Soomlane Eestis 1990: näidissovhoosi karm tegelikkus paljastus mulle väga kiiresti

 (116)

lagunev karjalaut
Kunagise Mooste näidissovhoosi karjalautFoto: Raivo Tasso

1989. aasta suvel tutvus soomlane Timo Laine eestlase Valduriga, kes töötas ühes Soome talus Oulust lõuna pool. Valdur kutsus Timo eestisse külla. Ajaajamine võttis kaua aega, aga sõit sai teoks. Timo Laine kirjeldab raamatus "Tankid ja tarakanid" muu hulgas ka sõitu Lõuna-Eestisse ja Eesti argielu Nõukogude ajastu lõpus.

Järgmisel hommikul virgusin auklikul teel aeglaselt liikuva auto hääle peale. Katsusin ette kujutada, milline sõiduvahend toob kuuldavale nii valju, kuid ebaühtlast põrinat. Lõpuks ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ning tormasin voodist otse akna juurde.

Nägin väljas Vene veoautot. See oli GAZ-53 või ZIL-130. Neid kummalise välimusega krusasid nägin hiljem kaunis palju. Kogu Nõukogude Liit oli selliseid täis. Alguses arvasin, et autod on tõepoolest vanad, aga hiljem sain teada, et need lihtsalt nägid vanad välja. Samu mudeleid oli olematute muudatustega valmistatud juba kolmkümmend aastat.

Olime väikeses Lõuna-Eesti külas, kus looduse ja vana ajaloolise küla ilu kütkestaval moel segunes ükskõiksust õhkuva nõukoguliku tegelikkuse inetusega. See inetus muutus mu mõtetes omalaadseks töölisromantikaks, mistõttu valitsevaks tundeks sai uutest aistingutest ärgitatud tohutu vaimustus. Ümbrus mõjus karmi, poolelioleva ja väga võõrana. Oli niisugune tunne, nagu oleksin hüpanud kuhugi Neuvosto-Karjala määrdunud ajalehepildile.

Seotud lood:

Mooste, nagu kõik teisedki vanad Eesti külad, oli tekkinud saksa aadlimõisa ümber. Tööjõuna kasutas mõisahärra eestlastest pärisorje. Juba esimese, 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsiooni ajal tehti külast sovhoos. Sovhoosina tegutses see ka viiskümmend aastat hiljem.
Mingis mõttes kestis pärisorjus Moostes edasi. Eestlased tegid ikka veel tööd külas valitsevale võõrale peremehele, omamata töövahendeid või saamata osa töötulemustest. Vaba liikumist ja äraminekut siiski ei takistatud, nagu seda tehti Vene ühismajandites 1970. aastateni välja. See oli ikka tõeline pärisorjus!

Loe veel

Teoorias oli sovhoos kolhoosist progressiivsem tootmisüksus. Kolhoosid olid vähemasti põhimõtte järgi kooperatiivsed ettevõtted, aga sovhoose juhtis riik. Töö sovhoosis oli kõrvutatav tavalise palgatööga, sest selle eest maksti kindlat palka. Riik soosis sovhoose uute masinate ja töövahendite hankimisel. Mooste sovhoos oli saanud isegi näidis­majandi staatuse. Valdur ja ka suurem osa teistest külaelanikest töötasid sovhoosis.

Näidissovhoosi karm tegelikkus paljastus mulle väga kiiresti. Juba esimesel päeval tutvusin sovhoosi laudaga, kus mind vapustas tappev hais. Minu meelest on normaalne, et laudad haisevad, aga see oli midagi tõesti jubedat.

Pärast keskpäeva läksime küla sööklasse, kus kaotasin viimsedki illusioonid nõukogude sotsialismi suhtes. Kohe leti ääres heitsid kokad Valdurile ette, et ta polnud neid ette hoiatanud. Kui nad oleksid teadnud, et sööklasse tuleb välismaalane, oleksid nad võinud midagi paremat süüa teha.
Kokkade jutt hämmastas mind. Kas siis kogu küla toidusedel sõltus ühestainsast kliendist? Tundsin ennast äkki tähtsa ja lugupeetud külalisena. Teenimatust tähelepanust põhjustatud rahulolu ununes peagi, kui märkasin, et toit ei olnud just paremate killast.

Istusin kulunud taburetil määrdunud ja koristamata laua ääres. Iga kord, kui keegi sisse astus või välja läks, tuli uksest pahvakas külma õhku. Lauajalad kõikusid ärritavalt. Jõllitasin taldrikule asetatud siniseid kartuleid, mis olid jahtunud juba enne, kui jõudsin nende söömise peale mõtlema hakata. Sel hetkel taipasin midagi, mis jäi mulle igaveseks meelde.

Tajusin äkki, et olin just niisuguses sööklas, mida Neuvosto-Karjala suuresõnaliselt oli kiitnud. Lehte lugedes olin mõelnud, kui hea sööklate süsteem Nõukogude Liidus on. Ükskõik milline külapoiss võis talle sobival ajal sisse põigata head ja odavat toitu sööma. Nõukogude Liidus oli selliseid sööklaid igal pool. Murdsin pead, miks meil Soomes sama­suguseid ei ole.

Mida imet ma küll mõelnud olin? Samal ajal võis Soome töölissööklates oma eine ise kokku panna, valides mitme variandi vahel, ja nautida salatikäru rikkalikku valikut. Ka ma ise olin kaksteist aastat söönud head, tervislikku ja täiesti tasuta koolitoitu.

Pärast Mooste sööklat ei mõjunud mulle enam mingi nõukogude propaganda. Olin saanud vaktsiini, mis muutis mind immuunseks. Mind oli petetud!

Minu toomine sööklasse ei olnud eksitus. Olin huvitatud ennekõike argipäevaelust. Tahtsin tutvuda koolilaste õpperaamatutega ja proovida Bulgaaria hambapastat, mis oli kahtlemata päris õudne ja söövitas katki paljude Nõukogude kodanike hambad. Soomes elanud Valdur mõistis mind suurepäraselt. Olen talle tõepoolest tänulik kõigi nende uute asjade eest, millega sain nädala jooksul tutvuda.

Valdur ei näidanud mulle ainult oma kodumaa häid külgi. Ta tutvustas häbenemata ka kogu seda laostumist, mida Eestis oli rohkem kui küllaga. Tema identiteet ei põhinenud sellel, milline oli riigi majanduslik või moraalne seisund. Temale ja sadadele tuhandetele teistele eestlastele oli Eesti okupeeritud maa, kuhu okupant oli kaasa toonud oma arulageda süsteemi.

Astumine komsomoli ehk kommunistlikku noorsooühingusse on huvitav näide eestlaste ja venelaste erinevast eneseteadvusest. Üks mu Moskvast pärit sõber rääkis, et oli olnud väga uhke, kui sai oma klassi esimese õpilasena noorsooühingu liikmeks. Valduri klassist ei tahtnud keegi säärasesse organisatsiooni astuda.

Kuna veenmine ja surveavaldused tulemusi ei andnud, tegi Valduri õpetaja meeleheitliku otsuse. Ta pani õpilased klassi luku taha ja teatas, et nad saavad koju alles siis, kui on astunud noorsooühingusse. Õpetaja ei tulnud selle peale, et õpilased põgenevad akna kaudu. Hiljem nägi Valdur oma nime komsomoli liikmete nimekirjas, kuigi polnud andnud liikmeks astumiseks isegi suulist nõusolekut, allkirjast rääkimata.

Ühel päeval käisime Taevaskojas vaatamas Ahja jõge ja seda ääristavaid uhkeid liivakivipaljandeid. Seal kohtasime vana eestlastest abielupaari. Kuulnud, et olen soomlane, rõõmustas eakas mees silmanähtavalt ja tuli mind kättpidi tervitama. Ta rääkis, et oli sõja ajal püüdnud pääseda Soome armeesse. Kui see ei õnnestunud, võitles ta venelaste vastu Saksa sõjaväes. Kui 1940. aastal algas karm Nõukogude okupatsioon, oli eestlastele selge, et esmajoones ähvardas nende vabadust ja kogu nende olemasolu just Nõukogude Liit.

Mees uskus, et ma olin seal kandis esimene soomlane pärast Teist maailmasõda. See polnud kindlasti tõsi, aga piirkonna suletusest kõneleb juba seegi, et ta tõepoolest niimoodi mõtles. Tol ajal polnud soomlasi väljaspool Tallinna peaaegu üldse näha. Tartusse ja Viljandisse korraldati juba bussiekskursioone, aga turistid tohtisid ööbida ainult Tallinnas.

Igal pool, kus me käisime, tundsin, et olen haruldane ja teretulnud külaline. Kõikjal, kodudest alustades ja Põllumajandusakadeemiaga lõpetades, tahtsid inimesed mingil põhjusel mulle oma ruume näidata. See paistis olevat kohalik komme.

Räpina sovhoostehnikumis viidi mind klassi koguni õppetunni ajal. Sain tehnikumist mälestuseks kummalise voldiku, milles olid eba­selged mustvalged fotod puude ja põõsaste pookimisest. See tundus pisut absurdne, aga ma olin tänulik iga tähelepanuavalduse eest. Ma poleks eales osanud ette kujutada, et seitseteist aastat hiljem lõpetab mu naise noorem õde sellesama õppeasutuse.

Õhtuti kohtusime Valduri sugulaste ja tuttavatega. Tavaliselt läksime neile külla, aga mõnikord olime ka Valduri pool. Laud oli alati kaetud ja toidu allaloputamiseks leidus muudki kui mahla.
Rääkisime Soome oludest, Kekkonenist, reisimisest, sõjaväekogemustest ja paljudest muudest asjadest. Valdur oli pikkade vestluste tõlkimisel väsimatu. Sain näha kommunistliku partei liikmepiletit, mis sel perioodil enam mingi uhkuseasi ei olnud. Ei tea, kas oli kunagi olnudki.
Käisime Valduriga diskol, mis toimus Põllumajandusakadeemia klubis. Võimendusseadmed ja ülejäänud tehnika paistsid üsna algelised, kuid vähemasti meeleolu oli hea. Ühel teisel õhtul viis Valdur mind Põllumajandusakadeemia üliõpilaste restoraniõhtule. Minu kõrval istunud Teet ja Toomas küsisid igasuguseid asju Soome kohta ja rüüpasid samal ajal konjakit, mille olid salaja restorani kaasa toonud. Pudeli peitsid nad põrandale lauajala kõrvale.

Märkasin, et olin äkitselt üllatavalt populaarne. Kõigepealt tuli end Pilleks nimetav tüdruk mind tantsima võtma. Siis tegi kõrvallauas istuv teine tüdruk mulle silma. Orkester mängis lambadat, mis oli tollal suur hitt.

Perestroika oli 1990. aasta alguses juba kaugele arenenud. Tarbekaupade ja teenuste pakkumine oli omandanud uusi jooni. Käisime näiteks komisjoni­kaupluses, kuhu ükskõik kes võis tuua müügiks kasutatud või uusi asju.

Komisjonikaupluses sai kauba omanik raha alles siis, kui kaup oli müüdud. Poepidajal polnud vaja võtta majanduslikku riski, aga inimesed said käepärase võimaluse oma asju müüa. Kuna tootmine ei suutnud nõudmist rahuldada, oli vähemalt seegi hea, et olemasolevad kaubad ringlesid paremini. Komisjonikauplustes oli palju selliseid tooteid, mida tavalistes poodides ei leidunud.
Teine uue aja märk oli erarestoran, kus me söömas käisime. Eraresto­rane peeti riigi omadest palju paremaks, kuigi need olid väiksemad ja kallimad. Tahtsime süüa pitsat, aga pidime vahepeal käima sisseoste tegemas, sest toit pidi valmis saama alles tunni aja pärast. Tellimus võeti siiski vastu. Restorani omanik oli väga sõbralik, mida ei saanud öelda riigirestoranide töötajate kohta.
Eestlastele tähendas pitsa ilmselt midagi muud kui soomlastele, aga saadud pirukad olid tõesti maitsvad. Kui lahkusime, kutsusid kõrvallauas istunud naised meid endale külla.

Timo laine "TANKID JA TARAKANID. Pealtnägijana lagunevas Nõukogude impeeriumis", kirjastus Varrak 2018

http://varrak.ee/product/24671/

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare