proua Kukk.
Linda istus, küüned laudlinasse klammerdunud. „Mina ei tahagi kunagi siit ära minna,” virises ta.
„Ise lubasid, et täna pesed nõusid!” torkas Anastassia teda sõrmega.
Linda raputas pead: „Ei, ma mõtlen… üldse siit. Võikski igavesti nii jääda.”
„Ei tea, kas ikka jääb...” mõtiskles Monika veiniklaasi vastu küünlavalgust hoides.
„Mis siin ikka juhtuda saaks?” ütles Renate.
„Linda kardab, et mõni parun võtab ta naiseks ja viib oma lossi elama!” itsitas Vivian.
„Parunid on nüüd kõik Saksamaale kolinud,” vaidles Anastassia vastu. Vivian noogutas.
„Ja seal on sõda.”
Monika vajutas paari suvalist klaveriklahvi.
„Minu klassiõde Kommertsgümnaasiumi ajast tuli just Londonist ära, kardab pommitamist.”
„Mis ta tegi seal?” ajas Linda kaugest maast kuuldes kõrvad kikki.
„Ta lõpetas Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledži ja siis läkski Inglismaale, kolm aastat tagasi. Räägib, et õppis laulmist töö kõrvalt.”
„Ja nüüd tuli päris ära?” küsis Vivian.
Monika noogutas paar korda.
„Nüüd on tagasi jah, ma nägin teda eelmisel nädalal juhuslikult Raekoja platsil. Londonis räägitakse, et Hitleril on imerelvad, kardetakse pommirünnakuid. Ütles, et Eestis tundub kõik nii turvaline. Ja nii kui seda ütles – nii Vene lennukid panid madalalt üle meie peade, nii et aknaklaasid klirisesid. Aga mis veel hullem – tal pole enam kuhugi minna!”
„Mis mõttes?” uuris Vivian edasi.
„Ta on Paldiskist pärit,” vangutas Monika pead. „Aga Paldiski linn on tühjaks tehtud.”
„Mis see tähendab?” ei saanud Renate aru.
Monika hääl muutus kalgiks:
„Ei lasta enam sinna, kõik inimesed on pidanud kodud maha jätma ja mujale kolima. Ja linna ümber on traataed ja seal valvavad püssidega punased!”
„Punased..?” kordas Linda mõistmatult.
„Sest president lubas venelastel sinna mingid salabaasid teha ja sisuliselt see ongi nüüd Venemaa territoorium. Ja kui peaks sõda siia jõudma, siis tekibki küsimus, kas siin on Eestimaa või Venemaa ja kes keda pommitama peaks.”
Monika ootamatu mõtteavaldus sundis kõiki hetkeks vaikima. Renate pidas oma kohuseks olukord lahendada.
„Rumalus,” ütles ta. „Eesti kuulub Rahvasteliitu. Varsti sõlmivad kõik omavahel rahu ja mitte ühtegi pommi ei visata kuhugi.”
Proua Kukk, kes oli mõnda aega vaikselt tüdrukute vestlust kuulanud, raputas kahetsevalt pead.
„Seda nad ütlesid viimase sõja alguses ka.”
„Mida?” küsis Vivian, kes suurt sõda ei mäletanud.
„Et poole aasta pärast on jälle rahu. Ja vaata mis siis juhtus – neli aastat suurt sõda, siis revolutsioon, siis Landeswehr, siis punased... ja jälle sõda... Kõik põgenesid kuhugi... või siis põgenesid siia...” pööras ta pilgu Anastassia suunas. Ülejäänud tegid automaatselt sama.
Monika kummardus üle Linda õla. „Vaat Anastassial oli loss Peterburis,” sosistas ta kavalalt.
Linda unustas kõik muu. „Kas see oli ilus?” küsis ta suurisilmi.
„Mina ei mäleta midagi,” ühmas Anastassia pahuralt. „Ma olin aasta aega vana.”
Nüüd küünitas Vivian end vastas istuva Linda kõrva juurde.
„Punased lasid Anastassia isa maha.”
Linda mõtles hetke.
„Aga ema?”
„Linda, Stassi ei taha rääkida neist asjadest,” sekkus Renate.
Anastassia lõi pea kuklasse. „Pole midagi, võin küll rääkida,” ütles ta järsult. „Mina ei mäleta kedagi. Ema jäi haigeks ja suri ära. Mina sattusin Narva sugulaste juurde. Olime vaesed. Siis tulin Tallinna kooli. Kõik.”
„Ei olegi Peterburis käinud vaatamas, kas loss on alles?” küsis Linda pettunult.
„Ei.”
„Kes teda sinna laseks, ta ju valgete laps,” seletas Renate.
Proua Kukk ajas end sirgu.
„Ärme muutu nüüd liiga tõsiseks, tüdrukud,” manitses ta. „Meil siin on kõik korras ja kuni me ise oma kaardid õigesti välja mängime, jääb ka kõik korda.”
„Kas võib veel ühe pudeli veini avada, kui kõik korras on?” küsis Monika rõhutatud muretusega.
„Oleme nüüd ikka,” puikles Renate, altkulmu perenaist piieldes. „Kuigi... kui proua Kukk soovib... ega mina ka vastu ei oleks.”
„Proua Kukk?” viskus Monika dramaatiliselt ühele põlvele.
„Nii romantiline on... teeme veel ühe veini...”
Proua Kukk muigas. „Ma...”
Teises ruumis helises telefon.
„Ma lähen!” hüppas Renate püsti ning tardus siis paigale, nagu ohtu haistev hirv. „Kus see telefon on üldse?”
Proua Kukk vaatas teda nõutult: „Ega mina ka ei tea! Kas oli äkki all koridoris?”
Kõik vaikisid pingsalt, oodates järgmist helinat.
„Noh, Renate nüüd jookseb ja otsib, muidu ei jõuagi vastu võtta!” hurjutas Vivian naerdes, vaadates Renatet, kes saalist trepimademele joostes uuesti peatus ja liikumatusse poosi tardus.
Proua Kukk libistas pilgu üle veinipudelite rivi.
„Ega see ei pruugigi meile olla, ma arvan et me saame veel pikka aega Falkenbergide kõnesid.”
Monika oli korraga taas tõsine.
„Mis paneb inimesi niimoodi lahkuma, et kõik maha jäetakse?” küsis ta rohkem endalt kui kelleltki teiselt vastust oodates.
Vivian, kes oli ilmselt õhtu jooksul sama mõelnud, noogutas: „Pildid ja albumid ja raamatud... ainult riideid ei ole.”
Proua Kukk ulatas Monikale avamiseks pudeli, mis tundus talle pisut odavam kui teised kapis oma aega ootavad veinid.
„Eks neil Saksamaal juba ootas kõik ees – rikkad inimesed.”
Ka Anastassia oli nõutu:
„Ikkagi... esivanemate portreed jäävad maha...”
„No need olid härra Falkenbergi esivanemad ilmselt,” ütles proua Kukk hajameelselt, jälgides kuidas Monika pudeliga askeldab. „Ja tema lesel vast polnud huvi...”
„Lesel...?” kordas Anastassia keset maad võtnud vaikust.
Monika käsi peatus.
„Kas härra Falkenberg suri?”
Proua Kukk kirus ennast, et õigel hetkel sõnasabast kinni ei saanud. „Noh... jah...” venitas ta kõhklevalt.
„Suri siin majas..?” tõi Vivian kuuldavale kõiki ebameeldivalt torkiva mõtte.
Proua Kukk tõstis rahustavalt käed:
„Tüdrukud, meie ei pea muud teadma, kui et Hitler kutsus sakslased kodumaale ja Falkenbergid sõitsid Eestist ära. Maja jäi maha, mina sain selle odavalt kätte – ja siin me oleme! Mis siin tehti või kes siin elasid, see ei ole enam üldse tähtis. Meie jaoks mitte.”
„Ikkagi...” pomises Vivian, kuid see ei veennud proua Kukke, et tal oleks õnnestunud olukorda rahuldavalt lahendada.
Trepilt lähenes Renate, kes oli ilmselgelt erutatud.
„Nüüd on selline lugu...” kogeles ta.
„Nii...” tõmbus proua Kukk taas pingule.
„...et helistas härra nõunik,” jätkas Renate.
„Härra Metsla helistas?” kordas proua Kukk ning pöördus siis, et kontrollida suurt seinakella. „Kas ta tahab homse külastuse ära jätta või..?”
„Mingis mõttes...” venitas Renate.
„Mis ta tahtis siis?” nõudis proua Kukk.
„Ta tahaks seltskonnaga kohe siia tulla,” teatas Renate.
Keegi ei osanud hoobilt midagi kosta.
„Mis mõttes kohe?” ei olnud proua Kukk päris kindel. „Praegu kohe? Kell veerand kaksteist?”
„Praegu kohe,” noogutas Renate.
Proua Kukk vaatas taas mõistmatult seinakella, nagu oleks seal sekundi jooksul midagi muutuda võinud.
„Ma ju rääkisin talle, et täna me kolime,” rõhutas ta.
Renate ei liikunud paigast.
„Ta ütleb, et see on väga pakiline, sest tal on mingid tähtsad külalised.”
„Ütles ta, kes need on?”
„Kaks härrat Nõukogude Venest.”
Proua Kukk tegi suured silmad.
„Pühade vahe!” ahhetas ta. „Ja ei kannata homseni oodata?”
Renate ringutas vabandavalt käsi: „Mis mina siin öelda või vaielda saan? Ta küsis, kas kõik on siin, ja ütles, et hakkavad linnast varsti tulema.”
Proua Kuke käed vajusid jõuetult rüppe.
„Einoh... mis kõrged ninad tal on siin, Stalin ja Lenin või? Ega siin vist ei anta valida midagi...”
„Saate ju ometi öelda, et me ei ole täna kundedeks valmis!” pakkus Monika, kulm kortsus.
„Härra nõunikule ei öelda ära!” raputas proua Kukk pead.
Monika ei jätnud: „Ta ei ole ka mingi jumal ju...” pomises ta.
„Monika!” käratas proua Kukk püsti tõustes. „Tänu härra nõunikule me üldse oleme praegu siin! Tänu sellisele patroonile ei ole teie mingid kollaste passidega ja kombluspolitseis arvel daamikesed, kes peavad kusagil „Eevaldi Kõrtsi” tagatoas viinalõhna sees oma asja ajama! Vaadake ringi, tüdrukud! Kui härra nõunik kaob, siis kaob see ka siin!”
„Vabandan,” ütles Monika taas klaveri taha istudes.
„Peadki vabandama!” vibutas proua Kukk tema poole sõrme.
Ahastavalt pöördus ta ning heitis pilgu segamini pidulauale ning paarile veiniplekile laudlinal. „Ohh... tüdrukud, koristame siis laua kiirelt ära... oh, taevas küll... ma pole oma asju lahtigi pakkinud... Ja kabinetid on ju veel sisustamata, homme alles pidin minema sinna uusi koikusid ostma... Stassi ja Monika, teil on tuba korras?”
„Mul on veel osa asju kohvris...” venitas Anastassia.
„Tehke oma toad korda!” hüüdis proua Kukk, kahmates laualt tühja veinipudeli, „ja teie samuti, Linda ja Vivian! Kui vaja, siis võõrustate külalisi oma tubades.”
„Minu tuba on ka väga ilus ja privaatne,” pakkus Renate.
Proua Kukk silmitses teravalt tüdrukuid, kes ühe hetkega olid tema silmis muutunud kaaslastest alluvateks. „Hea, et soengud peas on...” pomises ta ning vaatas uuesti kella. „Eks nad oma pool tundi ikka siia sõidavad, peame valmis saama selle ajaga! Ja Linda,” pöördus ta uksel, „sina joo paar tassi kanget kohvi! Härra Metslale ei tohi jääda muljet, et oleme siia mingi kõrtsiplika võtnud!”
Uksekell kõlas paar minutit enne keskööd. Proua Kukk, mustas õhtukleidis ja lühikeses hõberebasejakis, pisut kiiremini hingav ja õhetavam kui tavaliselt, kuid hillitsetud naeratusega, avas ukse.
Trepil seisev nõunik Metsla haaras närviliselt peast kübara ja surus selle andekspaluvalt rinnale. Temaga koos olid kaks Nõukogude sõjaväelast ning pisut tagapool ilmselt nende adjutandid.
„Proua Kukk, vabandage see täiesti ootamatu visiit,” ütles nõunik kõrgendatud häälel.
Proua Kukk sirutas talle käe.
„Alati rõõm, härra Metsla...”
Metsla surus kiirelt ta kätt ning pöördus siis oma kaaslaste suunas: „Siin flagman Tributs ja major Sidorov. Ma pärast seletan.”
„Заходите, господа,1” viipas proua Kukk kutsuvalt.
Mees, keda oli esitletud kui Tributsit – tema aukraad oli proua Kukel kõrvust mööda läinud –, haaras daami käe ning vajutas sellele suudluse, justkui demonstreerides, kui ebasobivaks ta Eesti nõuniku kombeid peab.
„Мы товарищи, госпожа Кyкк,” ütles ta. „Извините за поздний визит!2”
Proua Kukk naeratas ebalevalt: „Pole midagi... Заходите.”
Seltskond liikus tema järel fuajeesse. Ohvitserid vaatasid hindavalt enda ümber – Tributs ükskõikselt ja Sidorov halvakspanevalt.
„Ну мы живем,3” poetas viimane.
Tributs seevastu noogutas heakskiitvalt.
„Красивa здесь, мадам.4”
Viimasena sisenenud nõunik Metsla sulges välisukse, jättes adjutandid välja trepile.
„Ja need kaks?” küsis proua Kukk nõutult.
„Ma pärast seletan,” vastas Metsla ebameeldivalt kiirustava sosinaga. „Nad jäävad valvesse.”
Proua Kukk astus sammukese trepist üles ning pöördus hiliste külaliste poole.
„Мы рады приветствовать вас в нашем клубе,” ütles ta optimistlikult. „Пожалуйста, за мной.5”
Sõdurisaabaste sammud trepil kõlasid hoopis võõramalt kui daamikingade klõbin.
Tributs oli kohe proua Kuke kõrval.
„Вы хорошо говорите по-русски,6” avaldas ta tunnustust.
„Я уже в этом возрасте!7” naeris proua Kukk galantselt, kuid külalised ei liitunud naeruga.
„Даже барышням бы полезно изучать русский язык,8” kommenteeris Sidorov nende tagant, lastes sõnal „барышням” kõlada rõhutatult mürgiselt.
Tributs noogutas heakskiitvalt:
„Русский язык является языком будущего!9”
„Без сомнения,10” ei soovinud proua Kukk vaidlusse asuda.
„Я слышал, что господин советник помог вам купить этот дом,11” esitas Tributs küsimuse, mis tegelikult ei olnudki küsimus.
„Да, мы очень благодарны ему.12”
„И много девушек, работающих здесь, сейчас?13” jätkas venelane.
