Putini sõnum maailmale oli üheselt mõistetav: Venemaa on tagasi
See väide käib Venemaa sõjalise tegutsemise kohta Süürias. Ka selle jõudemonstratsiooni kajastamine meedias jättis mulje, et Kreml on jälginud, kuidas USA valitsus ja meedia näitasid Washingtoni sõdu Afganistanis ja Iraagis. Moskvas töötanud Briti ajakirjanik Peter Conrad kirjutab sellest raamatus „Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta“.
Üksteise järel sööstsid suundraketid SS-N-30A Kalibr õhku, leegid koonlana valgustamas Kaspia mere kohal laiuvat hommikutaevast. Kokku oli neid 26, kõik nad tulistati järjestikku õhku neljalt Vene sõjalaevalt. Läände pöörates lendasid nad enam kui 1450 km üle Iraani ja Põhja-Iraagi kiirusega ligi 1000 km tunnis, enne kui tabasid ühtteistkümmet sihtmärki Süüria linna Aleppo lähistel. Igas raketis sisaldus ligikaudu 450 kg lõhkeainet.
Tegu polnud sugugi kõige tõhusama või kuluefektiivsema rünnakuga mässuliste vastu, kes püüdsid president Bashar al-Assadit kukutada. Pentagoni allikad väitsid, et vähemalt neli raketti, mis sarnanesid USA Tomahawkidega, purunesid tükk aega enne sihtmärgini jõudmist Iraanis – see oli väide, mida Moskva vihaselt eitas. Ent see oli suurepärane võimalus demonstreerida Venemaa kasvavat sõjalist võimsust.
Juba mõne tunni pärast ilmus YouTube’is riigi kaitseministeeriumi postitatud kaheminutiline salvestis, mis näitas graafiliselt nende rakettide liikumistrajektoori. Video näitamine langes kokku president Vladimir Putini 63. sünnipäevaga. Presidenti näidati televisioonis koos kaitseministri Sergei Šoiguga.
„Fakt, et saatsime Kaspia merelt välja täpsusrelvad umbes 1500 km kaugusele ja tabasime kõiki määratud sihtmärke, näitab sõjatööstustehaste head tööd ja personali häid oskusi,“ ütles Putin oma pöördumises, mis jättis mulje, nagu reklaamiks ta Vene sõjatehnoloogiat.
Suundrakettide löögid leidsid aset nädal pärast seda, kui Vene sõjalennukid olid esmakordselt pakkunud õhukaitset Süüria valitsuse maavägede pealetungile. Järgnevatel päevadel postitas Vene kaitseministeeriumi ametlik Twitteri konto igapäevaselt seiredroonidega ülesvõetud videoklippe, näidates oma õhulöökide surmatoovaid tulemusi Süüria eri kohtades. Ministeeriumi Facebooki lehekülge täiendati selliste detailidega nagu lennurünnakute arv ja tabatud sihtmärgid. Tundus, nagu oleks Kreml jälginud, kuidas USA valitsus ja meedia näitasid Washingtoni sõdu Afganistanis ja Iraagis ning püüdnud nende eeskuju järgida.
Vene televaatajaile, keda eelmised 18 kuud oli pommitatud piltidega Moskva mahitatud separatistide võitlusest Ukrainas, näidati nüüd nende relvajõudude kangelastegusid Süürias. Uue sekkumise pilte saatis teistsugune, kuid sama võimas narratiiv. Kui vaenlast Ukrainas oli kujutatud läbi neofašistliku nostalgiaprisma, näidates neid igatsemas aegu, mil Teises maailmasõjas Natsi-Saksamaaga koostööd tehti, siis lahing Süürias oli samamoodi must-valge – see oli võitlus riigi valitud presidendi ja verejanuliste islamistide vahel.
Putini sekkumine Süürias – mis järgnes väljakutsuvale Krimmi poolsaare hõivamisele 2014. aasta märtsis – kriipsutas veelgi alla, kui palju oli muutunud veerandsajandi jooksul, alates sellest, kui äsja iseseisvunud Vene Föderatsioon 31. detsembril 1991 Nõukogude Liidu riismetest esile kerkis. Putini sõnum maailmale oli üheselt mõistetav: Venemaa on tagasi.
Vaata ka:
