„Oleksid pidanud rohkem riideid selga panema,“ oli poiss ennist öelnud.
„Ah, pole häda midagi,“ ütles Iris. „Meil ongi siin üsna tuuline.“
Jah, Arturi pilgus süttis korraks nagu mingi kutsung, ja naeratused, mille pealt ta kokku ei hoidnud, maitsesid magusalt, kuid… Iga kord, kui Irisel tekkis kelmikas vajadus Arturit ühe või teise lausungi pärast sõbralikult müksata, ei leidnud ta selleks julgust. Iris oli arvanud, et teab poistest kõike, eriti kohalikest gümnasistidest ja TTÜ tudengikuttidest, kes talviti kambakesti Luivere radadel suusatamas käisid, aga Arturi kõrval tuimalt löntsides ei olnud ta oma teadmistes enam üldse kindel.
Artur kõndis väga reipalt, ta näis nautivat kruusaterade krõbinat tossutaldade all. Irise hoog hakkas seevastu raugema.
„Oled väsinud?“ päris Artur.
„Ei, lihtsalt… natuke tüütu on niisama kõmpida. Aga parem ikka, kui kodus istuda ja tibahaaval paksuks minna.“
„Kas ema ei hakka sind taga otsima?“
„Nagunii hakkab. Pean talle igasugu asju kokku udutama, et ta mul sabas ei tolkneks. Ütlesin talle viimati, et käin sellest sügisest aeroobikaringis. Kaua see valeke ilmselt vastu ei pea. Ta nuhib kohe välja, kuidas asjad tegelikult on, aga nüüd võin vähemalt mõni õhtu rahulikult ringi liikuda. Võtan sõbrannad kampa, käin Rakveres ja…“
„Kas ema ei usalda sind?“
„Heh! Ta ei usalda kedagi.“
„Sind ka mitte?“
„Ei, ta käib mulle tõsiselt närvidele. Noh, mõnikord.“
„Miks?“
„Ta muretseb minu pärast. Arvab, et ma ei saa hakkama; et mul ei olegi ajusid. Et järsku keegi paha onu kasutab mind ära või mida iganes. See on tegelikult üsna tüütu.“
Vahel muutub ta nii vastikuks, et… Väh! Tead, ta sai ükskord rästiku käest nõelata.“
„Ja mis edasi juhtus?“
„Rästik kärvas maha.“
Irise naer nakkas ka Arturile.
„Kui ma üheksanda klassi ära lõpetan, lasen siit jalga,“ ütles Iris.
„Kas sulle ei meeldi Luiveres?“
„Lahe küsimus! Normaalsed tüübid siin ei ela.“
„Mina elan ja ma olen normaalne.“
„Kindel?“
„Täiesti kindel. Ma olen palju normaalsem kui enamik inimesi.“
Iris kõõksatas lõbusalt. „Sul võib õigus olla! Aga ebanormaalsete seas elades võib ise ka peast soojaks minna.“
„Ebanormaalsed tuleb ümber kasvatada. Raskemad juhtumid vajavad ravi.“
„Mõned hälvikud on lootusetud. Neid ravib ainult kirvega.“
„Kas sinu ema on ka lootusetu?“
„Mitte päris.“
„Arvad, et teda võib veel päästa?“
„Päästa millest?“
„Ebanormaalsusest.“
Iris turtsatas. „Võib-olla. Kõigepealt oleks talle meest vaja.“
„Tahad endale kasuisa?“
„Ei mingil juhul! Mul on lahe isa ja talle pole asendust vaja. Aga kui ema saaks veidi seltsi, noh, leiaks endale mõne suure kaliibriga mehe, siis äkki rahuneb maha.“
„On ta väga närvilise iseloomuga?“
„Vahel ikka on. Mina olen ka. Perekonna viga.“
Artur nõksutas justkui nõustumise märgiks pead.
„Kuidas sinu perega on?“ päris Iris.
„Korras.“
„Nad ei käi sulle pinda?“
„Ei.“
„Õnnelik kutt oled.“
„Kas su ema käib vahel väljas?“
„Väljas?“
„Ma mõtlen: söömas, tantsimas või niisama lõbutsemas?“
„Mitte kunagi. Keegi ei kutsu teda.“
„On ta sellepärast õnnetu?“
„Mitte rohkem kui mina. Kuna ta passib kogu aeg kodus, ei saa ma eriti kedagi enda poole ka kutsuda. Ta ei tee ju muud, kui ainult luurab minu järel.“
„Tal tuleb varsti sünnipäev,“ ütles Artur. „Oktoobri lõpus.“
„Kust sa tead?“ kilkas Iris.
„Tean lihtsalt. Kas ta istub sünnipäeval samuti kodus?“
„Tavaliselt kutsub ta oma sõbrannad meile külla.“
„Palju tal sõbrannasid on?“
„Vähe. Kunagi suhtles ta rohkem.“
„Mis tal siis praegu viga on?“
„Tal oli kunagi üks väga hea sõbranna… üldse lahe inimene, niipalju kui ma teda mäletan. Tädi Annemari. Nad olid emaga nagu sukk ja saabas. Isegi kui Annemari välismaale kolis, helistasid nad peaaegu iga päev. Pärast Annemari surma oli ema ikka väga liimist lahti. Ta nuttis meeletult. Ja siis… kolis siia. Ma pidin esialgsete plaanide järgi Sakus kooli minema, aga ema otsustas siia põgeneda ja lohistas mu kaasa.“
„Mis Annemariga juhtus?“ küsis Artur.
„Ta uppus. Esialgu peeti seda õnnetuseks, aga praeguseks on selge, et keegi tappis ta.“
„Sihilikult?“
„Kedagi ei saa uputada kogemata.“
„Jah,“ sõnas Artur. „Ei saa.“
Nad jõudsid teelahkmele. Paremale läks kruusatee, samasugune nagu see, mida mööda Iris ja Artur olid tulnud. Vasakult algas kitsam ja keskelt rohtunud tee, mis kulges mööda metsaäärt ning viis Peitla külani.
„Lähme siitkaudu,“ ütles Iris ülemeeliku tooniga ning haaras Arturil käest. Pöörati vasakule.
Artur laskis end pool minutit kaasa vedada, kuid tõmbas siis käe järsu ropsuga Irise pihust välja ning peitis selle justkui igaks juhuks püksitaskusse.
„Sulle ei meeldi puudutused?“ küsis Iris pahurdamata.
Artur ei vastanud. Mõne hetke püsis vaikus, mida häirisid üksnes krabisevad sammud kõval kruusal ja lindude vidin kaharatel puudel.
„Miks sul nii külmad käed on?“ küsis Iris järgmiseks, tundes, et vaikus muutub talumatuks.
„Seal, kust ma tulen, on alati külm.“
„Kust sa siis tuled?“
„Veest,“ ütles Artur silmagi pilgutamata.
„Kas sa käid talvel ka ujumas? Jääaugus, ma mõtlen.“
KÜLMAD KÄED 65
„Mõnikord.“
„Sa oled ikka tegelane!“ naeris Iris.
„Mulle meeldib vesi,“ ütles Artur. „Vanasti mulle vesi nii väga ei meeldinud,
aga nüüdseks olen ära harjunud. Kõike võib armastama hakata, kui
temaga pidevalt kokku puutuda.“
„Mida sa veel armastad?“
„Ma ei usu armastusse. Kui miski piisavalt meeldib, võib seda teatud mõttes
ka armastada, aga see on ainult väljend. Armastust ei ole tegelikult olemas.“
„Sinu arvamus on natuke kurb.“
„Ma räägin ainult tõtt.“
„Kas sa pole kunagi kellessegi armunud olnud?“
„Ei.“
„Saladust tahad kuulda? Mina ka pole. Aga tahaksin.“
„Miks?“
„Ei tea. Räägitakse, et see on hea tunne.“
„Kas su ema on kedagi armastanud?“
„Kust mina tean! Mind ta võib-olla armastab – natuke.“
„Aga mõnda meest?“
„Me ei lobise sellistel teemadel. Ja üldse, miks mu ema sind nii väga
huvitab?“
„Ta on huvitav naine.“

Marek Kahro „Seal, kus näkid laulavad“, kirjastus Pilgrim 2016