Romaan "Mull": kinnisvaramaakler kaotab kõik


Birk Rohelend
Birk RohelendFoto: Tanel Meos

Aastakümneid maaklerina töötanud Arved Tuisk on oma elus jõudnud sügavasse madalseisu: naine jättis ta maha ning töö sai majanduslanguse tõttu otsa. Tütar Sigrid elab vägivaldse mehega, kes ei halasta ka kasutütre Suusi peale. Kirjandusvõistlusel "Bestseller 2015" sai Birk Rohelend romaaniga "Mull" teise auhinna.

Loe veel

Esimese hooga ei saanud Arved arugi, kuidas ta üldse Sigridi maja juurde sattus ja mis tal arus oli, et niimoodi keset õhtut minema oli tormanud ja viimased kümme kilomeetrit veel jalagi tulnud. Ukse taga lumes külmetades meenus talle, et tütar oli öelnud, et Jaanus tuleb alles uuel aastal tagasi. See kõik oli aga ebaoluline, Arved ei hoolinud sellest. Tal oli külm, tal oli endiselt halb olla ja ta tahtis ainult üht: panna oma soonilised käed selle kuradi tõpra kaela ümber ja ta ära kägistada.
Seekord täiesti päriselt.
Ühiskond võis tulla ja minna, õiglus võis olla või mitte olla, töö võis saada tasutud, kuid võis ka mitte saada; Ahtod ja Heikid ja üldse kogu see naeruväärne upsakas rahakummardav maailm oli tema tütre kannatuste kõrval täiesti tühine. Mida luges tühi kõht, kui su lähedased olid ohus? Mida tähendasid katkised saapad tütretütre triibuliste säärte kõrval?
Arved kiristas hambaid.
Väljas oli külm. Taevast alla venivast peenikesest uduvinest oli saanud korralik tuisk. Läbi valge lumekardina nägi Arved aiapäkapikke, kes seisid, valged kuhjad peas, ja näisid tema üle saatanlikult irvitavat. Ootamatult haaras ta ühel päkapikul mütsist kinni ja isegi enda üle imestades purustas sellega elutoa kolmeosalise akna kõige kitsama viiru. Kahekordse akna mõlemad klaasid lendasid heleda klirinaga tükkideks ja naabri koer hakkas haukuma. Mees kükitas aias kasvava kuuse taha. Ettevaatus oli aga ebaoluline, ükski hingeline ei tulnud tänavale ega tundnud klirina vastu huvi. Kiirelt togis ta päkapiku jalgadega üleliigsed killud lahti, viskas päkapiku tagasi aeda ja vinnas ennast elutuppa. Halli varjuna libises ta üle poonitud pähklipuupõranda ja sulges enda järel ukse. Köögikapilt saia, külmikust paki verivorste, ploomimoosi ja paki keefirit kaasa võtnud, otsustas ta peita enda keldrisse, et seejärel välja nuputada, kuidas edasi tegutseda. Varbad külmetasid ja ta oli kuratlikult väsinud, aga kummalisel kombel heas tujus. Ta ei teadnud, millal majaperemees tagasi tuleb, aga ta oli valmis kasvõi mitu kuud keldris kükitama, et lõpuks oma pikad tugevad sõrmed Jaanuse pekise kõri ümber sirutada ja pigistada, kuni too enam ei hinga.
Poolel teel trepist alla meenus talle, et kuidagi tuleb leida ka võimalus ennast vahetevahel pesta ja tualetti kasutada. Õnneks oli keldris kraan. Arved virutas ülemise korruse vannitoast pesukausi, kontrollis keldri olukorda ja tuvastas, et hea tahtmise korral võib ta fekaalipange aknast välja tühjendada, ilma et keegi seda märkaks, sest veidike maad keldriakendest eemal kasvas tihe nuluhekk. Hea meelega oleks ta nulgude taha väikese augugi kaevanud, aga väljas hakkas juba valgeks tõmbuma ja ta kartis naabrite tähelepanu äratada. Igal juhul tuli madalat profiili hoida, sest keegi võis katkist akent märgata ja uurima tulla, mida see tähendada võib.
Olles endale vanadest ajalehtedest, aiatööriietest ning tühjadest kartulikottidest keldrinurka mugava aseme teinud, vaatas Arved esimest korda ruumis tähelepanelikumalt ringi. Kohe esimese asjana hakkas talle silma must tuhatoos, mille seikluslikule käekäigule temagi kaasa oli aidanud. Selle kõrval riiulil lösutas pakk elegantseid daamisigarette, nähtavasti oli Sigrid leidnud uue stressimaandamismeetodi. Seinal konksu otsas rippusid tillukesed roosad balletisussid. Talle tuli meelde, kuidas Sigrid oli Suusi käekõrval trenni viinud ja kuidas nad olid terve aasta teineteisega vaielnud, enne kui tüdruk suutis emale selgeks teha, et ta ei taha tantsimisega tegeleda. Sigrid oli hirmus õnnetu olnud, sest tema oli omal ajal suure kondiga laps ja nemad polnud tema soovi tantsijaks saada isegi kuulda võtnud, kartes narrimist ja terrorit, mis oleks tabanud üht matsakat plikat balletikoolis.
Arved tõmbas mantli ninani ja mõtles elu üle järele.
/---/
Öösel ei suutnud ta magada. Talle tundus, et terve tema elu oli olnud üksainus jälk ja südantpööritav lollus. Nagu unes nähtud kassiraibe kollase tarretise sees, oli ta oma elu veetnud vastikusse nätskesse olevikku kapseldatuna, elusast peast maha kantud, ära keedetud ja tervele maailmale vahtimiseks ning naeruvääristamiseks välja pandud.

Seotud lood:


Kui suur kalbe täiskuu säras kõrgel taevas nagu hommikune mannapuder ja õhukesed pilvesiilud tema eest mööda sõudsid nagu väsinud luiged, hakkas Arvedi hinges taas kord kipitama rahutus. Ränki katsumusi oli aastatega kogunenud liiga palju. Oma kodust välja tõstetud ja naise poolt maha kantud, tööl naeruvääristatud, tuttavate silmis häbistatud. Nüüd tahtis ta teada, mida oli niivõrd valesti teinud, et lõpetada pärast kõiki neid palehigis rügatud aastaid siin, võõra mehe keldris, roojamisvalmis pang kõrval.
„Jumal,” tõstis Arved silmad taeva poole, „miks sa mind piinad? Mida kurja olen ma ometi teinud, et mind peab nii hirmsasti karistama?” Arved ootas paar hetke, aga jumal ei öelnud midagi, ja Ahto Kammeljase universumi poole ei tahtnud ta ammugi pöörduda. Seega jäid vaid vaikus, kelder ja pang, ei ühtegi metafüüsilist lepitust. Kõval keldripõrandal lesides ja seinal rippuvaid tillukesi roosasid balletisusse vahtides hakkas tal elus esimest korda endast päriselt kahju. Kõikide nende aastate jooksul oli ta klientide, tuttavate ning kolleegide pilke- ja torkenooled lihtsalt alla neelanud. Oli õlad kergelt kühmu tõmmanud ja pilgu langetanud, kui need teda tummahambaks hüüdsid ja selja taga sosistasid, et küll ta on ikka üks tuim inimeseloom. Ka siis oli ta suu kõvasti kinni surunud, kui Sigrid talle kunagi teismelise plikana karjus: „Sa oled nagu puu, sul ei olegi hinge sees!” Ta oli just tulnud turult, näpu otsas kilekott Adibassi vuhvel-riietega, mis maksid terve tema kuuteenistuse. Ta oli vaikides oma valu enda teada jätnud ja ikka edasi püüdnud, paremini ja rohkem. Seesama räpane, külm kelder oligi tema tasuks – elu haripunkt, okaskroon, mis pärgas ta vaguralt elatud elu ja ohtraid kannatusi. Nüüd olid ta õilsad kavatsused kadunud. Ainus, mida ta tundis, oli viha.
Korraga tuli Arvedile meelde, et Sigridi pärast oligi temast saanud röövel. Nüüd siis, pika teekonna lõpus, pidi temast tütre tõttu saama ka mõrtsukas.
Kas see oligi see, mida nad kõik temalt ootasid?

Kui järgmise päeva hommikul kaks autot korraga hoovi keerasid, sai Arved kohe aru, et midagi on valesti. Pisikesest punasest ronisid välja Sigrid ja Susanne, tumerohelisest Nissani maasturist puges välja paks ja kiilakas Jaanus.
„See on sinu süü,” karjus Jaanus naisele. „See jama läheb mulle maksma poole kuu palga!”
„Ma ei teadnud, mida ma tegema peaksin,” habises õnnetu Sigrid. „Isa ei ole kunagi niimoodi käitunud. Ma ei osanud kellegi teise poole pöörduda. Anna andeks.”
„Aga võib-olla ongi parem, kui su isa kaduma jääb? Kellele seda nässi ikka vaja on.” Jaanus oli vahepealse ajaga veel tuimemaks ja ülbemaks muutunud, täpselt selliseks meheks, kelle kohta öeldakse ilusas eesti keeles „tümikas”.
„Kust ma selle raha tagasi saan, ah? Ütle mulle, kust ma selle saan?”
„Ma tõesti ei tea, palun vabandust, ma ei tea,” nuttis Sigrid. „Ma poleks pidanud helistama.”
„Kas sina maksad selle kaotuse kinni, lits?”
Jaanus irvitas. Sigrid ei vastanud midagi. Arved kuulis läbi seina, kuidas ta õlgade vappudes nuttis.
„Sa võid ju oma auto maha müüa,” pakkus Suusi äkitselt. „Sa võid emme punasega sõita.”
Korraga jäi haudvaikseks. Arved tundis keldris kükitades, kuidas kaks täiskasvanut vaest last jõllitavad, nii et silmad tahavad peast välja karata. Jaanus pöördus.
„Emme punane? See ei ole emme punane, see on minu punane auto. See kõik siin on minu oma. Te elate minu majas, minu katuse all.”
Mees kummardus lapsele lähemale, hästi-hästi lähedale, nii et Suusi nägi, kuidas tema paksude avatud huulte vahelt paistis üks alumise rea üleni must hammas. Jaanuse silmamunad olid kollakad ja veresoontega tihedalt kaetud.
„Äkki ma peaksin hoopis sinu maha müüma,” pressis ta läbi hammaste. „Lapsprostituutide eest makstakse hästi. Kindlasti palju rohkem kui nende lollide emade eest.”
Suusil hakkas korraga külm. Kui ta oma pisikese, ikka veel tedretähnilise näo küsivalt ema poole pööras, keeras too talle selja. Sigrid oli lapse peale pahane, et see sellise rumala mõtte välja käis. Plikaga oli niigi probleeme, nüüd siis otsustas teda päriselt piinama hakata? Sigridil oli hirm, et Jaanus võtabki tema punase auto ära. Siis ei saagi ta enam uhke näoga fooritule taga seista, vaid peab kükitama räpases bussipeatuses koos haisvate vanamuttide ja vinniliste tudengitega, talvejope karvase äärega kapuuts häbi varjamiseks ninani tõmmatud. Kibestumisega mõtles ta oma noorusaastatele Saksamaal, ihnsale Brunole ja sellele kondisele jonnakale plikale, kes ei tahtnud trennis käia ning kelle isa vaevus teda toetama vaid pakiga sünnipäeva ja jõulude aegu. Loomulikult polnud selles pakis kunagi midagi tema jaoks.
„Oleks siis vähemalt oma vanaema kuldkellagi mulle kinkinud,” mõtles Sigrid ja vihkas salamisi tervet maailma. Ta ei tahtnud olla selline naine nagu ta ema, nõukogude kangelaslik tööori, kes pidi oma elus kõigest heast ilma jääma. Sigrid kiristas jõuetus vihas hambaid. See oli tema võimalus elada unelmate elu! Ta otsustas: tulgu mis tuleb, aga tema oma punast käest ei anna. Maksku see talle või mõlemad käed.
Katkist akent ei märganud keegi.
Kui Jaanus üle ukseläve astus, oli Arved tal juba tuhatoosiga vastas. Esimene löök purustas Jaanuse ninaluu, nii et verd pritsis laias kaares valgele, väikeste siniste lilledega tapeedile, ja Sigrid pistis kiljuma. Teise löögiga ragises lõug ja mees varises põrandale, silmad imestusest ümmargused. Alles siis jõudis ta käed näo ette kaitseks tõsta, tegemata vähimatki katset vastu lüüa. Üle tema noore näo valgus siiras üllatus- ja ehk isegi haledusilme. Arved põlvitas tümika kõrvale põrandale ja jätkas. Tümps! Mats! Nätaki! kolkis Arved teda üllatavalt vastupidava toosiga vastu selga ja kukalt, enne kui Sigrid lõpuks ennast kogus ja isa juurde tormas, et teda peatada. Suusi vaatas toimuvat suurte osavõtmatute silmadega pealt.
„Sa tapad ta ära,” haaras Sigrid isa küünarnukist kinni. „Mis meist siis saab?”
Tema õhukesed huuled värisesid ja silmis oli paluv pilk.
„Kas sa tõesti vihkad meid nii palju?” sosistas naine vaikselt.
Justkui oleks maa gravitatsiooniväli äkitselt mitu korda tugevamaks muutunud, tundis mees, kuidas jõud tema käsivartest välja voolab. Äkitselt tundis ta ennast vanana. Siin ta oli, pensionieelik, kes tõttas enda arust appi oma lapsele, ja tegi sellesama lapse silmis kõik hoopis palju halvemaks. Arved tundis ennast kohutavalt rumalana. Muidugi, ta polnud ju millestki aru saanud. Tema, tühi ja katkine inimene oli arvanud, et kaitseb oma lähedasi, säästab neid vägivallast ning parandab sellega nende elujärge. Nüüd sai ta lõplikult ja pöördumatult aru, et tal ei olnud oma lähedastele mitte midagi anda. Kõik, mida ta tegi, muutis olukorra ainult halvemaks. Tema, läbikukkuja, tahtis tulla teisi päästma? Mis tal ometi arus oli olnud?
Kõik vaatasid teda kuidagi tuima ja tüdinud näoga, kui ta majast välja trepile astus. Jaanuse silmad olid verd täis valgunud ja ripsmed kippusid üksteise külge kleepuma. Sigridi näol terendas kergendustunne. Üksnes Suusi vaatas teda nii, nagu oleks ta kuidagi segadusse sattunud, laubal tilluke murekorts. Võib-olla ei olnud kaheteistaastaselt prioriteedid veel sedavõrd paigas kui täiskasvanutel.
Kollasest majast eemale kõndides, möödudes ikka veel rõõmsalt irvitavast päkapikust, tundis Arved äkitselt, kuidas tal silme eest uduseks tõmbub. Vesi valgus silma ja suhu, valu ja ahastus kraapisid hinges kui sulenoaga, jalad vajusid ootamatult läbi ja põlved puudutasid maad. Hetk hiljem peksis ta jõuetus vihas labakätega vaheldumisi vastu meelekohti ja porist teed. Kõikjal levis iseäralik kõdunemise lehk, mis pressis ennast veepritsmete ja tatiga ühes sügavale kurku.
Kui ta tund aega hiljem bussipeatuses istudes tühja pilguga enese ette jõllitas, helises telefon. Suisa ime oli see, et telefonioperaator ikka veel tema numbrit säilitas. Veriste värisevate kätega kobas Arved telefoni järele. Truu Nokia pinises nõudlikult põuetaskus, kuni ta terve igaviku pärast selle kätte sai ja pilgu ekraanile heitis. Helistajaks oli Jaan. Arved kahtles. Tal ei olnud oma viimasele kliendile ühtegi head uudist öelda. Jaani hääl kõlas telefonis vaevaliselt ja kuidagi imelikult katkendlikult.

Birk Rohelend „Mull“, kirjastus Pilgrim 2016

http://www.pilgrimbooks.ee/product/19562/?cid=3762

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare