Psühhiaater: tegelikult oli tal depressioon, mitte mingi arstidel kahe silma vahele jäänud ebatavaline haigus



Psühhiaater: tegelikult oli tal depressioon, mitte mingi arstidel kahe silma vahele jäänud ebatavaline haigus
Foto on illustreeriv.Pexels.com

Karolinska instituudi arstina lõpetanud ja psühhiaatrina töötav Anders Hansen kirjeldab raamatus "Tugev aju" viimastele teadusuuringutele tuginedes, kuidas kehaline treening treenib ka aju ning aitab masenduse vastu

Ühel paari aasta tagusel novembripäeval palus kolleeg haiglas, kus ma tol ajal töötasin, et võtaksin emo-s vastu ühe 40-aastase naise. Saatekirjas seisis vaid paar lauset: „Seni olnud terve. Nüüd paar päeva väga väsinud. Analüüsid ja kompuutertomograafia korras. Depressioon?”

Naine rääkis, et tundis sel päeval kohutavat väsimust. Ta oli veendunud, et tal on ebatavaline haigus ega uskunud, et äsja tehtud vereproovid ja muud testid on korras. „Teil pidi midagi kahe silma vahele jääma,” ütles ta. Kui küsisin, milline on viimasel ajal olnud tema elu, siis ei saanud ta algul aru, mis sel asjaga pistmist on, aga seejärel rääkis, et viimane aasta on olnud raske. Tööl tundis ta end halvasti, tööülesanded olid laienenud ja samas muutunud segasemaks. Lisaks olid nad mehega ostnud maja ja tegid seal remonti. Selles polnud midagi uut, et tal eraelus ja tööl palju teha oli, seda oli ka varem ette tulnud ega olnud teda eriti mõjutanud.

Sel sügisel olid asjad teisiti. Ta oli üha rohkem väsinud. Ta oli üha enam tagasi tõmbunud ega suhelnud sõpradega. Tavaliselt meeldis talle ratsutamas käia – varem oli ta sel alal võistelnud – ja lugeda, aga nüüd ei olnud ta tallis käinud üle aasta ega mäletanud, millal viimati raamatu avas. Enam ei olnud tahtmist ja lisaks oli tähelepanu liiga hajus, et ta oleks suutnud lugemisele keskenduda.

Seotud lood:

Tol hommikul ärgates ei suutnud ta voodist välja tulla. Määratu väsimus oli ta justkui halvanud ja lõpuks tõi abikaasa ta emo-sse. Minu kolleeg, kes ta vastu võttis, kahtlustas mingit nakkust, aga vereproovid seda ei näidanud. Ka ajust tehtud röntgenipilt oli täiesti korras. Kui kolleeg pakkus vestlust psühhiaatriga, oli naine alguses kahtlev. Haigushoog oli ju kehas! Lisaks ei olnud tal elus enne psühhiaatrilisi probleeme olnud.

Loe veel

Tegelikult oli tal depressioon, mitte mingi arstidel kahe silma vahele jäänud ebatavaline haigus. Kui naine sellest natukese aja pärast aru sai, siis küsis ta, kuidas seda ravida. Selgitasin, et ta peab mõnda aega rahulikult olema, arvatavasti koju haiguslehele jääma või natuke vähem töötama ja et võiks proovida antidepressante. Lisaks on olemas teraapia. Naise ema oli kunagi antidepressante võtnud ja need ei sobinud, nii et ravimeid naine ei tahtnud ja teraapiasse suhtus kahtlevalt. Kas leidub veel midagi? Ma rääkisin, et depressiooni puhul on trennil sama mõju mis tablettidel, aga siis tuleb joosta. Korraga vähemalt 30 minutit ja soovitavalt kolm korda nädalas. Tulemust näeb alles mitme nädala pärast, aga kui see juba käes on, siis on see täiesti võrreldav antidepressantide omaga.

Selle naise seisukorras ei olnud jooksutreening kolm korda nädalas realistlik alternatiiv, nii et otsustasime, et ta käib alustuseks korrapäraselt jalutamas. Esimestel päevadel kõndis ta vaid kümme minutit, siis muutusid jalutuskäigud pikemaks ja kiiremaks. Kolm nädalat hiljem vastuvõtule tulles oli ta endiselt väsinud, aga jaksas juba veerand tundi järjest tasakesi sörkida.

Igal nädalal tõstis ta koormust. Neli kuud pärast emo-s käiku jooksis ta kolm korda nädalas, tihti peaaegu tund aega korraga. Enesetunde muutus oli rabav! Ta rääkis, et ta tunneb end hästi ja magab korralikult, aga lisaks on kõik tema juures parem. Paranesid lühimälu ja keskendumisvõime. Ta ei muretsenud enam pisiasjade pärast ega reageerinud kodu- ja töö­stressile nii ägedalt. Ta oli hakanud uuesti ratsutama ja suhtles taas sõpradega. Peale selle tegeles ta olukorraga tööl ning sai täpsemad juhised, mida temalt oodatakse. Perekonna meelest oli vahe rabav – „ema on tagasi”.
Eriti valmistas naisele rõõmu, et muutuse oma elus oli ta ise saavutanud tänu sellele, et hakkas jooksmas käima. Alguses oli see muidugi tõeline jõupingutus, aga edaspidi muutus kergemaks. Enesetundega tegi imet see, et kõik tuli tänu tema enda panusele.

LIHTSALT VÄSINUD JA MASENDUSES VÕI HOOPIS DEPRESSIOONIS?

Aeg-ajalt võib igaüks olla väsinud ja tunda end viletsalt. Kui sa oled aga mitu nädalat järjest kurb, tulevik tundub lootusetu ja see, mis tavaliselt on meeldinud, paistab mõttetu, siis võib sul olla depressioon. Igal inimesel väljendub see erinevalt. Osa väsib ja hommikul on suuri raskusi, et voodist välja saada, teised on nii suures mures, et ei saa öösiti sõba silmale. On neid, kes kaotavad isu ja kaalu, teised on näljased ja võtavad kaalus kiiresti juurde. Tegelikult on depressioonitüüpe palju, ühine on aga see, et depressioonis inimesele tähendab see suurt kannatust.

Tänapäeval teab igaüks, et depressiooni saab ravida rohtudega. Paljud teavad ka, et liikumine ja treening parandavad enesetunnet, aga enamik ei tea, kui palju need enesetunnet parandavad ja seda, et treening ise ongi depressiooniravim. Ravim, millel lisaks puuduvad kõrvalmõjud ja mis muudab enesetunde paremaks kõigil – kas oled siis natuke masenduses või on tegemist sügava depressiooniga.

Treening aitab igat sorti masenduse vastu

Tihti on raske tõmmata piiri, kust algab depressioon. Enamik võib vahel olla masenduses ilma, et see veel depressiooni tähendaks. Haigust diagnoosides lähtutakse nimekirjast, kus on üheksa kriteeriumit. Näiteks peab inimene olema kaotanud huvi asjade vastu, mis varem lõbu pakkusid, magama halvasti, tundma end ärritunult, kasutu ja hajusana ning kaotanud palju kaalu või võtnud hoopis juurde. Linnukese peab kirja saama vähemalt viie punkti juurde. Aga kui täidetud on vaid neli kriteeriumit? On tunne, et kõik on mõttetu ja ise oled kasutu. Isu on kadunud ja magad halvasti. Kas oled siis täiesti terve? Ilmselt ei tunne sa end eriti hästi, kuigi meditsiinilises mõttes ei ole tegu depressiooniga.

See on näide, et psühhiaatria ei ole päris puhas teadus. Põhimõtteliselt tegeleb see subjektiivsete kogemustega. Vereproov ega röntgeniuuring ei anna vastust, kas sul on depressioon või mitte. Kontroll-lehed, mida meie, psühhiaatrid, parema puudumisel kasutame ja mis on internetist leitavad ja seal ­täidetavad, on siiski abivahend, mitte absoluutne tõde. Ka depressiooni puhul on olemas suur hall ala nagu ka aktiivsus- ja tähele­panuhäire puhul.

Kui antidepressanti võtab inimene, kel depressiooni üldse pole, siis puudub ravimil tavaliselt igasugune mõju. Seevastu treening mõjub ka masendusele, mis ei ole nii tõsine, et seda saaks pidada depressiooniks. Olgu masendus kui tõsine tahes, treening parandab enesetunnet kõigil, negatiivseid mõtteid on vähem ja enesehinnang tõuseb.

Enamik patsiente üllatub, kui räägin, et jooksmine mõjub nagu depressiooniravim, ja vaid vähesed on sellest varem kuulnud. Tekib küsimus, kuidas nii paljud ei tea, et korrapärane jooksutreening on sama mõjuga nagu antidepressandid. „Kui see peaks tõsi olema, siis teaksid sellest ju kõik?” näib enamik inimesi mõtlevat. Põhjus, miks see teave laialt levinud ei ole, on lihtne. Selle nimi on raha.

Anders Hansen "TUGEV AJU. Kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad". Kirjastus Varrak 2018

http://varrak.ee/product/25246/


Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare