Tansaania: kaelkirjakusõnnikut antakse nii vastsündinuile kui haigetele

 (1)
Tansaania: kaelkirjakusõnnikut antakse nii vastsündinuile kui haigetele
Kaelkirjakud Arusha rahvuspargis. Wikipedia

Maiki Udami Tansaania-rännak sai teoks tänu abikaasa Sveni tööle Ida-Aafrika puidutööstuses ja kestis pisut rohkem kui kaks aastat. „Jõudsime selle ajaga riigile ringi peale teha ja piiluda tansaanlaste hingesügavusse. Esimene aasta kulus imestamisele, teisel hakkas kohalik elufilosoofia „ära kiirusta“ kujundama ka meie elurütmi,“ kirjutab ta raamatus „Minu Tansaania“.

Ngorongoro, Ruaha, Tarangire, Manyara ja Serengeti, Kilimanjaro ja vürtsine Sansibari saar – Tansaania loodusest ja rahvusparkidest sai meie Meka. Kui Svenil hakkas tööl mõistus kokku jooksma või minul nägu mossi kiskuma, sõitsime loodusparki. Sellega oli päev ja nädal päästetud.
Looduse kõrval õppisin tundma Tansaania inimesi, nende mentaliteeti ja ellusuhtumist. Sain teada, kuidas jääda ellu hullumeelses liikluses, eesliga matkata, ruutpesiti porgandeid kasvatada ja üllatadaiseennast mäkketõusul. Ka seda, kuidas käituda, kui külla minnes ulatatakse kingituseks elus kana. Tansaania muutis mu maailma värviliseks. Igas mõttes.

Siin ion katekend raamatust.

Järgmise päeva hommikuks oleme tellinud jalgsimatka. Ärkame juba kell viis, et koos päikesetõusuga metsa minna. Meie matkajuhiks on lähikülast pärit Didi, paljas nagu porgand, keha katmas ainult puukoorest ja niinest tehtud niudevöö. Lisaks on ta ennast üleni tahmaga kokku määrinud, „kaitseks putukate ja päikese vastu ning higilõhna varjamiseks“. Kaasas kannab ta traditsioonilist oda ja kirvekest.

Loe veel

Seotud lood:

Paljasjalgne Didi astub meie ees hääletult nagu panter ja puistab üksteise järel taimede, putukate ja loomade inglis- ja ladinakeelseid nimetusi. Hiljem saame Raimondolt teada, et Didi ei ole mingi suvaline külamees, vaid ülikooliharidusega matkajuht. Õnneks ei ole ta ülikoolis ladinakeelseid taimenimetusi õppides minetanud pärimuslikku teadmist kohalikust loodusest. Baobabi juures räägib ta, et see on nende püha puu. Kui sünnib laps, siis võetakse tükk koort, leotatakse seda vees ja antakse saadud leotist vastsündinule juua, soovides lapsele samasugust jõudu, tarkust ja pikka iga, nagu on baobabil. Didi lööbki oma kirvekesega tüki koort lahti ja peab ilmeka suahiilikeelse palvuse puule ja kujutletavale lapsele. Nüüd saan aru, miks teeäärsetel baobabidel on allosas koor maha nülitud.

Peale tüügassigade ja eemal vilksatava võsapuki ei näe me sel hommikul ühtegi looma. Küllap on meid liiga palju ja me oleme liiga lärmakad. Igaks juhuks on meil siiski kaks püssimeest kaasas. Aga me näeme rohkesti loomade väljaheiteid, millele Didi meie paaritunnise matka jooksul keskendubki. Kaelkirjaku sõnnik pidi sisaldama rohkelt kõikvõimalikke toitaineid ja olema ühtlasi isutekitaja. Seda antakse nii vastsündinule kui haigetele, et nad saaksid kätte kõik vajalikud vitamiinid. Elevandisõnnikust kougib Didi välja poole kookospähkli suuruse kõva seemne. „See on ühe palmipuu pähkel. See paljunebki ainult tänu elevantidele. Elevandid seedivad ära seemne ümber oleva pehme koe ja seeme tuleb koos väljaheitega välja. Sel viisil saab seeme idanema hakata.“ Selle peale räägib Didi meile ka õpetliku loo. „Kord elas üks paavian, kes tahtis olla sama suur ja tugev kui elevant. „Kui elevant suudab selle palmiseemne alla neelata, siis suudan mina ka,“ otsustas paavian. Teised paavianid keelitasid teda hullust mõttest loobuma, aga paavian jäi endale kindlaks ja üritaski seemne alla neelata. Seeme mahtus vaevalt suhu ja jäi kurku kinni, aga lõpuks sai ta selle ikkagi endale sisikonda surutud. Kuid nüüd algasid tõelised hädad – paavian ei saanud seemet enam teisest otsast välja. Küll ta punnitas ja pressis, aga ei midagi.“ Selle jutuosa juures punnitas ja pressis ka Didi väga tõetruult ning tegi hirmsaid hääli ja nägusid, nii et arvasime juba, et ju ta selle seemne isegi välja pigistab. „Ei aidanud punnitamine ega pressimine, seeme jäi sisse. Paavian käis õnnetu näoga ringi ja teised karjaliikmed hakkasid juba huvi tundma, kas midagi on mureks. „Oh, ei ole midagi,“ valetas paavian. Ühel päeval ei suutnud ta oma kõhuvalu enam välja kannatada ja tunnistas üles, et seeme istub tema sees kinni ja ei tule enam välja. Võtsid siis teised paavianid kõvast eebenipuust toika ja aitasid sellega seemne välja. Sellest ajast on ütlus, et ära pane suhu suuremat asja, kui tagumikust välja mahub.“


Loo lõpetuseks võtab Didi natuke kuiva elevandisõnnikut, keerab selle puulehe sisse, paneb otsast põlema ja asub pahvima, öeldes, et siin on sellised ained, mis ei jää kanepile sugugi alla. Küsib, kas keegi meist ka seda proovida soovib. Esko on meie seltskonna ainuke suitsumees ja tema siis proovibki.
„Noh, kuidas on?“ oleme uudishimulikud.
„Sitt nagu sitt ikka,“ kehitab Esko õlgu.

Maiki Udam „Minu Tansaania. Kaks aastat safarit“, kirjastus petrone Print 2017

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare