Seda läheb kunagi vaja - mis on pahn ja kuidas see meie koju koguneb
Pahna on kõikjal. Enamik meist, isegi need, kes elavad lihtsat elu, naudib asjade ostmist ja omamist: kodud, autod, mälestusesemed, riided, mööbel, ehted, vinüülplaatide, postmarkide või portselannukkude kogud. Ent vajalike asjade ja pahna vahel on vahe, kirjutab Geralin Thomas raamatus „Pahnast vabaks“. Kust pahn tekib? Üldjuhul me ise ostame või hangime selle.
Kasulikkus. On asju, mis lihtsustavad meie elu, ja meie kodud on sellist kraami täis. Näiteks lumelabidat on vaja lume rookimiseks, et hoida meie kodu ümbrus kontrolli all. Niimoodi tunnetame enda suuremat kontrolli selle üle, mida me tegelikult ei suuda kontrollida – ilm. Seega – labidas on vajalik.
Identiteet. On asju, mis aitavad meil ennast määratleda, see oleks nagu hääletu signaal meie olemuse kohta. Logodega T-särgid räägivad meie brändieelistustest, meie kuuluvusest mingisse gruppi või sellest, mida me pooldame. Mõningate asjade omamisega jagame me teavet enda olemusest ja võimekusest. Kui naabrimehel on koduelektroonika viimane sõna, siis me eeldame, et ta on tehnikahull ning need seadmed muudavad ta elu kuidagi paremaks. Minu jaoks, kes ma ei suuda isegi Wi-Fi parooli vahetada, võib ta sellel alal olla elupäästjaks. Tehnikaseadmed justkui rikastaksid tema olemust meie silmis samamoodi nagu riiulitäied Ameerika Ühendriikide presidentide elulugusid kellegi teise kodus. Me eeldaksime, et nende lugeja on ajaloofänn või huvitatud Ameerika Ühendriikide poliitikast. Need raamatud, mida see inimene on juba kaua aega kogunud ja lugenud, aitavad tal säilitada oma olemust ja minevikku.
Turvalisus ja mugavus. On asju, mis annavad meile mingil määral turvatunde. Nii nagu mudilased kaisutavad kaisuloomi või tekki, et ennast rahustada, nii täidavad täiskasvanud oma kodu asjadega, mis tekitavad hea tunde. Me võime eelistada üht mööblieset kõigile teistele, sest see on luksuslikult pehme ja kui me sinna istume, siis vajume justkui mugavasse kookonisse. Isegi immateriaalsed asjad nagu mingi kindel lõhn või maitse võivad meid tagasi viia meeldivatesse mälestustesse, kus me tunneme ennast turvaliselt ja hoitult.
SINU REAKTSIOON ASJADELE
Asjad, mida inimesed ostavad või omandavad – ükskõik, kas passiivsel moel või teadlikult – äratavad isiksuse tüübist olenevalt mingeid tundeid. Loomeinimesed väidavad sageli, et nähtaval olevad töövahendid hoiavad nende energia liikumises; neid võivad inspireerida kübarakaunistuseks mõeldud lillekimbukesed või värviliste pliiatsite kaleidoskoop. Neile meeldib inspiratsiooni ammutamiseks hoida asju nähtaval kohal, sest mis silmist see meelest. Kui nad oma asju ei näe, siis nad unustavad need.
Teised on kõige loovamad siis, kui pinnad on puhtad. Nemad on „puhta paberilehe“ inimesed, kes alustavad või lõpetavad oma päeva töölaua lagedaks tegemise või selle kordasättimisega. Niisugused inimesed lähtuvad põhimõttest „igal asjal on oma koht“ ja nad armastavad kontrollnimekirju. Nad kalduvad juba järele proovitud meetodite poole, erinevalt neist, kes ihkavad pidevalt midagi uut.
Sellest hoolimata, millist tüüpi inimene sa oled, on alati võimalik leida enda olemusega kooskõlas olev ja rahuldust pakkuv süsteem, mille järgi asju korrastada. Aga enne, kui sa seda teha saad, pead mõistma, mis vahe on asjadel ja pahnal.
MIS ON PAHN?
Paljude jaoks on pahna kirjeldamine keeruline. Me tunneme pahna ära, kui seda näeme, ja pea alati oskame tuua konkreetseid näiteid, aga pahna defineerimine on raske. Mina kirjeldan pahna alljärgnevate kategooriate kaudu. Kõike, mida saab neisse liigitada, võib kirjeldada kui pahna.
Kasutamata asjad: ajast-arust disketid.
Asjad, mida me pole soovinud: suur keraamiline Neptunus, mille tädi Bertie tegi keraamikakursusel.
Asjad, mida me ei armasta: pliiatsid ja pastakad, millest sahtlid on pungil; vana pruutneitsikleit; tasuta poekotid.
Asjad, mille suhtes me pole otsustanud: heategevuslikud müügipakkumised, ürituste kutsed.
Lõpetamata asjad: poolik käsitööprojekt, nööbi etteõmblemist ootav särk.
Kui sa vaatad oma asju selle liigituse valguses, siis hakkad vahet tegema, mis on vajalik ja mis on lihtsalt pahn.
KUST PAHN TEKIB?
Pahn hiilib su ellu mitmel moel ja kujul. Üldjuhul me ise ostame või hangime selle.
See oli soodushinnaga. Tänapäeval on lihtsam asju kokku kuhjata kui kunagi varem. Peaaegu igas suuremas linnas on pood, mis pakub hulgi ostes odavamat hinda, või 99 sendi pood. Me ostame ebavajalikke asju lihtsalt seetõttu, et nende hind tundub soodne. Isegi kui meie kodulinnas selliseid poode pole või need ei ole parasjagu avatud, võime alati ostelda internetis. Pealegi ei vaja me sularaha! Krediitkaardi kasutamine internetis osteldes säästab meid ebameeldivast kulutamise tundest ja tõstab esiplaanile hoopis positiivse saamise-emotsiooni. Täiendava ahvatlusena pakuvad paljud leheküljed tasuta kohaletoimetamist, see muudab ostusööstude kontrollimise veelgi raskemaks.
See oli kunagi vajalik. Kui sa jooksulindi ostsid, oli sul tõepoolest plaan seda iga päev kasutada, aga nüüd kogub see tolmu ja on mattunud riiete ja raamatuhunniku alla. Sa arvad ekslikult, et hakkad seda jälle kasutama.
See kingiti mulle. Sageli pärime me pahna heatahtlikelt sugulastelt, kes usuvad, et me oleme õnnelikud, kui saame meie maja jaoks liiga suure söögitoalaua või inetu vaasi omanikeks, sest need peavad jääma perekonda. Me arvame, et keeldudes oleme ebaviisakad või tänamatud, ja nii jõuavadki meie koju asjad, mida me ei soovi ega armasta.
Ma sain selle tasuta. Konverentsid ja messid on suurepärased pahna hankimise kohad. Kes suudaks ära öelda tasuta nokatsist, plastist joogipudelist või pastakast? Lisaks mõni visiitkaart ja värvilised brošüürid – ja ongi olemas retsept pahnahunniku tekkimiseks.
Hulga pahnaga varustavad meid ka kosmeetikafirmad, eriti emadepäeva ja jõulude ajal. Paljude meie lemmikbrändide puhul antakse ostuga kaasa kingitused, sealhulgas kotikesed tasuta näidistega, mida enamik naisi kunagi ei kasuta. Need asjad muutuvad vannitoasahtlis peagi pahnaks.
Kui midagi on tasuta, ei tähenda see, et me seda kasutaksime. Ometigi on keeruline öelda „ei”, kui midagi tasuta pakutakse.
See saadeti mulle, järelikult on see vajalik. Pahn ei pea olema materiaalne. Tänapäevane elustiil paneb meid tegelema väljatrükkimata fotode, e-kirjade, vajaduse korral väljatrükitavate dokumentide, hulga telefoninumbrite ja kõneposti kontodega. Lisaks lakkamatu infovoog, mis tuletab meelde naabruskonnas toimuvat suurt soodusmüüki, eelseisvaid autoparanduse, juuksurisalongi ja hambaarsti külastusi.
Me kogume e-kirju, tarkvaraprogramme, mida vajame ainult ühe korra, ja faile, mida ei julge prügikasti saata. Jälgides pahna liike oma digitaalses elus, võime veenduda, kui palju on pahna meie arvuti töölaual. Ometigi ei saa me seda tüüpi pahnaprobleemis süüdistada ainult ennast, sest andmeanalüütikud ja reklaamiinimesed teevad tublit tööd, kogudes teavet meie eelistuste kohta ning saates meile sõnumeid, nagu tahaksid nad aidata meil raha kokku hoida või parandada meie enesetunnet. Tegelikkuses tahavad nad, et me kulutaksime nende toodete peale veelgi rohkem raha.
MA EI SAA SELLEST LOOBUDA, KUNA ...
Nagu juba öeldud, jõuab pahn meie kodudesse erinevaist allikaist. Aga kui me ei kasuta neid asju, ei taha ega armasta neid, siis miks me neid alles hoiame?
Ma tunnen ennast süüdi. Igaüks, kes on raisanud raha millegi peale, mida ta eriti ei kasuta – näiteks mahlapress, mille puhastamine on suur vaev –, tunneb end väga halvasti. Süütunne ei lase sul seda asja ära anda ja sellest saabki pahn.
Ma tunnen kohustust. Kas sa hoiad alles hea sõbra tehtud kingitust lihtsalt selleks, et teda mitte solvata? Või on mõni pereliige sulle midagi pärandanud ning sa hoiad seda alles, et pärandada see edasi lastele, kes ka seda tõenäoliselt ei taha.
Ma kasutan seda kunagi. Kui sa pole peaaegu üldse kasutanud tolmu koguvat jooksulinti, aga usud, et kunagi sa siiski hakkad seda kasutama, siis usu edasi. Sa hoiad alles „saleda mina“ riideid (neid, millesse mahtusid kaks numbrit tagasi), lootes neisse jälle mahtuda. Aga isegi kui see nii läheb, siis tõenäoliselt soovid sa osta hoopis uued riided.
Mul võib seda kunagi vaja minna. Arvamine, et kunagi võib meil enda väidete tõestamiseks vaja minna mingeid vanu dokumente – ostutšekke, kindlustusdokumente, maksuaruandeid –, sunnib meid igaks juhuks säilitama igasuguseid pabereid.
KUIDAS SA TEAD, ET SEE ON PAHN?
Pahn hiilib meile ligi. Esimese hooga me arvame, et kasutame neid asju, mida me alles hoiame, võib-olla saame me nii raha kokku hoida või on meil neid tulevikus vaja. Kui sa lõpuks adud, et tegelikult sul pole neid vaja, sa ei kasuta ega armasta neid ega tea, mida nendega peale hakata, tasub kaaluda pahnast vabanemist ja kasu, mis sellest tõuseb kogu su elule.
Geralin Thomas „Pahnast vabaks“, kirjastus Varrak
Geralin Thomas on spetsialiseerunud kodude ja kodukontorite korrastamisele. Kuus hooaega korrastas ta Ameerika kõige korratumaid kodusid telesarjas ,,Hoarders”. Tema veebilehte metropolitanorganizing.com külastab umbes 10 000 huvilist kuus.