„Пять девочек,14” vastas perenaine, viibates käega esitlevalt saali suunas, kus kõik äsjamainitud noored daamid näilise sundimatusega aega veetsid: Renate ja Anastassia olid maalilises poosis tigudiivanil uurimas pildialbumit, samal ajal kui Monika klaveril unelevat tangot mängis ning Linda ja Vivian omavahel tantsisid.
Proua Kukk plaksutas käsi nagu tähelepanu nõudev tsirkusedirektor lärmakate vaatajate ees:
„Preilid! Могу ли я представить: товарищ Трибутс, товарищ Сидоров. Ja muidugi härra Metsla. Эти наши девушки: Моника, Ренате, Анастасия, Вивиан, Линда.15”
Tributs astus sammu ette:
„Приятно познакомиться.16” Ta vangutas tunnustavalt pead ning vaatas keelt laksutades proua Kukele otsa.
„Красавицы!17”
Tributs ja Sidorov hakkasid aeglaselt tütarlaste vahel liikuma, Sidorov jäigalt ja Tributs nende käekesi suudeldes, küsides uuesti nende nimesid ja üritades neid meelde jätta. Proua Kukk taandus mõne sammu, kuni jõudis lävel seisva nõunik Metslani.
„Kes need on?” küsis ta sosinal üle õla, kramplik naeratus huulil.
Metsla paljastas samuti hambad:
„Nad saabusid täna Tallinna ja hakkavad juhtima Nõukogude baase.”
„Ja kuidas teie neid tunnete?”
„Mina tunnen paljusid. Nad on väga kasulikud tutvused, pange mu sõnu tähele. Varsti võib nendest sõltuda meie kõigi käekäik.”
Proua Kukk pöördus nõuniku poole.
„Kas te teate midagi, mida mina ei tea?”
Härra Metsla vastas närvilise žestiga, mis näis tähendavat „pärast räägime”, ning liitus ohvitseridega, püüdlikult nende juttu kuulates ning noogutades. Proua Kukk võttis taas sisse tähelepaneliku perenaise poosi.
„Renate, veini härrastele!” hüüdis ta. „Вино, господа? К сожалению, водки у нас нет.18”
Renate hakkas klaase lauale sättima, samal ajal kui nõunik Metsla kapist esimese ettejuhtuva pudeli haaras ning seda avama asus.
Sidorov oli peatunud ikka veel segaduses Linda ees, kes ei paistnud aru saavat, mis tema ümber täpselt sünnib.
„Вы говорите по-русски?19” uuris ta.
„Oi.. ei, ei räägi...” kihistas Linda totakalt ning osutas siis sõrmega vaikides diivanil istuva Anastassia suunas. „Tema räägib!”
Proua Kukk astus vabandavalt vahele.
„Линда у нас новая,20” silus ta tüdruku blonde juukseid.
Tributs omakorda tegi sammu Anastassia poole.
„Ах, значит вы говоритьe по-русски?21” küsis ta üle.
Anastassia noogutas jahedalt:
„Видимо я вынужденa.22”
„А как вас зовут?23” ulatas Tributs neiule käe, andes märku et see püsti tõuseks.
„Анастасия.24”
„А фамилия?25”
„Колчак,26” vastas tütarlaps trotslikult.
Tributs naeratas, nagu poleks vastus teda ei üllatanud ega huvitanud.
„Ваша семя родом из Санкт-Петербурга, может быть, нет?27”
Anastassia kehitas õlgu:
„Mожет быть.28”
Tributs oli astunud Anastassiale nii lähedale, et oleks võinud huultega tema laupa puudutada. Proua Kukk nägi, kuidas tüdruk mehe viinast kuumutatud hingeõhku tundes näo tahtmatult kõrvale pööras.
„Разве вы не чувствуете тоскy по Советскому Союзу? По Ленинграде?29” küsis Tributs. Oli selge, et vastus tohtis olla vaid üks.
Anastassia, kes oli seisnud langetatud silmadega, tõstis järsult pilgu, mis oli tume ja tuline. Enne kui ta jõudis vastata, astus proua Kukk kahe veinipokaaliga nende kõrvale.
„Поднимаем бокалы за мир и дружбу!30” hüüdis ta, ulatades ühe pokaali ohvitserile, samal ajal kui Renate serveeris veini Sidorovile ja Metslale.
Sidorov tõstis klaasi kõrgemale, kui oli Eestis kombeks.
„3а дружбу между нашими странами!31” deklameeris ta.
Tributs muigas salakavalalt ning katkestas Sidorovi toosti laisa käeviipega.
„Давайте выпьем за красивые эстонские девушки,32” ütles ta pokaaliga seltskonna poole viibates. Enne, kui ta selle huultele tõstis, pöördus ta Anastassia poole.
„И за красивую советскую девушкy.33”
„Mängi meile palun mõni hea tantsulugu,” ütles proua Kukk Monikale poolihääli. „Mitte liiga moodsat!”
Koketeerivalt soengut kohendades pöördus ta Tributsi poole ja tegi galantse kummarduse:
„Позвольте мне пригласить вас на танец.34”
Monika alustas aeglast valsiviisi.
Tributs naeratas, kuid haaras siis ootamatult Anastassia käe.
„Я думаю, что эта дама спросила меня в первую очередь,” ütles ta neiule otsa vaadates. „Сидоров, вы танцуете с мадам Кукк?35”
Nõunik Metsla astus kiirelt majaperenaise ette.
„Proua Kukk, kas mina tohiksin paluda?”
Pärast hetke piinlikku vaikust noogutas proua Kukk ning suundus koos kavaleriga tantsupõrandale, kus nendega mõne hetke pärast liitus Sidorov Lindaga. Tributs ja Anastassia jäid peaaegu liikumatult teisele poole söögilauda, kus nad ka enne olid seisnud.
Renate ja Vivian jälgisid tantsu pingsalt.
Sidorov uuris purjakil tüdrukut oma käte vahel teravalt.
„Ты не слово не поймёшь, не правдали?36” lausus ta omaette.
Linda noogutas, närviliselt kihistades. „Ma ei saa tõesti aru... jah, noh...”
„Ну и не надо,” ütles Sidorov ükskõikselt. „Ты здесь не для беседы.37”
Pisut eemal olid proua Kukk ja nõunik Metsla jäigas valsipositsioonis, huultel kivistunud naeratus.
„Kakskümmend viis tuhat?” sosistas perenaine närviliselt.
„See on alles algus,” vastas Metsla niisamuti poolihääli, nagu võiks keegi nende vestlusest aru saada. „Räägitakse veel neljakümnest tuhandest punaarmeelasest.”
„Ma ei suuda uskuda...”
„Esialgu paigutatakse nad ainult baasidesse ja sõduritel ei lubata kohalikega suhelda. Ohvitserkond loomulikult teeb, mis tahab.”
„Paldiskisse?”
„Kust te teate?” takerdus Metsla tantsusamm hetkeks. „Jah, sinna tuleb kõige suurem baas. See ongi Tributsi alluvuses, hommikul sõidab sinna.”
„Kas see kõik ei jäta muljet, et Eestit tükkhaaval meie naabritele jagatakse?” otsis proua Kukk ettevaatlikult sõnu.
„Tõnisson ütles konkreetselt, et Venemaal pole vallutamise tahet ning ta nõuab ainult seda, mis on tema julgeolekuks vajalik.”
Proua Kukk noogutas mõrult.
„Ja Saksamaa nõuab ainult oma inimestele eluruumi. Olgu siis Poola või Tšehhi arvelt.”
„Venemaa on Saksamaaga nüüd suur sõber,” ütles Metsla läbi hammaste. „Vene ajakirjades on Hitler ja Stalin kõrvuti piltidel. Praegu ei maksa tülli minna ei Vene ega Saksaga. Las nagistavad mõlemad Poola kallal, siis rahunevad ehk maha, kui on ennast täis õginud.”

„Mõned loomad alles vere lõhna peale lähevadki näljaseks,” ei saanud proua Kukk nõustuda. Korraga takerdus ka tema samm.

„Kuulge, Nõukogude Venemaal ju bordelle pole?”
„Ametlikult pole neil ei kurjategijaid ega usklikke, aga laagrid on rahvast täis ja isegi Sidorov lõi Toompeal Vene kiriku ees risti ette.”
„Kui te Moskvas saatkonna juures töötasite, siis te ju ometi nägite ka sarnaseid asutusi?”
„Eks seal on ka selliseid majasid, kuhu Nõukogude võim ei ole veel jõudnud,” vastas Metsla Tributsi poole kõõritades. „Ja kõrged seltsimehed hoiavad neid ilusti enda teada.”
„Seltsimehed nagu... need siin?”
„Nojah.”
„Ja tutvustasid teilegi?”
Metsla näis tantsupartneri pilku vältivat.
„Noh... vaat jah... viisakusest muidugi pidin mõne visiidi tegema...”
Proua Kukk mõtles hetke ning pööras siis pilgu Anastassia poole, kes õõtsus Tributsi käte vahel nagu elutu mannekeen.
„Kas teile ei tundu, et härra... vabandust, seltsimees Tributs on kuidagi liiga huvitatud Stassist?” sosistas ta Metsla kõrva.
„Anastassiast? Aga muidugi, ta ju räägib vene keelt.”
Proua Kukk ei olnud lihtsa seletusega rahul.
„Nägite, kuidas ta pinnis teda? Ikka mis nimi ja kust pärit...”
„Tributs on väga viisakas härra,” ütles Metsla, ilmselt täiesti siiralt.
„Ja Stassi isa oli valgekaartlasest kindral, kelle punased maha lasid.”
Metsla vaikis korraks.
„Njaa. Võib-olla just sellepärast.”
„Nimelt?”
„Seal... majas, kus ma Moskvas töötades vahest pidin külalisena viibima... seal olid kõik preilid printsessid ja krahvitarid... kelle vanemad ei jõudnud Venemaalt lahkuda.”
Külmavärin jooksis alla mööda proua Kuke selga.
„Nii et vaenulik element allutatakse Nõukogude korrale – sõna otseses mõttes...”
Metsla näris alahuult.
„Ma ei vaidle, see on natuke perversne... aga just see nende võimukandjaid erutabki. Ja ma võin teile lubada, nad käituvad oma kurtisaanidega väga heldelt.”
„Sellest hoolimata... ma arvan, et ma saadan Stassi minema. Las valib Monika või Renate,” ütles proua Kukk resoluutselt ning tegi sammu saali teises otsas seisva tantsupaari suunas.
Metsla tõmbas ta märkamatult, kuid niisama resoluutselt tantsupoosi tagasi ning lukustas ta oma haardesse.
„See ei oleks tark tegu,” ütles ta ja tema naeratavad huuled liikusid vaevu.
„Ah nii?”
„Tributs on väga mõjuvõimas mees,” rõhutas Metsla paljutähenduslikult.
Proua Kukk raputas pead.
„Mina olen alati oma tüdrukute eest seisnud. Siin majas meeste võim ei maksa.”
Metsla muigas sapiselt.
„Te vist ei taipa, et tänasest on teie majas kõik muutunud.”
„Kes seda ütleb?”
Naeratus mehe huulil väändus irveks, mis oli niisama külm ja ebasõbralik kui oktoobriöö, mis akna taga ulgus.
„Täna on teie majja jõudnud sõda.”
Proua Kukk vaatas pikalt nii Metslat, tema külalisi kui oma tüdrukuid.
„Kas olukord on nii hull?”
„See mees…” nõunik Metsla tegi peaga vaevumärgatava liigutuse flagman Tributsi poole, „on üks neist, kes hoiab Eesti saatust peopesal. Teie oma tüdrukutega – mõelge nii, et te olete nüüdsest mobiliseeritud. Mitte keegi ei pääse vaenlasele nii lähedale kui teie üksus.”
„Mis me peame tegema?” küsis proua Kukk, klammerdudes tahtmatult Metsla külge.
„Alluma igale tujule. Praegu on aeg, kus mõnel mehel on võimu ühe põlgliku pilgu pärast terve riik maakaardilt minema pühkida.”
„Mõistan,” langetas proua Kukk silmad, mis olid uduseks muutunud.
„Ja neid mehi tuleb siia veel,” kuulis ta Metsla häält. „Meie teiega – meie istume püssirohutünni otsas.”
Magus valsiviis aeglustus, andes märku, et esimene tants hakkab lõppema. Hea tantsijana tõstis nõunik Metsla automaatselt käe ning Proua Kukk keerutas end lõpupiruetis selle alt läbi. Hetke jooksul keerles tema silme eest mööda saal, mis veel tunnikese eest oli tundunud nii turvaline; grupp tüdrukuid, kes olid alles äsja uskunud helge tuleviku võimalusse, ning mehed, kes alles eile oleksid tema jaoks olnud pelgalt võõramaised nimed ajalehes – artiklis, mida ta ei oleks vaevunud isegi lugema.
„Meie uus maja,” ohkas ta kibestunult, kui Monika klaveri tagant tõusis ja kummardas ning seltskond talle loiult plaksutas. „Ei ole enam „proua Kuke kanalat”..., on „seltsimees Kuke kasarmu”.”
Metsla noogutas.

------------------------------------

1 Astuge sisse, härrased.
2 Oleme seltsimehed, proua Kukk. Vabandage hilise visiidi pärast.
3 Küll ikka elame.
4 Ilus on siin, madame.
5 Tervitame teid rõõmuga meie klubis. Palun, minu järel.
6 Te räägite hästi vene keelt.
7 Olen juba selles eas!
8 Ka preilidel oleks kasulik vene keelt õppida.
9 Vene keel on tuleviku keel.
10 Kahtlemata.
11 Kuulsin, et härra nõunik aitas teil seda maja osta.
12 Jah, oleme talle väga tänulikud.
13 Ja kui palju tüdrukuid siin praegu töötab?
14 Viis tüdrukut.
15 Kas võin esitleda: seltsimees Tributs, seltsimees Sidorov. Need on meie
neiud: Monika, Renate, Anastassia, Vivian, Linda.
16 Rõõm tutvuda.
17 Kaunitarid!
18 Veini, härrased? Kahjuks meil viina ei ole.
19 Vene keelt räägite?
20 Linda on meil uus.
21 Tähendab teie siis räägite vene keelt?
22 Ilmselt olen sunnitud.
23 Ja kuidas on teie nimi?
24 Anastassia.
25 Ja perekonnanimi?
26 Koltšak.
27 Teie pere on ehk pärit Peterburist, mis?
28 Võib-olla.
29 Kas te siis ei igatse Nõukogude Liitu? Leningradi?
30 Tõstame klaasid rahu ja sõpruse terviseks!
31 Meie riikide vahelise sõpruse terviseks!
32 Joome parem ilusate eesti neidude terviseks.
33 Ja ilusa nõukogude neiu terviseks.
34 Lubage teid tantsule paluda.
35 Ma arvan, et see daam kutsus mind esimesena. Sidorov, te ju tantsite proua Kukega?
36 Sa ei saa ju sõnagi aru, kas pole?
37 Ja pole vajagi. Sa pole siin vestluse jaoks.

Mart Sander "Litsid", Ajakirjade Kirjastus 2015

Raamat saadaval raamatupoodides ja veebis: http://www.raamat24.ee/litsid/

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare