Üks rindeohvitser räägib kaevikusõja ajast järgmise loo. Grupp sõdureid tagus eesliini kaeviku serval kaarte. Ohtu ei paistnud olevat ja kõik olid süvenenud mängu. Reamees M. oli seda just võitmas.

Just samal hetkel, kui M. kavatseb käia kaardid lauale ja korjata suure panga, kostab tankitõrjekahuri haugatus, sähvatus ja laksatus M-i selja taga kraavipervel. M. pöörab ringi, vaatab ja näeb — pervest turritab lõhkemata jäänud mürsk. Silmapilkselt miski M-is murdub, tema psüühiline vastupanu saab otsa, mehest tuli poolemeelne. Silmad pöörlevad peas, suust kostab arusaamatut röökimist, mees kavatseb tormata üle kraaviperve. Kaaslased jõuavad appi. M. viiakse ära, kanderaamile, välilaatsaretti ja siis tagalasse. Mis mehest edasi sai, punkrikaaslased ei tea. Kadus vahva semu, kõikide aegade suurim pank taskus — atskooseltskond oli arvanud, et M. on selle ära teeninud.

Reamees M. oli varem olnud sõjakaaslane nagu iga teinegi, ilmselt ei olnud miski viidanud võimalikele psüühilistele probleemidele. Paradoksaalne tõesti, et uskumatu vedamine, mis päästis mehe füüsiliselt, murdis ta meele. Miks niimoodi reageeris just reamees M., kui ülejäänud sõdurid tulid sündmusest puhtalt välja — see on müsteerium, mis on ennekõike seotud traumaatilise kogemuse olemusega ja millele ei ole kerge seletust leida. Oleks muidugi võimalik spekuleerida mitmete inimest mõjutavate ja altimaks muutvate tausta- ja keskkonnategurite üle, kuid vaevalt ükski neist suudaks mõistatust lahendada.

Reamees M. kadus sõprade hulgast jäljetult. Kui sidumispunktis oleks õnnestunud ta maha rahustada ja seejärel paigutatud sama üksuse abiteenistusse, oleksid mehed sellest hiljem kindlasti teada saanud. Seega on ilmne, et ta viidi välilaatsaretti. Välilaatsaretid asusid tavaliselt rindepiirkonna tagumise osas ja neil oli otsustav roll psüühiliselt haavatud sõdurite seisundi hindamisel. Kui mees otsustati evakueerida tagala sõjaväehaiglasse psühhiaatrilisele eriravile, tuli ta väga harva eesliinile tagasi. 1944. aasta suvel ägedate lahingute ajal välilaatsaretis teeninud meditsiiniohvitser räägib psüühiliselt murdunud sõduritest, kes pingelisest olukorrast hoolimata olid pääsenud välihaiglasse ravile.

Neid toodi meile laatsaretti, neid, keda kutsuti põrunuteks. Loomulikult oli see neile õige koht.

Nad olid tõepoolest üle elanud närvivapustuse. Mõnikord oli natuke raske suurematele härradele selgeks teha, et tõepoolest on tegemist haigusega, mitte arguse või põgenemisega. Osaliselt tulenes see kindlasti väsimusest. Kuid teisest küljest, ilmselt oli mõnes kohas nii täbar olukord ja nii äge tuli, et kellegi närvid eriti vastu ei pidanud. Välilaatsaretis said nad vähe ravi. Saatsime nad tagalasse, kus nad pandi sõjaväe- ja närvihaiglatesse.

Meelde on jäänud, et armeekorpuse kindral tuli laatsaretti meie tööd vaatama. Seal sattusid olema mõned närvivapustuse saanud patsiendid. Ta pidas neile üsna karmi kõne, mida mehed oma tookordses seisundis kindlasti ei mõistnud. Siinkohal tegi laatsareti ülemarst minu meelest täitsa õigesti, kui peaaegu käskis kindralil ära minna ja ütles, et nende asjadega tegeleb tema.

Rindelt ärasaatmine käis välilaatsarettide kaudu, nii et seal sai armee suhtumine sõjaneurootikutesse konkreetse väljenduse. Nagu tsitaat osutab, võis see kaasa tuua ka konflikti sõjakomandöride ja arstide arvamuse vahel. Alati ei olnud see just nii ühepoolne, sest kõik meditsiiniohvitseridki ei tahtnud psüühilisi häireid tõsiselt võtta, vaid pidasid nende all kannatajaid lihtsalt argpüksideks või teesklejateks. On ilmselge, et toimimisviisid varieerusid välihaiglati ja olid sõltuvad parajasti valitsenud sõjalisest olukorrast.

Niikaua kui närvid kaotanud või psüühiliselt kurnatud mehed viibisid rindepiirkonnas, ümbritsesid neid mehed, kes olid ise samasugust vägivalda kogenud. Tavaliselt leidus eesliini sõdurite hulgas oma psüühiliselt murdunud relvakaaslaste vastu märkimisväärselt palju mõistmist. Kuigi kõige levinumal kõnekeelsel väljendil „põrunud” oli alandavaid ja halvustavaid kõrvaltähendusi, tundsid rindemehed hästi nähtust ennast ja mõne sõduri närvide ülesütlemist peeti sõjakoleduste ja pingete paratamatuks tagajärjeks. Seevastu kõrvalseisjale, kellel oli tavaliselt vaid udune ettekujutus rinderealiteedist ja kes olid kujundanud oma arusaamad avaliku sõjaretoorika vahendusel, võis kohtumine vaimult murdunud sõduriga olla ehmatav kogemus. 1951. aastal välja antud lühikeses memuaarteoses „Silmät” jutustab sellisest kohtumisest noor halastajaõde. Pärast koolitust saadeti õde esimesele töölähetusele – tooma sanitaarrongiga Petroskoist ära haavatud sõdurid. Temas pulbitses tahtmine pakkuda abi vigastatutele, kes tema vaimusilmas olid veristesse sidemetesse mässitud kangelased.

Aga kohe algas pealelaadimine ja noor õde pidi saama oma esimesed patsiendid. Ta ootas neid põnevusega, valmis abiks olema.

Kui pealelaadimine algas, paistis kõik kuidagi kummaline. Ei mingeid sidemeid, ei palavikulisi nägusid, ainult silmad – silmad, mis vahel metsikuna, vahel tühjadena taevasse vahtisid. Kus olid haavad ja luumurrud, mida tema arvates sõjas pidi saama?

Uneski ei osanud ta ette kujutada, et tema esimesed patsiendid on noored tugevad mehed, kelle sõda on meeltesegadusse viinud.

Sõja kangelaslikkus ja põnevus kadusid ta meelest, järele jäi vaid hirm. Miks pidi midagi sellist juhtuma?

Tal oli olnud tõeline ja palav soov aidata. Nüüd oli ta ise abitu ega võinud muud, kui härdalt Jumalat appi hüüda.

See, mida need silmad olid pidanud nägema, jäi halastajaõele teadmata. Reamees M. ja temasarnased olid muutumas psühhiaatrilisteks juhtumiteks või, nagu otsesemalt öeldi, sattumas hullude kirja. Kui iga üksiku sõduri isiklik kogemuslugu kadus teadmatusse ja kogemuste vahetu põhjus, rindekeskkond, jäi seljataha, ilmusid nad kaasinimeste ette vaid kui needsamad hirmutavad ja ebanormaalsed sümptomid, mis vajutasid pitseri nende olemusele. Eelmise peatüki lõpus tsiteeritud reamees Pentti oli 1942. aastal haavatuna teel sõjaväehaiglasse. Samas vagunis sõitis kolm psüühilistel põhjustel evakueeritavat sõdurit.

Minuga samas vagunis oli kolm haiget, keda peeti hulludeks. Üks neist oli paksuke ja näostki nagu opmani kapiuks. Ta naeris peaaegu lakkamatult, kuid tema naer ei olnud nakatav, vaid külm, vali, hullu naer. Teised kaks olid süngemeelsed ja põrnitsesid sõnatult lavatsil, ei lausunud musta ega valget. Kui ühe söögikorra ajal jäin järjekorras viimaste hulka, sattus minu ainukeseks kaaslaseks üks nendest põrnitsejatest. Kui olime olnud hetke kahekesi, hakkas ta mulle lähenema. Mu süda väheke puperdas, kuna ma ei teadnud, mis tal meeles mõlkus. Karjuma ma siiski ei hakanud, vaid jäin hirmuga ootama. Jõudnud täiesti minu kõrvale, küsis ta: „Kas sul suitsu on?” Mul oli avatud pakk Työmies-nimelisi sigarette ja pakkusin talle tervet pakki. Ta võttis vaid ühe, ja läitnud selle põlema, uuris: „Kas see rong läheb X jaama?” Ootamata ära minu vastust, jätkas: „Ega ma muidu, aga mul on X-is pruut.” Ütlesin talle, et ma ei tea, aga ehk lähebki. Põrnitseja läks tagasi lavatsile ja põrnitses edasi. Hämeenlinnas, kuhu meie rong seisma jäi, hakati meid eri haiglatesse transportima. Need kolm juhatati autosse, mille küljel oli kiri „Piirkondlik vaimuhaigla”.

„Peeti hulludeks”. Mis tahes kogemused ja tagapõhi nendel meestel ka oli, nüüd hakati neid liigitama kohtlasteks, kes – nagu Pentti jutustus näitab – tekitasid teistes inimestes ärevust.

Kogu suve jooksul oli vahetevahel olnud sõjapsühhoosi juhtumeid. Aga ühel õhtul augusti alguses toodi rindelt kaks autotäit süngeid, enese ette vahtivaid mehi, kellel paistis aja ja koha taju täiesti kadunud olevat. Mõned raevutsesid kõvasti.
Moisio psühhiaatrid said kõvasti tööd. Iga „põrunu” kohta tuli koostada pikk ja üksikasjalik haiguslugu ja kirjutada arvamus. Ravi seevastu oli lihtne. Kui mehed said rahusteid ja end korralikult välja puhata, paranesid nad tavaliselt mõne nädalaga. Pärast toibumist saadeti nad tavaliselt relvata teenistusse.

Jõudnud lõpuks sõjaväehaiglate psühhiaatriaosakonda, muutusid põrunud sõdurid psühhiaatrilise uuringu, määratluse ja ravi objektiks.

Meditsiinikapten J. K. Klemola töötas 1941. aasta suvel Mikkelis 17. sõjaväehaigla kirurgiaosakonna ülemana. Psühhiaatriaosakond asus päris selle kõrval ja augustis oli Klemola tunnistajaks sinna varasemast suurema hulga haigete saabumisele.


Nagu eespool toodud lood kirjeldavad, olid vaimselt vankuma löönud sõdurite tüüpilised sümptomid vaikimine, enesessesulgumine, kehalised häired ning ajast ja kohast irdumine. Selle asemel et üritada oma kogemust sõnadesse panna, näis, et nende hing ja keha olid muutunud kogetud vapustuse vaikivateks sümboliteks. Rindetingimuste kõrval mõjus sõjaväehaigla osakondades valitsenud puhtus ja bürokraatlik kord ebatõelisena, sõja vägivaldsus oli sealt kaugel. Teinekord olid psühhiaatrilistele patsientidele kaasa antud paberite hulgas nende endiste ohvitseride kirjutatud raportid, kus oli lühike kirjeldus juhtunust ning ohvitseri arvamus sõduri ja tema seisundi kohta. Seda juhtus aga üsna harva. Ka välihospitalide saatekirjad olid väga napisõnalised. Osa sõjaväehaiglate psühhiaatritest oli varem töötanud välilaatsarettides või sõjaväeüksustes ja neil võis olla eesliini tingimustest mingi teadmine. Suurem osa neist ei olnud siiski kunagi kogenud tõelist lahingut ja osa olid puhtalt tsiviilarstid. Seega ei olnud psühhiaatritel üksikasjalikku ettekujutust sõjakogemusest kui sellisest, kuid neil oli kasutada teistsugune teadmiste pagas: sõjaeelsel ajal saadud närvi- ja vaimuhaigustealane haridus.

Nii tekkis sügav lõhe üleelatud rindereaalsuse ja tagala sõjaväehaiglate sõjaväepsühhiaatria vahel. 1941. aastal oli esialgu proovitud tuua psühhiaatriaravi rindele lähemale ja psühhiaatrite sõnul olid tulemused olnud väga julgustavad. Praktikat ei saanud aga jätkata ja laiendada juba ainuüksi sel põhjusel, et ei jätkunud haritud psühhiaatreid. Ainukeseks võimaluseks jäi evakueerida tõsiste psühhiaatriliste sümptomitega sõdurid sõjaväehaiglatesse, kus ravikeskkond erines radikaalselt nendest tingimustest, milles psüühilised haavad olid tekkinud. Kui nüüd asume Soome sõjaväepsühhiaatriat lähemalt uurima, aitab nimetatud lõhe olulisel määral seletada, miks sõjakogemustest tingitud traumad ning nende määratlemisel kasutatud meditsiinikeel ja klassifikatsioon omavahel kokku ei saanud.